2010. a. aprilli teine nädal
Märkamatult upitavad taimed oma helerohelisi võsukesi üle uputuse. Udusesse varakevadesse, kus külmaööl näpistatakse veel nina punaseks.
Nädala neli ilmamärki:
tikutaja mökitus,
triibulised põrsad,
vesilikud vees
ja esimene soojahingus.
Küllap pole ma praegu kõige õigem inimene kõnelema kevade edusammudest, sest kui muu rahvas naudib kuni kümne kraadini ulatuvat kevadsumedust, siis siin Vilusis on ikka kerged miinuskraadid. Järvekaldale jääminekut manama minnes tuleb kahlata läbi poolemeetriste hangejäänuste. Ja külm on! Küllap see on ka põhjus, miks üle saja aasta tagasi just meie külla Tiirikoja ilmajaam asutati ja vilu kevad on Vilusile nime andnud. Reede õhtul oli esimene lootus, et vali Kodavere tuul Peipsi jääd kangutama hakkab, aga asjata. Imelik on see, et silmapiirini ei paista mingeid jääkuhjatisi ja vettki on jääl vaid üksikud loigud. Laukhaned, hõbekajakad ja jääkosklad lendavad piki jääd, aga vaba vett ei näi nad leidvat. Samas on näiteks Mustvee lähedal jääpiir suisa majadeni ja roog maas – taas peavad kohalikud kõige kõrgemat paluma, et õnnetus neid ei tabaks ja jäämäed siiapoole ei tuleks. Muidu võib lisaks Omedu jõe jääõhkimistele jäämägede pommitamisel kogu Eesti kahurväe abi vaja olla.
Kure külmkapp
Üksikud pesadel konutavad isatoonekured said sel nädalal enda kõrvale kaasad. Juba käivate rõõmumängude vahel teevad kureemad ka munadel kükitamise eeltrenni, isad käivad jääkirmega loikudes konnapoolist otsimas, otsekui aegajalt pesa poole hüüdes: „ Kallis, kas ma toon Sulle ka midagi külmkapist?“ Muu linnurahvas on sattunud kinnisvararaskustesse. Meie õuel on tagasi linavästrikupaar ja otsekui küsivalt vaadatakse mulle ainsa väljasulanud kivi otsast vastu: „Kus siis see mõnus urgetega kiviaed jäi?“ Nii, et talve jooksul kokkukuhjatud lumi tuleb nüüd uuesti ka laiali kühveldada L. Aga nädala jooksul hakkasid linnud õhinaga laulma: lõokesed, kuldnokad, rästad, punarinnad, metsvindid. Päeval käivad kahekesi hõikamas hiireviud, õhtuhakul tikutajad ja nepid. Haneparved on siin Ida-Eestis hiigelsuured, tuhandetesse küündivad.
Esimesed triibulised
Karvakandjatest on mõnus soe, kuid valge, karvakasukas veel seljas valgejänesel. Kaunimad kaunimatest on aga pisikesed triibulised metssealapsed, üks pesakond on pääsenud ka telestaarideks. Ilmamees Gennadi Skromnov kirjeldab: „Põrsastega emis hoiab küll esialgu pimeduse varju, aga küllap varsti on neid ka päise päeva ajal looduskalender.ee SigaTV-s näha. Saime korda uuesti ka kurekaamera, nüüd jääb vaid rännumehi oodata. Raadiosaatjaga must-toonekugrede saabumist saab jälgida http://birdmap.5dvision.ee/. Kindlasti on ringisebijate hulgas ka siilid, kuid kõik pisikesejakgsed peavad praegu pagema suurvee eest, Soomaal kükitab kährikuid paljude kõrgemate kohtade otsas. Koprad üritavad innukalt paise taastada ja hakkavad kohe ka poegima.
Konnad ärkavad
Lilleilu on puhkemas. Sinililli on lumevaba Eesti täis. Lahti on ka esimesed kuldtähed. Kaja Kübar räägib, et Pärnumaal on kraavipõhjades vee all end üles upitamas ka varsakabjanupud ja püsik-seljarohu õiekobarad on end justkui kerra kerinud ning nõõtavad päikesesooja, et õitsema viskuda. Kütiorus olid juba eelmise nädala alguses põõsaalused naate täis, orasheina mõõgad on juba 10 cm pikkused. Peenardel on krookused, märtsikellukesed ja nartsissinupud, majanurgast turritab rabarberi punane nupp, maa on seal nii valmis, et panime juba redised ja salatid loori alla mulda. Küllap on vaja vaid sooja kevadvihma, et kõik kasvama ergutada. Vihmajärgselt tulevad teedele ka konnad. Konna-uurja Riinu Rannap soovitab juba praegu valvsaks muutuda – pea läheb rohu-, raba- ja harilike kärnkonnade kevadränne lahti.
Inimesed kanuudel
Muidugi on nädala põhisündmusteks uputused. Veetõus jõudis ka Kasari jõele, ähvardavaim on ta Tartus ja kõige põnevam Soomaal. Mujal selline nagu kevadeti ikka. Soomaa mees Aivar Ruukel kirjeldab: „Kõrgeim oli 6. aprillil 4 meetrit 94 sentimeetrit. See siis Riisa veemõõdujaama number suvisest madalseisust. Ise käin iga hommik viis ja pool kilomeetrit kanuuga üle ujutusala tööle (kanuusid laenutamas) Riisalt Tõramaale ja õhtul tagasi. Vägev ujutus, sellest räägitakse meie surmani. Eesti kanuude ja süstade pargist on päris arvestatav osa Soomaa "järvel" kulgemas.“ Soomaad võib veidikenegi varjutada vaid „suudlevate tudengite“ varvaste märjakssaamine, aga paistab, et seda sel aastal ei juhtu J. Või siis Peipsi jääragin. Peipsi on igatahes tasapisi kohalike keldritesse imbunud ja sellest veest võib juba leida ringiujuvaid tähnikvesilikke.
Imetle päikest!
See nädal tõotab tulla imeilus. Käi hommikuti punast päikeseratast tervitamas, eriti ilusad on päikesetõusud siin Peipsi kaldal, kus ketas kerkib õrnsinise jää kohale. Mikk Sarv teab vanarahva tähelepanekut, et kevadistel tähtpäevadel käidi päevatõusul päikese tantsimist imetlemas. Proovige järele, ehk juhtute ka nägema!
LASTELE
Ilmamäng: Reha peopesas hoidmine
Riisumise kõrghooaeg on käes. Kui villid pihku hakkavad tulema ja selg kange, siis võiks korraldada võistlusmängu. Parajate vahemaadega võistlejad asetavad oma reha varreotsa peopessa ja püüavad võimalikult kaua seda püsti hoida. Astuda ei või üle ühe sammu. Rehahoidmist võib teha ka vahemaa läbimisel, sõrmel, laubal, lõual või varbail.
esmaspäev, 12. aprill 2010
Kasemahlajooks
2010. a. aprilli esimene nädal
Pisimgi kriimustus kasel paneb veed tormama, oherdiaugust suisa siriseb kasemahla. Kasemahl on sel aastal ka üllatavalt magus!
Nädala neli ilmamärki:
sarapuu ja lepa kollane õietolm,
kuldnoka pesakülastus,
esimesed vihmaussid
ja üleujutused.
Vett tulvab nüüd kõikjalt – keeb Tuhala nõiakaev, Soomaal on eelmise aasta rekordtase ületatud ja maanteed on muutunud sõudekanaliteks. Kaali kraater on pooleni täis, Supilinn on ohus, põllukülad saavad aru, miks talukoha valik oli vanasti meistri töö. Vetetulv on alati seotud mitmesuguste tunnetega. Põliselanikele on see tavapärane kevadnähtus, linnainimesele põnev seiklus, mõnedele aga tõsine nuhtlus... Ka meie kuur on taas vett täis, aga kuna jõudsin sügisel kõik kõrgemale kergitada, siis sulistame Aotähega huviga kuurivees ja otsime kokku minema ujunud plastist lillepotte, millesse naabri Vilmalt saadud paprikataimed istutada. Tõsi, meil siin Peipsi ääres on hoolimata suurtest vihmasadudest lund veel kohati põlvini. Rannarada on paksu lume all ning jalutamisrada tuleb seetõttu endale rajada vinka-vonka mööda lahtisulanud puudealuseid. Mikk Sarv leiab vanarahva tarkusest lohutust vihma täis lihavõtte ajale – see pidi tooma rasvased jõulud!
Urvatolm ja sinililled
Seda üllatavam on sattuda siit lumisest Vilusist Võrumaale Kütioru nõlvadele, kus juba eelmisel esmaspäeval sain päev otsa mulluseid lehti kokku riisuda. Reedeks oli vihm uhtunud õuelaua nurkadele kollased sarapuu ja lepatolmu kriimud. Metsaalune oli täis kelmikaid sinililli, kevadine- seahernes aga sirutanud oma lillakaid võrseid, lepiku all on vereva karikseene punased seenesilmad . Peenrad on täis lumikellukesi, märtsikellukesi ja kohe-kohe puhkemas krookusi. Aga isegi siin kaugel idas, Peipsi ääres on maja lõunaküljel tulbi lehemõõgad end rebestanud läbi mulluste vahtralehtede ja võilillerosett ajanud end kikki. Kevadetervituse jättis Aotäht ka Kütioru suitsusauna uksele. Sel ajal kui ma lumikellukesi ebaküdooniavõsast vabastasin oli Aotäht suitsusauna sinililledega ehtinud. Ilusad sinised õied nõgimustade ukselaudade pragude vahel! Uus disainiguru kasvamas...
Kodukuldnokk tagasi!
Külaliskuldnokkade aeg on möödas, kui reede hommikul arvuti taga istusin, siis äkki vaatas aknast sisse üks uudishimulik silm – meie oma kuldnokk oli tagasi! Veidi kõhn, kaunilt-helkivalt täpiline – keerutas ja uuris veidi, mis toas tehakse ja siis vups! sisse tuulekasti oksaaugust... Vaatama, mis mullusest pesast saanud on. Nüüd ta siin kekutab ja sehkendab, laulu veel kase otsas üles ei võta. See-eest hõiskavad täiest kõrist musträstad, keda on sel aastal tõeliselt palju. Lõotrillerid, metsvindi esimesed laulukatked ja punarinna klirin on ka siin külmakülas igapäevane helitaust. See-eest Kütiorus kajas mets kui troopiline papagoisalu, kõik värvulised lustisid täiel rinnal. Taevalaotus on kõikjal pidevalt täis siia-sinnapoole sahmivaid hanesid – see on hoopis teistsugune lend kui sügisel – „Saamimaale! Saamimaale!“ Toonekured on veel enamasti ühekaupa ja teostavad põldudel uputuse eest põgenevate hiirte harvendust. Võrumaal sebisid ringi sisalikud, üsna unine rohukonn ja vihmaussid. Mutid kergitavad omi kuhilaid.
Konnad, karud ja vihmaussid
Sel nädalal sai üles ka looduskalender.ee must-toonekure kaamera. Esimest mustakuuelist on Lõuna-Eestis ka nähtud. Põnev on jälgida ka merikotkaste elu. Gennadi Skromnov arvab, et mai alguses näeme seal juba esimest kotkapoega. Metsakaamera ette võivad varsti ilmuda pisikesed triibulised. Ja mine sa tea, vast on ka karude märg küljealune nad juba toiduotsingutele ajanud. Kõige vahvam on vaadata läbi kaamerasilma muidugi Soomaa suurjärve – kõik loodavad seni kõrgeimat, 1956. aasta taset, aga Pärnu jõel on juba jääminekutants ja seega jääpunn eest ära. Peipsi jääkaas on veel kõvasti järvel peal, aga meri on oma kontkõvast kattest supi keetnud ja loksutab seda tuulega siia sinna.
Sinilillele!
Lõuna-Eestis on siin-seal õied puhkenud ja ka mujal on sinised ninad sel nädalal valmis päikesele täies õiteilus naeratama. Peotäis esmapuhkejaid rõõmustab nii vana kui noore südant J.
LASTELE
Ilmamäng: Mädamuna
Lapsepõlves oli meil õunapuu all üks muruplats, kui sellelt lumesulaloik kuivas oli aeg mängida mädamuna. Meetrise läbimõõduga mahajoonistatud ringi keskelt viskas üks mängija kedagi hüüdes palli õhku. Kui pall kätte saadi, siis kordus sama. Kui aga maha kukkus ja lõpuks palli kätte sai, siis hüüdis „tsurr“. Kes veel edasi liikus sellele sai 3 sammu lähemale minna. Ja siis tuli teda palliga tabada. Tabatu peab püüdma palli ja kordub sama, kuni keegi mööda viskab ja saab „muna“. Siis kordub mäng algusest. 10 munaga kaotaja muutub mädamunaks.
Pisimgi kriimustus kasel paneb veed tormama, oherdiaugust suisa siriseb kasemahla. Kasemahl on sel aastal ka üllatavalt magus!
Nädala neli ilmamärki:
sarapuu ja lepa kollane õietolm,
kuldnoka pesakülastus,
esimesed vihmaussid
ja üleujutused.
Vett tulvab nüüd kõikjalt – keeb Tuhala nõiakaev, Soomaal on eelmise aasta rekordtase ületatud ja maanteed on muutunud sõudekanaliteks. Kaali kraater on pooleni täis, Supilinn on ohus, põllukülad saavad aru, miks talukoha valik oli vanasti meistri töö. Vetetulv on alati seotud mitmesuguste tunnetega. Põliselanikele on see tavapärane kevadnähtus, linnainimesele põnev seiklus, mõnedele aga tõsine nuhtlus... Ka meie kuur on taas vett täis, aga kuna jõudsin sügisel kõik kõrgemale kergitada, siis sulistame Aotähega huviga kuurivees ja otsime kokku minema ujunud plastist lillepotte, millesse naabri Vilmalt saadud paprikataimed istutada. Tõsi, meil siin Peipsi ääres on hoolimata suurtest vihmasadudest lund veel kohati põlvini. Rannarada on paksu lume all ning jalutamisrada tuleb seetõttu endale rajada vinka-vonka mööda lahtisulanud puudealuseid. Mikk Sarv leiab vanarahva tarkusest lohutust vihma täis lihavõtte ajale – see pidi tooma rasvased jõulud!
Urvatolm ja sinililled
Seda üllatavam on sattuda siit lumisest Vilusist Võrumaale Kütioru nõlvadele, kus juba eelmisel esmaspäeval sain päev otsa mulluseid lehti kokku riisuda. Reedeks oli vihm uhtunud õuelaua nurkadele kollased sarapuu ja lepatolmu kriimud. Metsaalune oli täis kelmikaid sinililli, kevadine- seahernes aga sirutanud oma lillakaid võrseid, lepiku all on vereva karikseene punased seenesilmad . Peenrad on täis lumikellukesi, märtsikellukesi ja kohe-kohe puhkemas krookusi. Aga isegi siin kaugel idas, Peipsi ääres on maja lõunaküljel tulbi lehemõõgad end rebestanud läbi mulluste vahtralehtede ja võilillerosett ajanud end kikki. Kevadetervituse jättis Aotäht ka Kütioru suitsusauna uksele. Sel ajal kui ma lumikellukesi ebaküdooniavõsast vabastasin oli Aotäht suitsusauna sinililledega ehtinud. Ilusad sinised õied nõgimustade ukselaudade pragude vahel! Uus disainiguru kasvamas...
Kodukuldnokk tagasi!
Külaliskuldnokkade aeg on möödas, kui reede hommikul arvuti taga istusin, siis äkki vaatas aknast sisse üks uudishimulik silm – meie oma kuldnokk oli tagasi! Veidi kõhn, kaunilt-helkivalt täpiline – keerutas ja uuris veidi, mis toas tehakse ja siis vups! sisse tuulekasti oksaaugust... Vaatama, mis mullusest pesast saanud on. Nüüd ta siin kekutab ja sehkendab, laulu veel kase otsas üles ei võta. See-eest hõiskavad täiest kõrist musträstad, keda on sel aastal tõeliselt palju. Lõotrillerid, metsvindi esimesed laulukatked ja punarinna klirin on ka siin külmakülas igapäevane helitaust. See-eest Kütiorus kajas mets kui troopiline papagoisalu, kõik värvulised lustisid täiel rinnal. Taevalaotus on kõikjal pidevalt täis siia-sinnapoole sahmivaid hanesid – see on hoopis teistsugune lend kui sügisel – „Saamimaale! Saamimaale!“ Toonekured on veel enamasti ühekaupa ja teostavad põldudel uputuse eest põgenevate hiirte harvendust. Võrumaal sebisid ringi sisalikud, üsna unine rohukonn ja vihmaussid. Mutid kergitavad omi kuhilaid.
Konnad, karud ja vihmaussid
Sel nädalal sai üles ka looduskalender.ee must-toonekure kaamera. Esimest mustakuuelist on Lõuna-Eestis ka nähtud. Põnev on jälgida ka merikotkaste elu. Gennadi Skromnov arvab, et mai alguses näeme seal juba esimest kotkapoega. Metsakaamera ette võivad varsti ilmuda pisikesed triibulised. Ja mine sa tea, vast on ka karude märg küljealune nad juba toiduotsingutele ajanud. Kõige vahvam on vaadata läbi kaamerasilma muidugi Soomaa suurjärve – kõik loodavad seni kõrgeimat, 1956. aasta taset, aga Pärnu jõel on juba jääminekutants ja seega jääpunn eest ära. Peipsi jääkaas on veel kõvasti järvel peal, aga meri on oma kontkõvast kattest supi keetnud ja loksutab seda tuulega siia sinna.
Sinilillele!
Lõuna-Eestis on siin-seal õied puhkenud ja ka mujal on sinised ninad sel nädalal valmis päikesele täies õiteilus naeratama. Peotäis esmapuhkejaid rõõmustab nii vana kui noore südant J.
LASTELE
Ilmamäng: Mädamuna
Lapsepõlves oli meil õunapuu all üks muruplats, kui sellelt lumesulaloik kuivas oli aeg mängida mädamuna. Meetrise läbimõõduga mahajoonistatud ringi keskelt viskas üks mängija kedagi hüüdes palli õhku. Kui pall kätte saadi, siis kordus sama. Kui aga maha kukkus ja lõpuks palli kätte sai, siis hüüdis „tsurr“. Kes veel edasi liikus sellele sai 3 sammu lähemale minna. Ja siis tuli teda palliga tabada. Tabatu peab püüdma palli ja kordub sama, kuni keegi mööda viskab ja saab „muna“. Siis kordub mäng algusest. 10 munaga kaotaja muutub mädamunaks.
Ärgake, kevad tuli! Aprill?
2010. a. märtsi neljas nädal
„Meie tulime! Meie tulime!“ käib rõõmus tants kase otsas. Viis kuldnokka keerutavad ülemeelikult. Lups pesakasti ja jälle edasi.
Nädala neli ilmamärki:
ühekaupa valge-toonekured pesal,
isakaru jäljed lumel,
sinililled rannikul
ja äike.
See aasta suudab meid üllatada aina uutel ja uutel viisidel. Paks lumi, mis kuidagi lahkuda ei taha, on kaotanud uudisväärtuse kui juba annab kõneainet uus ilmaime – kõik rändlinnud saabuvad korraga. Aina tuleb teateid kuidas saabuvad linavästrikud, sookured, valge-toonekured, must-lepalinnud, rüüdid, metskurvitsad, punarinnad, käblikud, võsaraadid, musträstad, sookiurud, rabahaned, põldlõokesed, metsvindid... viimaseid olevat aedades „nii et maa must“. Kui mina nädalavahetusel binokli õlale hiivan ja sammud linnuvaatlustele sean, tuleb mul suurem osa aega tegeleda aga hoopis jalgade lumest kättesaamisega – hang on kohati ikka üle põlve. Siiski, siiski, kõrvu jääb musträhni rõõmus krõõdutamine, neli kiivitajat teevad laperdavat kevadlendu, üksik sookurg tuleb ja piilub korraks järvele ning ehmatab – lõputu valge lumeväli... ei nokapoolist, ega sulistamispaika.
Kirjud liblikad
Lumikate oli nädalavahetuseks ikka pooles Eestis mehine, Peipsi põhjakaldal koguni 66 cm. Kingagakäimise tase on kohati vaid Haanjas - lume paksus 10 cm ligi ja suuremal osal Saaremaal. Linnade lumevallid on aga endiselt kõrged ja nüüd ka määrdunud-koledad. Lumesaju on välja vahetanud vihmaladin ja peale labidavälgutamise kvartalit on see tõeline muusika kõrvadele. Laupäeval lõi aga sekka ka äikesetrumm ja näiteks Tartus supilinnas sadas nii korralikku äikesevihma, et teed uputusid. Mikk Sarv ütleb selle kohta, et kui enne jüripäeva müristab, siis tuleb külm kevade ja äikeseline suvi. Ajutised päikesehetked reedel ja laupäeval tõid välja esimesed majapragude vahel talvitunud väike-koerliblikad – kirju suvega rahvast on meie maal sel aastal palju. Aga põrisesid ka esimesed mesilased ja sumisesid kärbsed, ämblikud tegid jalutuskäike.
Magajatel külg märg
Esimese jalutuskäigu lumel tegi Aivar Sakala teatel Nigulas üks hiigelsuur karu, paterdavaid karujälgi oli kõikjal. Korralikult niiskeks on läinud ka kährikute küljealune, neid näeb nüüd igal pool ringi tuterdamas. Eriti aktiivsed on aga nugised, kelle vallatlevaid jooksumänge võib vahel isegi päise päeva ajal aknast näha. Üle hulga aja nägin ka ühte metskitse Ida-Virus üle tee jooksmas, jooksulust rauges küll hüppega kõhuni kraavilumme, kuid tasapisi edasi kevade poole ta sealt hangest välja siples. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et ikka veel ja aina tuleb teateid nõrkevatest kitsedest, kuid sulav lumi annab lootust talve üleelanutele. Kuuldavasti õitsevad ranniku-Eestis juba lumikellukesed ja siin seal isegi sinililled. Meil annavad kevade tulekust aimu vaid väga punaseks muutunud lepad ja kenad kikkis valged pajuurvad.
Paksukesed kalad
Peipsi pind on päevaste sulade ja öiste külmade järel saanud kõva kooriku. „Käi nagu mööda asfalti,“ ütleb kahekümne ahvenaga järvelt naasev Vilusi abikülavanem Urmas Salu. Kaladel on kõhud marjast juba punnis, ka haugidel on kudemisvalmidus suur. Ainus mida pole, on vaba järvepind. Kohati sulatab päevasoe lumekihi järvel aga nii püdelaks, et kaugemalt tulevad kalamehed ei jõua õhtul ise enam kaldale tulla. Asi olevat vahel nii vesine ja hull, et mingil ajal olnud järvel lumepudrus nelikümmend mootorsaani reas, mida kaldale ei suudetud tuua.
Kalapiirak!
Leivaküpsetamise buum ei paista Eestis lakkavat, midagi uut pakub tegijatele vanarahvas Peipsi äärest. Nimelt saanud jääaugust toodud kaladest hästi teha kalapiirakat. Selleks roogiti väiksemad kalad puhtaks, alles jäeti pead, sabad ja uimed, pandi veidi soola. Leivataignast vooliti paras pätsisuurune põhi, kalad pandi vahele ja taignast kaas peale. Küpsenud piirak lõigati lahti, pealmine koorik söödud koos kaladega, alumine oli mõnusalt kalamahladest läbi imbunud.
LASTELE
Ilmamäng: Muna puruks pigistamine
Sel nädalal on kõigil jalutuskäigult tulles taskud metsakraami täis, et aina uhkemaid mune värvida. Et toit aga niisama lauakaunistuseks ei jääks, tasub ostida nendega tegevust, mis lõpeb munade söömisega – andes jõudu ja jaksu väljaskäimiseks. Munaveeretamised, munakoksimised on üldtuntud. Rahvamängude raamat pakub veel ühe tegevuse - sõrmed seostatakse vaheli, muna võetakse otsipidi peopesade vahele ja püütakse puruks pigistada J.
„Meie tulime! Meie tulime!“ käib rõõmus tants kase otsas. Viis kuldnokka keerutavad ülemeelikult. Lups pesakasti ja jälle edasi.
Nädala neli ilmamärki:
ühekaupa valge-toonekured pesal,
isakaru jäljed lumel,
sinililled rannikul
ja äike.
See aasta suudab meid üllatada aina uutel ja uutel viisidel. Paks lumi, mis kuidagi lahkuda ei taha, on kaotanud uudisväärtuse kui juba annab kõneainet uus ilmaime – kõik rändlinnud saabuvad korraga. Aina tuleb teateid kuidas saabuvad linavästrikud, sookured, valge-toonekured, must-lepalinnud, rüüdid, metskurvitsad, punarinnad, käblikud, võsaraadid, musträstad, sookiurud, rabahaned, põldlõokesed, metsvindid... viimaseid olevat aedades „nii et maa must“. Kui mina nädalavahetusel binokli õlale hiivan ja sammud linnuvaatlustele sean, tuleb mul suurem osa aega tegeleda aga hoopis jalgade lumest kättesaamisega – hang on kohati ikka üle põlve. Siiski, siiski, kõrvu jääb musträhni rõõmus krõõdutamine, neli kiivitajat teevad laperdavat kevadlendu, üksik sookurg tuleb ja piilub korraks järvele ning ehmatab – lõputu valge lumeväli... ei nokapoolist, ega sulistamispaika.
Kirjud liblikad
Lumikate oli nädalavahetuseks ikka pooles Eestis mehine, Peipsi põhjakaldal koguni 66 cm. Kingagakäimise tase on kohati vaid Haanjas - lume paksus 10 cm ligi ja suuremal osal Saaremaal. Linnade lumevallid on aga endiselt kõrged ja nüüd ka määrdunud-koledad. Lumesaju on välja vahetanud vihmaladin ja peale labidavälgutamise kvartalit on see tõeline muusika kõrvadele. Laupäeval lõi aga sekka ka äikesetrumm ja näiteks Tartus supilinnas sadas nii korralikku äikesevihma, et teed uputusid. Mikk Sarv ütleb selle kohta, et kui enne jüripäeva müristab, siis tuleb külm kevade ja äikeseline suvi. Ajutised päikesehetked reedel ja laupäeval tõid välja esimesed majapragude vahel talvitunud väike-koerliblikad – kirju suvega rahvast on meie maal sel aastal palju. Aga põrisesid ka esimesed mesilased ja sumisesid kärbsed, ämblikud tegid jalutuskäike.
Magajatel külg märg
Esimese jalutuskäigu lumel tegi Aivar Sakala teatel Nigulas üks hiigelsuur karu, paterdavaid karujälgi oli kõikjal. Korralikult niiskeks on läinud ka kährikute küljealune, neid näeb nüüd igal pool ringi tuterdamas. Eriti aktiivsed on aga nugised, kelle vallatlevaid jooksumänge võib vahel isegi päise päeva ajal aknast näha. Üle hulga aja nägin ka ühte metskitse Ida-Virus üle tee jooksmas, jooksulust rauges küll hüppega kõhuni kraavilumme, kuid tasapisi edasi kevade poole ta sealt hangest välja siples. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et ikka veel ja aina tuleb teateid nõrkevatest kitsedest, kuid sulav lumi annab lootust talve üleelanutele. Kuuldavasti õitsevad ranniku-Eestis juba lumikellukesed ja siin seal isegi sinililled. Meil annavad kevade tulekust aimu vaid väga punaseks muutunud lepad ja kenad kikkis valged pajuurvad.
Paksukesed kalad
Peipsi pind on päevaste sulade ja öiste külmade järel saanud kõva kooriku. „Käi nagu mööda asfalti,“ ütleb kahekümne ahvenaga järvelt naasev Vilusi abikülavanem Urmas Salu. Kaladel on kõhud marjast juba punnis, ka haugidel on kudemisvalmidus suur. Ainus mida pole, on vaba järvepind. Kohati sulatab päevasoe lumekihi järvel aga nii püdelaks, et kaugemalt tulevad kalamehed ei jõua õhtul ise enam kaldale tulla. Asi olevat vahel nii vesine ja hull, et mingil ajal olnud järvel lumepudrus nelikümmend mootorsaani reas, mida kaldale ei suudetud tuua.
Kalapiirak!
Leivaküpsetamise buum ei paista Eestis lakkavat, midagi uut pakub tegijatele vanarahvas Peipsi äärest. Nimelt saanud jääaugust toodud kaladest hästi teha kalapiirakat. Selleks roogiti väiksemad kalad puhtaks, alles jäeti pead, sabad ja uimed, pandi veidi soola. Leivataignast vooliti paras pätsisuurune põhi, kalad pandi vahele ja taignast kaas peale. Küpsenud piirak lõigati lahti, pealmine koorik söödud koos kaladega, alumine oli mõnusalt kalamahladest läbi imbunud.
LASTELE
Ilmamäng: Muna puruks pigistamine
Sel nädalal on kõigil jalutuskäigult tulles taskud metsakraami täis, et aina uhkemaid mune värvida. Et toit aga niisama lauakaunistuseks ei jääks, tasub ostida nendega tegevust, mis lõpeb munade söömisega – andes jõudu ja jaksu väljaskäimiseks. Munaveeretamised, munakoksimised on üldtuntud. Rahvamängude raamat pakub veel ühe tegevuse - sõrmed seostatakse vaheli, muna võetakse otsipidi peopesade vahele ja püütakse puruks pigistada J.
Õhk lõhnab kevadest!
2010. a. märtsi kolmas nädal
Märja asfaldi, tolmu, päikesekiirte ja mulluse kulu lõhn. See on lõhnabukett, mis veab meid linnatänavatele ja maanteedele kondama. Kevadet on õhus!
Nädala neli ilmamärki:
kiivitaja,
sääsed lendamas,
paisuvad pungad
ja vihm.
Aga hang on hoolimata kevadsoojast nii-ii-ii-ii paks ja veel reedel sai lumelabidat välgutada. Ja ei ole sel talvel veel olnud päeva, kui see hang täiskasvanud inimese kõndimist kannataks. Kokkukuhjatud hanged on siiski umbes poole meetri jagu madalamaks vajunud, aga nad on uue lume tulles ikka veel kuurikatuse servani, ehk peaaegu 2 meetrit kõrged. Aotäht on omandanud vilunud katusepuhastaja kutse – haarab värske lume tulekul oma pisikese sinise lumelabida, ronib hangele ja hõikab: „Nonii... säuh... peab ju lume ära lükkama, muidu kukub katus sisse! Ja peagi paistab välkuva labida alt katusesambla haljendav tutt. Nii et tulevaste talvede pärast meie pere enam muretsema ei pea J. Küll on murenäod peas paljudel kohalikel kurgikasvatajatel, kes aknalaua kastidesse esimesi taimi külvates sissevajunud kasvuhooneid silmitsevad.
Võrumaa tublid kitsed
Hämmastav on see, et lumikate on kõige kõhnem sel aastal just Võru ümbruses, kus muidu ikka paksu suusalund on. Samas... kui Ida-Eestis kohtab metsa vahel vaid mõnda üksikut vaaruvat metskitse, siis Võrumaa metsades silkavad vähemalt 4-päised metskitsekarjad. Õunaaedades on esimesed jänesetantsu ringid ja ma ei oska kuidagi välja mõelda, mismoodi kaitsta noori õunapuid, mis kui põõsas lumest turritab – tavapärane jänesehammustuse kõrgus on pea meeter sügavamal. Teisipäeval andis Kristel Onoper Meriväljalt teada, et üks ärganud siil kükitab keras lumehange taga. Loodame, et külm okaskerale viga ei teinud, tema toidupoolis hakkab tasapisi end liigutama.
Tosin rändlindu
Jah, tõepoolest, päevasulad meelitavad lumele ja majaseintele uniseid kärbseid. Reedel lendas meil rõdul isegi üks sääsk. Putukateadlane Urmas Tartes ütleb seepeale: „Ammu oleks aeg!“ Tavaliselt on sel ajal väljas juba harjaskäpp-kärblased, sipelgkärblased ja kõiksugu ämblikud ning talvitunud sääsed. Nokapoolist paistab seega jätkuvat ja lõunatuultega on siia saabunud ka paljud rändlinnud, kes küll hoolega peavad otsima maandumiseks vaba maapinda. Sõrve linnujaama andmetel on saabunud kiivitajad, põld- ja nõmmelõokesed, hallhaned ja hallhaigrud, sookured, kuldnokad, kanada lagle, õõnetuvid, kormoranid, künnivaresed ja tuttvardid. Lõokesed, künnivaresed, kuldnokad ja kiivitajad on sabatoetuspinda leidnud juba ka Läänemaal.
Kotkaste kaunis lastetuba
Uudiseid on ka kotkakaamerarindel, ilmamees Gennadi Skromnov lubab, et tõenäoliselt saab Linda lähipäevil hakkama oma esimese munaga. Paaritumine käib merikotkastel kordatehtud pesas igatahes iga päev innuga. Pesahoolduski on korralik, hommikuti lükatakse sadanud lumi nokaga alla või sulatatakse kõhuga. Vooderdusmaterjali on aga ümbruses veel vähe, käiku on läinud ka puudelt korjatud samblatuustid. Igatahes on sealt kõrgelt kotkaemandal hea vaadata, kuidas lumi sulab ja veed voolama pääsevad. Küllike Pärn ütleb: „Meil siin Avinurme vahel on Avijõgi veel kõva jääkaane all, aga ülevalpool Veneveres on allikalised kohad juba jääst vabad.“ Mikk Sarv tuletab meelde vanarahva tarkust, et nüüd on soe kivi allikas ja külm kivi meres, sestap ka jõepõhja allikad jääd sulatamas. Aivar Ruukel kinnitab, et Soomaalgi on suurematel jõgedel veel kõva jääkaas peal, kuid Raudna allikad on ülevalpool kohati augud sisse sulatanud.
Linnadevaheline linnuvõistlus!
Eesti Ornitoloogiaühing ja Läänemaa linnuklubi kutsuvad 28. märtsil võtma mõõtu 2-5 liikmeliste linnuvaatlejate võistkondade vahel, et lugeda kokku oma linna linnud. Eelmisel kevadel tegutsesid linnadevahelisel linnuvõistlusel meeskonnad tosinas linnas ja nähti 94 liiki sulelisi. Vaata www.eoy.ee.
LASTELE
Ilmamäng: Lumest „verstapostid“
Reedel „leiutas“ Aotäht uue mängu. Veeretas meie rannatee kõrval värskel lumel lumepalle kuni palli jaoks jaksu oli. Pea iga 10 meetri kohta tuli üks pall, 10-cm paksune lumi laiaks rulliks kokku rullitud. Majauksest vana rannavallini sai 130 meetrit. Nii võiks ära mõõta kõik oma käiguteed.
Märja asfaldi, tolmu, päikesekiirte ja mulluse kulu lõhn. See on lõhnabukett, mis veab meid linnatänavatele ja maanteedele kondama. Kevadet on õhus!
Nädala neli ilmamärki:
kiivitaja,
sääsed lendamas,
paisuvad pungad
ja vihm.
Aga hang on hoolimata kevadsoojast nii-ii-ii-ii paks ja veel reedel sai lumelabidat välgutada. Ja ei ole sel talvel veel olnud päeva, kui see hang täiskasvanud inimese kõndimist kannataks. Kokkukuhjatud hanged on siiski umbes poole meetri jagu madalamaks vajunud, aga nad on uue lume tulles ikka veel kuurikatuse servani, ehk peaaegu 2 meetrit kõrged. Aotäht on omandanud vilunud katusepuhastaja kutse – haarab värske lume tulekul oma pisikese sinise lumelabida, ronib hangele ja hõikab: „Nonii... säuh... peab ju lume ära lükkama, muidu kukub katus sisse! Ja peagi paistab välkuva labida alt katusesambla haljendav tutt. Nii et tulevaste talvede pärast meie pere enam muretsema ei pea J. Küll on murenäod peas paljudel kohalikel kurgikasvatajatel, kes aknalaua kastidesse esimesi taimi külvates sissevajunud kasvuhooneid silmitsevad.
Võrumaa tublid kitsed
Hämmastav on see, et lumikate on kõige kõhnem sel aastal just Võru ümbruses, kus muidu ikka paksu suusalund on. Samas... kui Ida-Eestis kohtab metsa vahel vaid mõnda üksikut vaaruvat metskitse, siis Võrumaa metsades silkavad vähemalt 4-päised metskitsekarjad. Õunaaedades on esimesed jänesetantsu ringid ja ma ei oska kuidagi välja mõelda, mismoodi kaitsta noori õunapuid, mis kui põõsas lumest turritab – tavapärane jänesehammustuse kõrgus on pea meeter sügavamal. Teisipäeval andis Kristel Onoper Meriväljalt teada, et üks ärganud siil kükitab keras lumehange taga. Loodame, et külm okaskerale viga ei teinud, tema toidupoolis hakkab tasapisi end liigutama.
Tosin rändlindu
Jah, tõepoolest, päevasulad meelitavad lumele ja majaseintele uniseid kärbseid. Reedel lendas meil rõdul isegi üks sääsk. Putukateadlane Urmas Tartes ütleb seepeale: „Ammu oleks aeg!“ Tavaliselt on sel ajal väljas juba harjaskäpp-kärblased, sipelgkärblased ja kõiksugu ämblikud ning talvitunud sääsed. Nokapoolist paistab seega jätkuvat ja lõunatuultega on siia saabunud ka paljud rändlinnud, kes küll hoolega peavad otsima maandumiseks vaba maapinda. Sõrve linnujaama andmetel on saabunud kiivitajad, põld- ja nõmmelõokesed, hallhaned ja hallhaigrud, sookured, kuldnokad, kanada lagle, õõnetuvid, kormoranid, künnivaresed ja tuttvardid. Lõokesed, künnivaresed, kuldnokad ja kiivitajad on sabatoetuspinda leidnud juba ka Läänemaal.
Kotkaste kaunis lastetuba
Uudiseid on ka kotkakaamerarindel, ilmamees Gennadi Skromnov lubab, et tõenäoliselt saab Linda lähipäevil hakkama oma esimese munaga. Paaritumine käib merikotkastel kordatehtud pesas igatahes iga päev innuga. Pesahoolduski on korralik, hommikuti lükatakse sadanud lumi nokaga alla või sulatatakse kõhuga. Vooderdusmaterjali on aga ümbruses veel vähe, käiku on läinud ka puudelt korjatud samblatuustid. Igatahes on sealt kõrgelt kotkaemandal hea vaadata, kuidas lumi sulab ja veed voolama pääsevad. Küllike Pärn ütleb: „Meil siin Avinurme vahel on Avijõgi veel kõva jääkaane all, aga ülevalpool Veneveres on allikalised kohad juba jääst vabad.“ Mikk Sarv tuletab meelde vanarahva tarkust, et nüüd on soe kivi allikas ja külm kivi meres, sestap ka jõepõhja allikad jääd sulatamas. Aivar Ruukel kinnitab, et Soomaalgi on suurematel jõgedel veel kõva jääkaas peal, kuid Raudna allikad on ülevalpool kohati augud sisse sulatanud.
Linnadevaheline linnuvõistlus!
Eesti Ornitoloogiaühing ja Läänemaa linnuklubi kutsuvad 28. märtsil võtma mõõtu 2-5 liikmeliste linnuvaatlejate võistkondade vahel, et lugeda kokku oma linna linnud. Eelmisel kevadel tegutsesid linnadevahelisel linnuvõistlusel meeskonnad tosinas linnas ja nähti 94 liiki sulelisi. Vaata www.eoy.ee.
LASTELE
Ilmamäng: Lumest „verstapostid“
Reedel „leiutas“ Aotäht uue mängu. Veeretas meie rannatee kõrval värskel lumel lumepalle kuni palli jaoks jaksu oli. Pea iga 10 meetri kohta tuli üks pall, 10-cm paksune lumi laiaks rulliks kokku rullitud. Majauksest vana rannavallini sai 130 meetrit. Nii võiks ära mõõta kõik oma käiguteed.
Kevade ootus
2010. a. märtsi teine nädal
Terve nädala venitas tuisk oma pikke loore üle teede, üle õuede. Ametlikult peaks aga kogu see lumetants lõpu saama laupäeval kell 19.32 – siis hakkab kevad.
Nädala neli ilmamärki:
kükitav kuldnokk,
nurmkanade jalutusrajad,
pajuurvad
ja vile tuisk.
Tuul oli terve nädala nii tõhus, et tassis aiatoolid ühest rõduservast teise. Kuid tegi see tuul lumega, mis ta tegi, aga põhiline lumehangede disainer oli sel nädalal hoopiski päike. Hanged, mis enne üle pea, vajusid kohmetult kössi. “Kevadkuumus” sulatas pikalijäänud lumelabida sees teve kuhja lund veeks, tekkinud jääpurikad sulasid päeva jooksul sootumaks. Aga jah, õhtupoole hakkasid külmakraadide ilmudes tasapisi tekkima väikesed jäänõelad, mis taas jääpurikateks venisid. Päeval pehmeks sulanud lumele tekkis õhtuks valgest suhkruvaabast koorik, mis tulede valguses maagiliselt vastu helkis. Kuid see valge präänikupind ei kanna ikka täiskasvanut, käisin korra isegi rannas proovimas, kuid mu matk lõppes põlvini lumes… aga kodu poole sai sealt kergesti… põlvili lumel roomates.
Valge jänes ja kanajahtija
Lumikatte paksus pole Eestis kõikjal ühesugune, vähim on see umbes 30 cm-ga sel aastal… Võrumaal, kust kohati segi mutimullahunnikud ja rohumättad välja paistavad. Hetkeks katab need uus värske sadanud lumi ja sel ajal on hea jälgida loomade tegemisi. Rannamännikus on näha, kuidas nugis on seiranud kolme nurmkana, kuid hüpe nende poole pole andnud tulemusi. Siis on lumele jälgi jätnud orav, kuid temagi pole nugise menüüsse mahtunud. Jänesehaake pole aga kusagil, ainsam jänes, keda ma eelmisel nädalal nägin, oli veel lumivalge. Põldudel on kitsed elavnenud ja liiguvad vilkamalt ringi, kuid karjad on sel aastal olematud. Enamasti näitab kusagil oma kõrvadepikkuseid karvaseid sarvi sokk või hüppab emasloom üle tee. Kaja Kübar metsloomade turvakodust ütleb, et hästi palju on sel nädalal teateid nõrkenud kitsedest ja neil pole ammu enam loomi kusagile panna.
Kähriku “ülestõus”
Üks lumesulavee poolt puhtakspestud silmadega kährik tuli aga ise turvakodu õuele, vaatama sattunud inimeste silme all viskas ta külili maha ja oli “surnud”. Alles kaugemale väljale viidud loom “ärkas surnust” kui inimene selja keeras. Kaja Kübar õpetabki vahet tegema haigel ja tervel loomal: “Terve teeskleb kohe surnut, kuid tõbine loom askeldab edasi ja seirab äraseletatud ilmega kõike ümbritsevat.” “Surnust ärkasid” sel nädalal ka toakärbsed, nad isegi sumisesid. Ja mis veel hullem, ka mõned sügisel tuppa pugenud sääsed tõusid lendu.
Kuldnokk ja kajakad
Päevane soe tõi Sõrve linnujaama esimese kuldnoka, ka näitasid end nii kaelus- kui õõnetuvi. Tartusse ilmusid esimesed kajakad ja ka Tallinnas talvitunud valgekuued teevad valjemalt häält, kuid Pirital luikede vahel manööverdavad naerukajakad on veel täiesti talvesules. Harakatel ja varestel käivad pesaaskeldused, kõik hakid hoiavad kenasti paaridesse. Metsa tagant soodest pidada kostama juba tedremängu. Looduskalender.ee kaamerakotkad aga teevad selgeid ettevalmistusi munemiseks.
Vaevatud luiged
Nädala silmatorkajad olid kahjuks luiged. Need suured linnud on tõsiselt hädas. Ja selgusetu on miks. Kui eelmisel nädalal kahel korral keskkonnainspektsiooni usaldustelefonile - 1313 - helistasin ja kurtsin, et Paljassaarel on luigelaipade kõrval ka II kategooria kaitsealused linnud laululuiged – siis sain kenalt näitsikult teada, et meil toimub looduslik valik. Hambuni relvastad ametkonnast ei jõudnudki vist keegi asja uurima, kül korjasid 20 luigelaipa Piritalt kokku loomakaitse vabatahtlikud. Mis äkilise suremise põhjustas ei teata veel, tulemused selguvad peagi. Siiski need linnud pole lihtsalt näljast nõrgad, sest nad lendavad veel ringi. Kuid reedel käisin asja ka ise Russalka juures kaemas ning mind üllatas see, kui julged on inimesed nende metslindudega. Tervisejooksjad jooksevad 40-päisest luigekarjast otse läbi. Lapsed annavad luikedele saiakääru käest noka vahele oma silmade kõrgusel. Kühmnokk-luiged on tiheli olekus väga agressiivsed linnud, võimelised isegi üksteist tapma. Metsloomadega tuleb hoida distantsi, nad on ettearvamatud. Kuid seni toidetud luikede kallal linnarahva silme all loodusliku valiku teostamist ma küll ei toeta. Ärahellitatud loomi tuleb nüüd toita kevadeni.
Kuula linde!
Kõik rändlinnud, kes jäid talvel siia, on nüüd häält tegemas. Terita pargis või koduõues jalutades kõrvu – kas oled kuulnud musträsta kevadkädinat või rohevindi krüiti? Viimane aeg oleks üles otsida binokkel ja klaasid läikima lüüa.
Mikk Sarv tuletab meelde, et hommikul esmesi kevadlinde otsima mines tuleb linnupetet võtta, muidu petavad linnud sind ära.
LASTELE
Ilmamäng: Kristall-linn
Lumi hakkab veel hästi kokku ja nii saab rajada kallakutele mudellinna, Kaevata lumehanges maani ulatuv jõgi, ehitada selle äärde põlvekõrguseid losse ja paleesid, pilvelõhkujaid ning sadamakaisid. Õhtul saab aknaavadesse panna teeküünlaid. Kevadsulaga hakkab jõesängides voolama kristallpuhas vesi.
Terve nädala venitas tuisk oma pikke loore üle teede, üle õuede. Ametlikult peaks aga kogu see lumetants lõpu saama laupäeval kell 19.32 – siis hakkab kevad.
Nädala neli ilmamärki:
kükitav kuldnokk,
nurmkanade jalutusrajad,
pajuurvad
ja vile tuisk.
Tuul oli terve nädala nii tõhus, et tassis aiatoolid ühest rõduservast teise. Kuid tegi see tuul lumega, mis ta tegi, aga põhiline lumehangede disainer oli sel nädalal hoopiski päike. Hanged, mis enne üle pea, vajusid kohmetult kössi. “Kevadkuumus” sulatas pikalijäänud lumelabida sees teve kuhja lund veeks, tekkinud jääpurikad sulasid päeva jooksul sootumaks. Aga jah, õhtupoole hakkasid külmakraadide ilmudes tasapisi tekkima väikesed jäänõelad, mis taas jääpurikateks venisid. Päeval pehmeks sulanud lumele tekkis õhtuks valgest suhkruvaabast koorik, mis tulede valguses maagiliselt vastu helkis. Kuid see valge präänikupind ei kanna ikka täiskasvanut, käisin korra isegi rannas proovimas, kuid mu matk lõppes põlvini lumes… aga kodu poole sai sealt kergesti… põlvili lumel roomates.
Valge jänes ja kanajahtija
Lumikatte paksus pole Eestis kõikjal ühesugune, vähim on see umbes 30 cm-ga sel aastal… Võrumaal, kust kohati segi mutimullahunnikud ja rohumättad välja paistavad. Hetkeks katab need uus värske sadanud lumi ja sel ajal on hea jälgida loomade tegemisi. Rannamännikus on näha, kuidas nugis on seiranud kolme nurmkana, kuid hüpe nende poole pole andnud tulemusi. Siis on lumele jälgi jätnud orav, kuid temagi pole nugise menüüsse mahtunud. Jänesehaake pole aga kusagil, ainsam jänes, keda ma eelmisel nädalal nägin, oli veel lumivalge. Põldudel on kitsed elavnenud ja liiguvad vilkamalt ringi, kuid karjad on sel aastal olematud. Enamasti näitab kusagil oma kõrvadepikkuseid karvaseid sarvi sokk või hüppab emasloom üle tee. Kaja Kübar metsloomade turvakodust ütleb, et hästi palju on sel nädalal teateid nõrkenud kitsedest ja neil pole ammu enam loomi kusagile panna.
Kähriku “ülestõus”
Üks lumesulavee poolt puhtakspestud silmadega kährik tuli aga ise turvakodu õuele, vaatama sattunud inimeste silme all viskas ta külili maha ja oli “surnud”. Alles kaugemale väljale viidud loom “ärkas surnust” kui inimene selja keeras. Kaja Kübar õpetabki vahet tegema haigel ja tervel loomal: “Terve teeskleb kohe surnut, kuid tõbine loom askeldab edasi ja seirab äraseletatud ilmega kõike ümbritsevat.” “Surnust ärkasid” sel nädalal ka toakärbsed, nad isegi sumisesid. Ja mis veel hullem, ka mõned sügisel tuppa pugenud sääsed tõusid lendu.
Kuldnokk ja kajakad
Päevane soe tõi Sõrve linnujaama esimese kuldnoka, ka näitasid end nii kaelus- kui õõnetuvi. Tartusse ilmusid esimesed kajakad ja ka Tallinnas talvitunud valgekuued teevad valjemalt häält, kuid Pirital luikede vahel manööverdavad naerukajakad on veel täiesti talvesules. Harakatel ja varestel käivad pesaaskeldused, kõik hakid hoiavad kenasti paaridesse. Metsa tagant soodest pidada kostama juba tedremängu. Looduskalender.ee kaamerakotkad aga teevad selgeid ettevalmistusi munemiseks.
Vaevatud luiged
Nädala silmatorkajad olid kahjuks luiged. Need suured linnud on tõsiselt hädas. Ja selgusetu on miks. Kui eelmisel nädalal kahel korral keskkonnainspektsiooni usaldustelefonile - 1313 - helistasin ja kurtsin, et Paljassaarel on luigelaipade kõrval ka II kategooria kaitsealused linnud laululuiged – siis sain kenalt näitsikult teada, et meil toimub looduslik valik. Hambuni relvastad ametkonnast ei jõudnudki vist keegi asja uurima, kül korjasid 20 luigelaipa Piritalt kokku loomakaitse vabatahtlikud. Mis äkilise suremise põhjustas ei teata veel, tulemused selguvad peagi. Siiski need linnud pole lihtsalt näljast nõrgad, sest nad lendavad veel ringi. Kuid reedel käisin asja ka ise Russalka juures kaemas ning mind üllatas see, kui julged on inimesed nende metslindudega. Tervisejooksjad jooksevad 40-päisest luigekarjast otse läbi. Lapsed annavad luikedele saiakääru käest noka vahele oma silmade kõrgusel. Kühmnokk-luiged on tiheli olekus väga agressiivsed linnud, võimelised isegi üksteist tapma. Metsloomadega tuleb hoida distantsi, nad on ettearvamatud. Kuid seni toidetud luikede kallal linnarahva silme all loodusliku valiku teostamist ma küll ei toeta. Ärahellitatud loomi tuleb nüüd toita kevadeni.
Kuula linde!
Kõik rändlinnud, kes jäid talvel siia, on nüüd häält tegemas. Terita pargis või koduõues jalutades kõrvu – kas oled kuulnud musträsta kevadkädinat või rohevindi krüiti? Viimane aeg oleks üles otsida binokkel ja klaasid läikima lüüa.
Mikk Sarv tuletab meelde, et hommikul esmesi kevadlinde otsima mines tuleb linnupetet võtta, muidu petavad linnud sind ära.
LASTELE
Ilmamäng: Kristall-linn
Lumi hakkab veel hästi kokku ja nii saab rajada kallakutele mudellinna, Kaevata lumehanges maani ulatuv jõgi, ehitada selle äärde põlvekõrguseid losse ja paleesid, pilvelõhkujaid ning sadamakaisid. Õhtul saab aknaavadesse panna teeküünlaid. Kevadsulaga hakkab jõesängides voolama kristallpuhas vesi.
Kuldnoka jalad on roosad
2010. a. märtsi esimene nädal
Tõttav kevade üllatab meid tasapisi ja pisiasjades... Lõoke ja künnivares on soojalt maalt tagasi, esirändurite nelikust on puudu veel tutiga kiivitaja ja kuldnokk.
Nädala neli ilmamärki:
konn lumel,
künnivaresed,
vahtramahla jooks
ja looma kandev jääkoorik.
Kuldnokk aga suutis sel nädalal mind ka ilma oma kohalolekuta üllatada. Pistsin Aotähele kolmapäeval kollase ja musta pliiatsi pihku ning palusin kuldnokka joonistada. Lind sai uhke ja laulev, leidsime üksmeele, et las siis kuldnoka vikerkaarevärvides helkivaid musti sulgi katvad valgena paistvad tähnid olla pildil kollased. Kesine värvikasutus sai aga otsustava hoobi, kui Aotäht hakkas ühelt Rootsi linnulauluplaadilt kuldnokalaulu kuulama – juures oli raamatuke linnupiltidega. Ühel hetkel tuli ta mu juurde ja teatas: „Emme kuldnoka jalad on heleroosad!“ Mu edasised uuringud määrajatest ja veebist andsid sama tulemuse – roosad, mis roosad! Ja iial pole ma varem uurinud, mis värvi nad on – kuldnokka teame ju noka järgi – kuldnoka nokk kollane, musträsta oma kuldne. Hiljem linnumeestelt küsides selgus, et ka nemad pole kuldnoka suleseeliku alla piilunud – õige vastuse andsid vaid rõngastajad ja fotograafid. Siiski, lõpuks leppisime kokku, et kuldnoka jalad on hallikasroosad.
Tuututaja rähn
Tirinal-virinal lendavad kaseladvast kaselatva siidisabad – tükki kakskümmend kaks. Ka leevikesteparved asutavad end põhja poole. Talikülalised on lahkumas, kevadised tulemas. Sookured ja lõokesed näitasid end juba eelmise nädala alguses, künnivaresed kraaksusid oma kevadkontserdi lahti nii Tartus kui Jõgeval. Vaimulinnast tuli ka teade, et räästapraost kostab tuvipoegade piiksumist. Tihastekoor aga ei vaiki enam hetkekski kui päikesekera end vähegi näitab. Kluttiv puukoristaja on veel veidi valjem põristavast kirjurähnist. Kuid hallpea-rähn, kes veel suure tuisu ajal end osavalt kurepesa keldris peitis, tuututab nüüd Agu Leivitsa sõnul Pärnumaal maruliselt. Meil siin Vilusis aga lehvis üle rannamänniku esimene sellekevadine merikotkas, esialgu veel üksinda.
Vahtramahlajääpurikas
Päevasoe mõjub paksule maa lumekasukale hävitavalt ja tasapisi saab siin-seal maapind mõne lisasoojaallika toel paljaks – on selleks siis majasein või puutüvi. Igatahes Võrumaal Kütiorus olid kuuri lõunapoolse seina ääres vereurmarohu rohelised lehed juba mõnusalt paljal maapinnal lebamas ja ka lumikellukesed andsid Eestis endast elumärki. Ja mis hoopis põnev – neljapäeval tuli metsamees Vello Keppartilt e-kiri: „Eile nägin Luual vahtraokstel mõnesentimeetriseid mahlapurikaid.“ Päris päikse käes nägin majaserva lumehangel ka mingeid kärbseid väga aeglaselt edasi liikumas. Ja, et ka konn Lõuna-Eestis loiult lumel kõndis, annab märki, et sulavesi ergutab juba nii taimi kui loomi. Siile on sel aastal siiski ärganud vähem, kinnitab metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar, kes poputab praegu ühte siili – mullu talve jooksul teatati neile 10 siilist.
Jooksuaja lõppvaatus
Reedene päev tõi selgust ka selles, kuhu oli kahel hommikul kadunud lindudele rõdupõrandale pandud puder. Mikk avastas puid tuues meie puukuurist mustavalgekirju koerakese, kes hirmunult välja tuikus ja lumele lamama jäi. Marutaud, vanadusnõrkus? Küsisime abi nii kohalikelt jahimeestelt, kui loomakaitse hädaabinumbrilt – kuid selgub, et riiklikku kiiret abisüsteemi linnadest väljas pole. Võõrast haiglase olekuga koera aga puutuda pole vist eriti tark tegu – siiski õnnestus koerale vana vaibatükk alla tõmmata ja kausitäis frikadellisuppi piimaga nina alla pista – ahnelt neelas loomake söögi, venitas end neljale käpale ja liipas järveäärset rada pidi pimedusse. Sellest loost kangastus aga me enda riigi olukord – priiskava elu poole linna jooksnud inimesed, mulli lõhkemine, abitus ja nälg, hirm aidata ja riikliku abi olematus – päästa võib vaid juhuslik kausitäis ja unistus koju jõuda.
Kaduneljapäeva suurpuhastus!
Neljapäeval saab kuu nii vanaks, et kingib meile kõiki asju puhtaks tegeva kaduneljapäeva. Mikk Sarv lisab, et vanarahva poolt paastukuuks kutsutud märts on parim aeg nii seesmiseks kui väliseks puhastumiseks. Vihast vihtlemist ja kasepungateed!
LASTELE
Ilmamäng: Kõnd kõval veel
Päevane sula ja öine krõbekülm on küpsetanud lumele kooriku, mis parasjagu kõndivat last kannab. Jooksujalu liikudes kipub aga jalg veel lumest läbi vajuma. Sellisel lumel saab korraldada teatejooksu kahe võistkonna vahel – kindlat vahemaad ilma sissevajumiseta, samas kiiresti, läbida on päris põnev. Võitjavõistkond peab olema osav ja kergekäpne nagu lumetiiger.
Tõttav kevade üllatab meid tasapisi ja pisiasjades... Lõoke ja künnivares on soojalt maalt tagasi, esirändurite nelikust on puudu veel tutiga kiivitaja ja kuldnokk.
Nädala neli ilmamärki:
konn lumel,
künnivaresed,
vahtramahla jooks
ja looma kandev jääkoorik.
Kuldnokk aga suutis sel nädalal mind ka ilma oma kohalolekuta üllatada. Pistsin Aotähele kolmapäeval kollase ja musta pliiatsi pihku ning palusin kuldnokka joonistada. Lind sai uhke ja laulev, leidsime üksmeele, et las siis kuldnoka vikerkaarevärvides helkivaid musti sulgi katvad valgena paistvad tähnid olla pildil kollased. Kesine värvikasutus sai aga otsustava hoobi, kui Aotäht hakkas ühelt Rootsi linnulauluplaadilt kuldnokalaulu kuulama – juures oli raamatuke linnupiltidega. Ühel hetkel tuli ta mu juurde ja teatas: „Emme kuldnoka jalad on heleroosad!“ Mu edasised uuringud määrajatest ja veebist andsid sama tulemuse – roosad, mis roosad! Ja iial pole ma varem uurinud, mis värvi nad on – kuldnokka teame ju noka järgi – kuldnoka nokk kollane, musträsta oma kuldne. Hiljem linnumeestelt küsides selgus, et ka nemad pole kuldnoka suleseeliku alla piilunud – õige vastuse andsid vaid rõngastajad ja fotograafid. Siiski, lõpuks leppisime kokku, et kuldnoka jalad on hallikasroosad.
Tuututaja rähn
Tirinal-virinal lendavad kaseladvast kaselatva siidisabad – tükki kakskümmend kaks. Ka leevikesteparved asutavad end põhja poole. Talikülalised on lahkumas, kevadised tulemas. Sookured ja lõokesed näitasid end juba eelmise nädala alguses, künnivaresed kraaksusid oma kevadkontserdi lahti nii Tartus kui Jõgeval. Vaimulinnast tuli ka teade, et räästapraost kostab tuvipoegade piiksumist. Tihastekoor aga ei vaiki enam hetkekski kui päikesekera end vähegi näitab. Kluttiv puukoristaja on veel veidi valjem põristavast kirjurähnist. Kuid hallpea-rähn, kes veel suure tuisu ajal end osavalt kurepesa keldris peitis, tuututab nüüd Agu Leivitsa sõnul Pärnumaal maruliselt. Meil siin Vilusis aga lehvis üle rannamänniku esimene sellekevadine merikotkas, esialgu veel üksinda.
Vahtramahlajääpurikas
Päevasoe mõjub paksule maa lumekasukale hävitavalt ja tasapisi saab siin-seal maapind mõne lisasoojaallika toel paljaks – on selleks siis majasein või puutüvi. Igatahes Võrumaal Kütiorus olid kuuri lõunapoolse seina ääres vereurmarohu rohelised lehed juba mõnusalt paljal maapinnal lebamas ja ka lumikellukesed andsid Eestis endast elumärki. Ja mis hoopis põnev – neljapäeval tuli metsamees Vello Keppartilt e-kiri: „Eile nägin Luual vahtraokstel mõnesentimeetriseid mahlapurikaid.“ Päris päikse käes nägin majaserva lumehangel ka mingeid kärbseid väga aeglaselt edasi liikumas. Ja, et ka konn Lõuna-Eestis loiult lumel kõndis, annab märki, et sulavesi ergutab juba nii taimi kui loomi. Siile on sel aastal siiski ärganud vähem, kinnitab metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar, kes poputab praegu ühte siili – mullu talve jooksul teatati neile 10 siilist.
Jooksuaja lõppvaatus
Reedene päev tõi selgust ka selles, kuhu oli kahel hommikul kadunud lindudele rõdupõrandale pandud puder. Mikk avastas puid tuues meie puukuurist mustavalgekirju koerakese, kes hirmunult välja tuikus ja lumele lamama jäi. Marutaud, vanadusnõrkus? Küsisime abi nii kohalikelt jahimeestelt, kui loomakaitse hädaabinumbrilt – kuid selgub, et riiklikku kiiret abisüsteemi linnadest väljas pole. Võõrast haiglase olekuga koera aga puutuda pole vist eriti tark tegu – siiski õnnestus koerale vana vaibatükk alla tõmmata ja kausitäis frikadellisuppi piimaga nina alla pista – ahnelt neelas loomake söögi, venitas end neljale käpale ja liipas järveäärset rada pidi pimedusse. Sellest loost kangastus aga me enda riigi olukord – priiskava elu poole linna jooksnud inimesed, mulli lõhkemine, abitus ja nälg, hirm aidata ja riikliku abi olematus – päästa võib vaid juhuslik kausitäis ja unistus koju jõuda.
Kaduneljapäeva suurpuhastus!
Neljapäeval saab kuu nii vanaks, et kingib meile kõiki asju puhtaks tegeva kaduneljapäeva. Mikk Sarv lisab, et vanarahva poolt paastukuuks kutsutud märts on parim aeg nii seesmiseks kui väliseks puhastumiseks. Vihast vihtlemist ja kasepungateed!
LASTELE
Ilmamäng: Kõnd kõval veel
Päevane sula ja öine krõbekülm on küpsetanud lumele kooriku, mis parasjagu kõndivat last kannab. Jooksujalu liikudes kipub aga jalg veel lumest läbi vajuma. Sellisel lumel saab korraldada teatejooksu kahe võistkonna vahel – kindlat vahemaad ilma sissevajumiseta, samas kiiresti, läbida on päris põnev. Võitjavõistkond peab olema osav ja kergekäpne nagu lumetiiger.
Ülestõus – kõik on katustel
2010. a. veebruari neljas nädal
Kujutate ette, lõpuks on võimalik siin talvekoopas katuseakent avada. Rõõmuga! Sest aknast tulvab sisse sulahõngulist värsket õhku ja kevadise isatihase armuhüüd.
Nädala neli ilmamärki:
siidisabad siristamas,
oravaaskeldus,
punetav lepp
ja kössuvad hanged.
Tõepoolest, nädala ja ka selle aasta esimeste sulailmade jooksul lahkus katuselt peaaegu kogu kahe ja poole kuu jooksul sinna kokkupressitud valge külm pulber. Õudustäratav oli, et lume lahkumisotsus saabus ootamatult ja sellise mürinaga, et kogu maja vappus kui maavärina käes. Sellest, mis tegelikult nende kuude jooksul me pea kohal rippus, sain aru alles laupäeval – kui vist kogu maarahvas, mina teiste seas, katusele kolisin. Mis seal salata, juba pooletosina ruutmeetri lahtikangutamise järel olin lõõtsutades selili katusel maas ja vaatasin, kuidas rõõmus käbilindude parv kaselatva maandus ja kloksudes üksteisele oma edulugusid seletas. Ja kuidas harakas ja varesed otsustavalt tülli pöörasid, küllap peeti juba kinnisvaravaidlusi. Aga vaadates, kuidas Mikk seda mulle jopehõlmani ehk kaheksakümne sentimeetrist lumehange katuselt kiht-kihilt lahti kangutab – ikka pehmepudrune vabariigiaastapäeva eelne kiht, siis viimase tuisu kõvaks pressitud kamakas ja lõpuks veel mullune tihe labidatäis – arvutasin välja, et me puukuuril lösutaks lestad laiali justkui kaks sõiduautot.
Ülemiste vanake
Inimeste kevadeootamise tunne on paisunud nii suureks, et tarvitses vaid Ilmataadil korraks sooja õhku puhuda, kui hakati rääkima suurtest üleujutustest. Siiski võib öelda, et kevadel on tavaks tavaliselt sala tulla. Vaid mõnel aastal ei suuda ta üllatustest hoiduda. Paksule, kuid üsna hõredale lumekihile on ilmal sel aastal meile kompensatsiooniks pakkuda suhteliselt tühjad tiigid, agaralt voolavad veed ja madal merevee tase. Mikk Sarv arvab vana muistendit meelde tuletades, et sel aastal võib meid küll üllatada Ülemiste vanake, sest lumekuhjad on linnast välja viimata ja korralikult hangedeks pakitud – võib-olla on legendaarse uputajani jõudnud ka kuuldused kinnisvaramulli lõhkemisest ja arusaamine, et Tallinn on ehk lõpuks valmis.
Kevadvärvid võrades
Kevad maal ja metsas tuleb aga omasoodu, kaseoksad, mis tormiga maha rebiti on lumel laiali kui salgud juuksuri põrandal peale ägedat lõikust. Ja need oksad sulasid nädala lõpul lumes üha sügavamale. Kasevõrad ise on võtnud rõõmsa punaka tooni. Ka pajuoksad on kohati kergelt kollakad. Veel töntsakad lepaurvad muudavad puud kuidagi kevadiseks. Detsembri soojaga suureks paisunud magesõstra pungad on kaitsvate soomuste all, aga seest juba täiesti rohelised. Taimeriigist ilmselt rohkem veel niipea uudiseid ei tule. Küll suleliste rindelt, nii vilistavad ägedalt puukoristajad. Sinitihane laseb oma hernevilet ja rasvatihased suisa rõkkavad. Tagasi soojematelt aladelt on ka siristavad siidisabad. Rähnid käivad juba justkui trummiproove tegemas, esialgu vist küll veel käbide kallal. Aga kõige häälekamad on rongad, ja ikka paarikaupa käib see kronksumine. Talvikegi teeb juba rõõmsamat häält.
Orava lehvikjäljed
Rõõmusõnumeid ei tule praegu vaid karvaste seast. Sest isegi põdrale on lumi kõhuni, teedeületamisel kraavides koguni turjani. Rebast peaks lumi kandma, kohati püsib teevallil isegi metskits ja tundub, et teede ääres need õnnetukesed praegu ongi – vaid korra olen viimasel ajal näinud kahte kitse korraga. Ainsad loomajäljed, mida me rannamännikus näha on kuuluvad oravatele. Kaja Kübar rääkis ka, et oli näinud oravat mõnuga vahtra otsas pea alaspidi seemneid korjamas ja seejärel neid rõõmsalt oksal näkitsemas. Kui midagi praegu õues askeldamas palju on, siis on need kalamehed järvel – aga jah, needki hoiduvad pidevas udus justkui kalda ja kodu lähedale – ja et tuul on pidevalt järvelt, siis on põnev kuulata kilomeetri kauguselt nende rõõmuhüüatusi ja seletamist.
Lükkame ära!
Nii maal kui linnas peaksid sel aastal talgud toimuma varem ja just nüüd – sest viimane aeg on hakata end sellest lumest lahti kaevama – aidata naabril katust puhastada, hekke vabastada, kanda kõnniteede äärest hanged madalamaks...
LASTELE
Ilmamäng: Miss lumenäitsik 2010.
Selle aasta lumememmed on kõik plusskraadide põua tõttu tegemata, aga nüüd kui päike lund paitab saab kokku veeretada lumekaunitaride iludusvõistluse. Milline on laste arvates kauneim lumememm. Kindlasti on tal lai naeratus, kena sirge porgandnina ja vestlusvoorus räägib oma missioonist kliima soojenemise vastu võitlemisel. Või on ka lumememmed juba barbilikud?
Kujutate ette, lõpuks on võimalik siin talvekoopas katuseakent avada. Rõõmuga! Sest aknast tulvab sisse sulahõngulist värsket õhku ja kevadise isatihase armuhüüd.
Nädala neli ilmamärki:
siidisabad siristamas,
oravaaskeldus,
punetav lepp
ja kössuvad hanged.
Tõepoolest, nädala ja ka selle aasta esimeste sulailmade jooksul lahkus katuselt peaaegu kogu kahe ja poole kuu jooksul sinna kokkupressitud valge külm pulber. Õudustäratav oli, et lume lahkumisotsus saabus ootamatult ja sellise mürinaga, et kogu maja vappus kui maavärina käes. Sellest, mis tegelikult nende kuude jooksul me pea kohal rippus, sain aru alles laupäeval – kui vist kogu maarahvas, mina teiste seas, katusele kolisin. Mis seal salata, juba pooletosina ruutmeetri lahtikangutamise järel olin lõõtsutades selili katusel maas ja vaatasin, kuidas rõõmus käbilindude parv kaselatva maandus ja kloksudes üksteisele oma edulugusid seletas. Ja kuidas harakas ja varesed otsustavalt tülli pöörasid, küllap peeti juba kinnisvaravaidlusi. Aga vaadates, kuidas Mikk seda mulle jopehõlmani ehk kaheksakümne sentimeetrist lumehange katuselt kiht-kihilt lahti kangutab – ikka pehmepudrune vabariigiaastapäeva eelne kiht, siis viimase tuisu kõvaks pressitud kamakas ja lõpuks veel mullune tihe labidatäis – arvutasin välja, et me puukuuril lösutaks lestad laiali justkui kaks sõiduautot.
Ülemiste vanake
Inimeste kevadeootamise tunne on paisunud nii suureks, et tarvitses vaid Ilmataadil korraks sooja õhku puhuda, kui hakati rääkima suurtest üleujutustest. Siiski võib öelda, et kevadel on tavaks tavaliselt sala tulla. Vaid mõnel aastal ei suuda ta üllatustest hoiduda. Paksule, kuid üsna hõredale lumekihile on ilmal sel aastal meile kompensatsiooniks pakkuda suhteliselt tühjad tiigid, agaralt voolavad veed ja madal merevee tase. Mikk Sarv arvab vana muistendit meelde tuletades, et sel aastal võib meid küll üllatada Ülemiste vanake, sest lumekuhjad on linnast välja viimata ja korralikult hangedeks pakitud – võib-olla on legendaarse uputajani jõudnud ka kuuldused kinnisvaramulli lõhkemisest ja arusaamine, et Tallinn on ehk lõpuks valmis.
Kevadvärvid võrades
Kevad maal ja metsas tuleb aga omasoodu, kaseoksad, mis tormiga maha rebiti on lumel laiali kui salgud juuksuri põrandal peale ägedat lõikust. Ja need oksad sulasid nädala lõpul lumes üha sügavamale. Kasevõrad ise on võtnud rõõmsa punaka tooni. Ka pajuoksad on kohati kergelt kollakad. Veel töntsakad lepaurvad muudavad puud kuidagi kevadiseks. Detsembri soojaga suureks paisunud magesõstra pungad on kaitsvate soomuste all, aga seest juba täiesti rohelised. Taimeriigist ilmselt rohkem veel niipea uudiseid ei tule. Küll suleliste rindelt, nii vilistavad ägedalt puukoristajad. Sinitihane laseb oma hernevilet ja rasvatihased suisa rõkkavad. Tagasi soojematelt aladelt on ka siristavad siidisabad. Rähnid käivad juba justkui trummiproove tegemas, esialgu vist küll veel käbide kallal. Aga kõige häälekamad on rongad, ja ikka paarikaupa käib see kronksumine. Talvikegi teeb juba rõõmsamat häält.
Orava lehvikjäljed
Rõõmusõnumeid ei tule praegu vaid karvaste seast. Sest isegi põdrale on lumi kõhuni, teedeületamisel kraavides koguni turjani. Rebast peaks lumi kandma, kohati püsib teevallil isegi metskits ja tundub, et teede ääres need õnnetukesed praegu ongi – vaid korra olen viimasel ajal näinud kahte kitse korraga. Ainsad loomajäljed, mida me rannamännikus näha on kuuluvad oravatele. Kaja Kübar rääkis ka, et oli näinud oravat mõnuga vahtra otsas pea alaspidi seemneid korjamas ja seejärel neid rõõmsalt oksal näkitsemas. Kui midagi praegu õues askeldamas palju on, siis on need kalamehed järvel – aga jah, needki hoiduvad pidevas udus justkui kalda ja kodu lähedale – ja et tuul on pidevalt järvelt, siis on põnev kuulata kilomeetri kauguselt nende rõõmuhüüatusi ja seletamist.
Lükkame ära!
Nii maal kui linnas peaksid sel aastal talgud toimuma varem ja just nüüd – sest viimane aeg on hakata end sellest lumest lahti kaevama – aidata naabril katust puhastada, hekke vabastada, kanda kõnniteede äärest hanged madalamaks...
LASTELE
Ilmamäng: Miss lumenäitsik 2010.
Selle aasta lumememmed on kõik plusskraadide põua tõttu tegemata, aga nüüd kui päike lund paitab saab kokku veeretada lumekaunitaride iludusvõistluse. Milline on laste arvates kauneim lumememm. Kindlasti on tal lai naeratus, kena sirge porgandnina ja vestlusvoorus räägib oma missioonist kliima soojenemise vastu võitlemisel. Või on ka lumememmed juba barbilikud?
Vägevate heitlus pilvepiiril
2010. a. veebruari kolmas nädal
Kuurikatus podiseb ja keeb. Tuisk keerutab oma valget kleidisaba aina kõrgemale ja kõrgemale. Mu silmapiiri varjutab just seesama raske meetripaksune lumelasu kuurikatusel.
Nädala neli ilmamärki:
ilvesepulm,
arglik sitsikleit,
vihisev tuisk
ja mehekõrgused hanged.
Kuidagi ei suuda sellest lumetantsust enam kevadmõtteid välja võluda. Tunne on justkui haigel, kes pärast mitmepäevast gripipõdemist on alustanud antibiootikumikuuri ja kui kohe tunnipealt ei saabugi oodatud tervis ja heaolu. Sest kalendri järgi võiks väljas purikad nohuselt tilkuda, neli varasemat rännumeest – künnivares, kiivitaja, kuldnokk ja lõoke võiksid juba tagasi olla. Aga ses praeguses igitalves käib elu vaid söögimaja juures... ehkki jah, kui tuisu vahel katuseakent üritan lumekoormast vabastada, siis võtab üks rasvatihane üles üsna sitsikleidi-sarnase laulukatke. Aimata on, et sel linnul on kevad südames. Õues on aga hommikul taas poole auto rattarummuni lumi, just õhtul sai hoov puhtaks roogitud. Erakordne talv on, asi, mida ma isegi lapsepõlvest ei mäleta - mu lumelabindamise villased kindad on... läbi kulunud. Ja sel nädalal leiutasin ma uue lume üle hange upitamise viisi – seljaga hange poole seistes tuleb hooga labidatäis üle õla seljataha heita – vaid nii saab see üle peakõrguste vallide heidetud.
Jooksev hunt ja ilves
Nii ongi, et need kõige karvatumad imetajaloomad istuvad toas või üritavad oma liikumisvajadust ostukeskustes rahuldada. Lumiseid jooksu ja suusaradasid ei jõua lihtsalt „joones hoida“. Karvasemad tegelased võtavad aga oma jooksmisi tõsisemalt – jahimehed on juba märganud, et huntidel on alanud aktiivne jooksuaeg, siin-seal on näha sirtsutamisi. Virumaa mees Timo Tipp nägi aga, kuidas lund mööda jooksid kõrvuti koos kahe suure ilvese jäljed, noorte kasside jäljed jooksid mõnisada meetrit eemal, et vanu mitte armurõõmudes segada. Enamasti hoiavad kiskjad praegu kitsekarjade lähedusse. Toit ei jookse seal enam laiali, metskitsed suudavad lumes veel vaid suurte hüpetega liikuda.
Peidus pungad
Muidugi oleks aeg kirjutada taimede kevadsaavutustest, aga öelda pole midagi. Kased ohkasid viimase tuisuse tormi peale ja ohverdasid kurvastades veel hea hunniku oksi. Sirelipungad on kellelegi nokka jäänud ja jõuga lahti murtud – ei tea kas otsiti sealt kevadet... ilmselt ikka kõhutäidet. Pajupungad ei tee peatselt jõudvast märtsist väljagi, kiivalt hoitakse oma pajutibud pruuni munakoore sees. Kevadlillede peenarde kohal on sellised hanged, et need ei sula vist ka jaanipäevaks. Männi sügavkummardunud oksadest on viimase tormiga mõned kraksatades tüve küljest lahti tulnud. Kevad on võimust võtnud küll keldris ja köögis – kartulil on valged jõulised idud ja porgandil on rohekas tutt peas.
Ussiloomispäev
Vanarahvas arvas, et 24. veebruaril, madisepäeval pannakse alus tulevasuvistele putukatele ja ussidele. Mikk Sarv ütleb, et suurem osa töödest on sel päeval keelatud – nii ongi hea, et me oma riik on selle päeva puhkepäevaks kuulutanud. Kahju ainult, et ei peeta kinni tavast, et sel päeval naisterahvad külas käia ei tohtivat. Aga madisepäeval paneb vares esimese pesapalgi ja lõoke saab laulukeele. Küllap võiksime siis meiegi laulda oma rahva helgest vabadusekevadest ja soojast töökast suvest.
Meelita kevad välja!
Viimane aeg on akendelt koristada sinna kleebitud lumehelbed. Tundub, et just need seda talve kinni hoiavadki. Paneme akendele poest toodud õisi pakatavad nartsissid ja hüatsindid, laseme toad täituda plaadilt kostval lõolaulul – nii see talv läheb, esmalt meie südamest, siis silma alt.
LASTELE
Ilmamäng: Kroolime lumes
Sel aastal on lumi nii paks ja sõre, et võimaldab teha lumeujumist. Sall silmini näo ette ja sukeldume hange alla, ujumisprillidega roomates võib lumest leida üllatavaid asju – mutimullahunniku, mustsõstrapõõsa pakatamist ootava punga... Hea oleks kui paksema lume korral keegi lastel silma peal hoiab.
Kuurikatus podiseb ja keeb. Tuisk keerutab oma valget kleidisaba aina kõrgemale ja kõrgemale. Mu silmapiiri varjutab just seesama raske meetripaksune lumelasu kuurikatusel.
Nädala neli ilmamärki:
ilvesepulm,
arglik sitsikleit,
vihisev tuisk
ja mehekõrgused hanged.
Kuidagi ei suuda sellest lumetantsust enam kevadmõtteid välja võluda. Tunne on justkui haigel, kes pärast mitmepäevast gripipõdemist on alustanud antibiootikumikuuri ja kui kohe tunnipealt ei saabugi oodatud tervis ja heaolu. Sest kalendri järgi võiks väljas purikad nohuselt tilkuda, neli varasemat rännumeest – künnivares, kiivitaja, kuldnokk ja lõoke võiksid juba tagasi olla. Aga ses praeguses igitalves käib elu vaid söögimaja juures... ehkki jah, kui tuisu vahel katuseakent üritan lumekoormast vabastada, siis võtab üks rasvatihane üles üsna sitsikleidi-sarnase laulukatke. Aimata on, et sel linnul on kevad südames. Õues on aga hommikul taas poole auto rattarummuni lumi, just õhtul sai hoov puhtaks roogitud. Erakordne talv on, asi, mida ma isegi lapsepõlvest ei mäleta - mu lumelabindamise villased kindad on... läbi kulunud. Ja sel nädalal leiutasin ma uue lume üle hange upitamise viisi – seljaga hange poole seistes tuleb hooga labidatäis üle õla seljataha heita – vaid nii saab see üle peakõrguste vallide heidetud.
Jooksev hunt ja ilves
Nii ongi, et need kõige karvatumad imetajaloomad istuvad toas või üritavad oma liikumisvajadust ostukeskustes rahuldada. Lumiseid jooksu ja suusaradasid ei jõua lihtsalt „joones hoida“. Karvasemad tegelased võtavad aga oma jooksmisi tõsisemalt – jahimehed on juba märganud, et huntidel on alanud aktiivne jooksuaeg, siin-seal on näha sirtsutamisi. Virumaa mees Timo Tipp nägi aga, kuidas lund mööda jooksid kõrvuti koos kahe suure ilvese jäljed, noorte kasside jäljed jooksid mõnisada meetrit eemal, et vanu mitte armurõõmudes segada. Enamasti hoiavad kiskjad praegu kitsekarjade lähedusse. Toit ei jookse seal enam laiali, metskitsed suudavad lumes veel vaid suurte hüpetega liikuda.
Peidus pungad
Muidugi oleks aeg kirjutada taimede kevadsaavutustest, aga öelda pole midagi. Kased ohkasid viimase tuisuse tormi peale ja ohverdasid kurvastades veel hea hunniku oksi. Sirelipungad on kellelegi nokka jäänud ja jõuga lahti murtud – ei tea kas otsiti sealt kevadet... ilmselt ikka kõhutäidet. Pajupungad ei tee peatselt jõudvast märtsist väljagi, kiivalt hoitakse oma pajutibud pruuni munakoore sees. Kevadlillede peenarde kohal on sellised hanged, et need ei sula vist ka jaanipäevaks. Männi sügavkummardunud oksadest on viimase tormiga mõned kraksatades tüve küljest lahti tulnud. Kevad on võimust võtnud küll keldris ja köögis – kartulil on valged jõulised idud ja porgandil on rohekas tutt peas.
Ussiloomispäev
Vanarahvas arvas, et 24. veebruaril, madisepäeval pannakse alus tulevasuvistele putukatele ja ussidele. Mikk Sarv ütleb, et suurem osa töödest on sel päeval keelatud – nii ongi hea, et me oma riik on selle päeva puhkepäevaks kuulutanud. Kahju ainult, et ei peeta kinni tavast, et sel päeval naisterahvad külas käia ei tohtivat. Aga madisepäeval paneb vares esimese pesapalgi ja lõoke saab laulukeele. Küllap võiksime siis meiegi laulda oma rahva helgest vabadusekevadest ja soojast töökast suvest.
Meelita kevad välja!
Viimane aeg on akendelt koristada sinna kleebitud lumehelbed. Tundub, et just need seda talve kinni hoiavadki. Paneme akendele poest toodud õisi pakatavad nartsissid ja hüatsindid, laseme toad täituda plaadilt kostval lõolaulul – nii see talv läheb, esmalt meie südamest, siis silma alt.
LASTELE
Ilmamäng: Kroolime lumes
Sel aastal on lumi nii paks ja sõre, et võimaldab teha lumeujumist. Sall silmini näo ette ja sukeldume hange alla, ujumisprillidega roomates võib lumest leida üllatavaid asju – mutimullahunniku, mustsõstrapõõsa pakatamist ootava punga... Hea oleks kui paksema lume korral keegi lastel silma peal hoiab.
Ükskord tuleb kevad niikuinii
2010. a. veebruari teine nädal
Õhkimist ja ohkimist: „Millal ometi kevad tuleb?!!“ kuuleb nüüd pea igast inimsuust. Ja seda unistust võib välja lugeda ka metsloomade silmist.
Nädala neli ilmamärki:
ujuv põder,
sädistavad linnud,
kihutavad palgiautod
ja tuisk.
Reedel Tallinna poole tuhisedes märkasin äkki teeserval meetrise hange otsas metskitse, kes üsna uimase olekuga. Kui auto hoog olematuks taandus, siis võttis see lumekaljukits lõpuks jõu kokku, laskus hangelt teele ja üritas mauhti-mauhti teisel pool teed hanges taas metsavarju jõuda. Kitse kogu olemusest paistis külma, jõuetuse ja üksinduse tunne – just selline kui oleme kolm päeva haigevoodis lebanud. Ja üksainus soov – tuleks ometi kevad! Ehkki ilmajaam lubab endiselt krõbekülmi öid, kõneleb loodus aina enam ja enam sellest, et „kevad on siiapoole teel“ – hetkel kui päike veidikenegi pilve tagant oma soojade kiirtega lund kõditab, sulab see silmnähtavalt... ning tundub, et päikesesoe jõuab juba ka lindude puhvis sulekuue vahele ja paneb nad rõõmsalt säutsuma. Vastlapäeva noorkuust algab üha kiirenev liuglemine valgemate ja soojemate päevade poole, ütleb Mikk Sarv. Kuu aega hiljem on päev juba kaks ja pool tundi pikem praegusest. Sellega sammu pidamiseks tasub igaühel vastlaliug ette võtta ja omal nahal järele proovida, et mitte kevadet maha magada.
Kevad tuleb säutsudes!
Kevadet lindude olekus on märganud küllap iga linnainimene – rasvatihased kipuvad tänavavalgustuslampide kõrval oma kevadlaulu laulma või sidistavad niisama rõõmsalt. Varblastel käib maa-alustes autoparklates aga hoopis rõõmus säutsumismäng. Maal saab kevadeolekust aru selle järgi, et korraga on rähn kuuseladvas ja puukoristajad mängivad kahekesi mingeid tagaajamismänge – küll veel, jah, ei vilista, aga mingi kevadine heli on nendegi suul. Sel aastal on aga kummaline, et suuri urvalindude ja leevikeste parvi õieti ei tulnudki, liikvel on vaid kõikpuha inimeste toidulaua sõltlased. Küllap arvati Eestimaa sel aastal tõsiselt Põhjamaade kilda ja isegi talvelinnud läksid suvitama lõuna poole.
Rändavad palgiveokid
Paksu metsa looduse tegemisi vaatama minna on praegu keeruline, jalgsi vajub põlvini lumme ja suusaga... vajub põlvini lumme. Midagi seal metsas ikkagi praegu toimub, sest siin Ida-Eestis võis eelmisel nädalavahetusel täheldada aktiivset palgiautode rännet – umbes üks iga kahe kilomeetri järel. Enamus neist palgiveokitest olid küll alatoitumuses – kas sootuks tühjad või pooleldi viinamarjaposti-jämedusi kaikaid täis. Oli see nüüd metsaautode vastlaliug libedatel teedel või hirm läheneva kevade põhjatute teede ees... Vahepeal lumekoorma all olnud, lapi kitsaste võradega kuuski meenutavad puud, on endalt lumekoorma raputanud ja taas oksad puhevile ajanud.
Loomad saavad ise hakkama
Enamuse tugitooliloodusvaatlejate jaoks ei olnud eelmisel nädalal peasündmuseks mitte olümpiamängud vaid... kahe põdranooruki suplus looduskalender.ee hülgekaamera ees. Möödunud kolmapäeva öö kattis merejää valge lumega ja nii ei aimanud jääle kondama tulnud põdrikud vajuvat jääd. Kui üks sulistas end kiiresti jääaugust välja, siis teine jäi tundideks pangaserva 4 meetrise vee sisse hulpima. Aga visadus viis sihile ja jääaugust roomas temagi lõpuks välja. Kuigi kaamera oli kõige hädalisemal ajal välja lülitatud, et metsaelu traagika kodudesse ei jõuaks, käis loodusinimeste seas tuline vaidlus – püssiga inimesed arvasid , et vaja oleks loom piinadest päästa. Keskkonnateenistus oli valmis päästeaktsiooni ette võtma. Igal juhul oleks inimese „käed nii ehk naa lühikeseks jäänud“. Mind pani juhtum kahtlema eutanaasia vajalikkuses – igast hädaorust võib olla väljapääs, kuid selleks tuleb vapralt jääd murda ja ujuda!
Kasevitsu!
Vanarahval oleks praegu luuategemise aeg, aga et meil kaseluuda enam muuks ei pruugita kui volbriöö dekoratsiooniks, siis sobib peotäis kaseoksi vaasi panna ja rohelise puhkemist jälgida. Ja et teisipäevast õigupoolest peaks paastuaeg algama, siis saab puhkevatest pungadest ka hea tee – kasepungatee on sisemisest saastast puhastava toimega.
LASTELE
Ilmamäng: Iglu
Kuigi sulailmadeta talv on meile sel aastal pulberlume kinkinud, siis saab ikkagi mõnest tuisuvaalust või teemasinate poolt kokkulükatud puhtamast lumest tükke lõigata ja ring-ringilt „lumekive“ kokkupoole ladudes mõnusa ümara lumeonni ehitada. Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi juures on Enn Käissil mõned sellised isegi ööbimiseks ehitatud ja neis öösel maganud lapsed olevat kurtnud, et „vanemad nad liiga paksult riidesse panid – palav oli!“.
Õhkimist ja ohkimist: „Millal ometi kevad tuleb?!!“ kuuleb nüüd pea igast inimsuust. Ja seda unistust võib välja lugeda ka metsloomade silmist.
Nädala neli ilmamärki:
ujuv põder,
sädistavad linnud,
kihutavad palgiautod
ja tuisk.
Reedel Tallinna poole tuhisedes märkasin äkki teeserval meetrise hange otsas metskitse, kes üsna uimase olekuga. Kui auto hoog olematuks taandus, siis võttis see lumekaljukits lõpuks jõu kokku, laskus hangelt teele ja üritas mauhti-mauhti teisel pool teed hanges taas metsavarju jõuda. Kitse kogu olemusest paistis külma, jõuetuse ja üksinduse tunne – just selline kui oleme kolm päeva haigevoodis lebanud. Ja üksainus soov – tuleks ometi kevad! Ehkki ilmajaam lubab endiselt krõbekülmi öid, kõneleb loodus aina enam ja enam sellest, et „kevad on siiapoole teel“ – hetkel kui päike veidikenegi pilve tagant oma soojade kiirtega lund kõditab, sulab see silmnähtavalt... ning tundub, et päikesesoe jõuab juba ka lindude puhvis sulekuue vahele ja paneb nad rõõmsalt säutsuma. Vastlapäeva noorkuust algab üha kiirenev liuglemine valgemate ja soojemate päevade poole, ütleb Mikk Sarv. Kuu aega hiljem on päev juba kaks ja pool tundi pikem praegusest. Sellega sammu pidamiseks tasub igaühel vastlaliug ette võtta ja omal nahal järele proovida, et mitte kevadet maha magada.
Kevad tuleb säutsudes!
Kevadet lindude olekus on märganud küllap iga linnainimene – rasvatihased kipuvad tänavavalgustuslampide kõrval oma kevadlaulu laulma või sidistavad niisama rõõmsalt. Varblastel käib maa-alustes autoparklates aga hoopis rõõmus säutsumismäng. Maal saab kevadeolekust aru selle järgi, et korraga on rähn kuuseladvas ja puukoristajad mängivad kahekesi mingeid tagaajamismänge – küll veel, jah, ei vilista, aga mingi kevadine heli on nendegi suul. Sel aastal on aga kummaline, et suuri urvalindude ja leevikeste parvi õieti ei tulnudki, liikvel on vaid kõikpuha inimeste toidulaua sõltlased. Küllap arvati Eestimaa sel aastal tõsiselt Põhjamaade kilda ja isegi talvelinnud läksid suvitama lõuna poole.
Rändavad palgiveokid
Paksu metsa looduse tegemisi vaatama minna on praegu keeruline, jalgsi vajub põlvini lumme ja suusaga... vajub põlvini lumme. Midagi seal metsas ikkagi praegu toimub, sest siin Ida-Eestis võis eelmisel nädalavahetusel täheldada aktiivset palgiautode rännet – umbes üks iga kahe kilomeetri järel. Enamus neist palgiveokitest olid küll alatoitumuses – kas sootuks tühjad või pooleldi viinamarjaposti-jämedusi kaikaid täis. Oli see nüüd metsaautode vastlaliug libedatel teedel või hirm läheneva kevade põhjatute teede ees... Vahepeal lumekoorma all olnud, lapi kitsaste võradega kuuski meenutavad puud, on endalt lumekoorma raputanud ja taas oksad puhevile ajanud.
Loomad saavad ise hakkama
Enamuse tugitooliloodusvaatlejate jaoks ei olnud eelmisel nädalal peasündmuseks mitte olümpiamängud vaid... kahe põdranooruki suplus looduskalender.ee hülgekaamera ees. Möödunud kolmapäeva öö kattis merejää valge lumega ja nii ei aimanud jääle kondama tulnud põdrikud vajuvat jääd. Kui üks sulistas end kiiresti jääaugust välja, siis teine jäi tundideks pangaserva 4 meetrise vee sisse hulpima. Aga visadus viis sihile ja jääaugust roomas temagi lõpuks välja. Kuigi kaamera oli kõige hädalisemal ajal välja lülitatud, et metsaelu traagika kodudesse ei jõuaks, käis loodusinimeste seas tuline vaidlus – püssiga inimesed arvasid , et vaja oleks loom piinadest päästa. Keskkonnateenistus oli valmis päästeaktsiooni ette võtma. Igal juhul oleks inimese „käed nii ehk naa lühikeseks jäänud“. Mind pani juhtum kahtlema eutanaasia vajalikkuses – igast hädaorust võib olla väljapääs, kuid selleks tuleb vapralt jääd murda ja ujuda!
Kasevitsu!
Vanarahval oleks praegu luuategemise aeg, aga et meil kaseluuda enam muuks ei pruugita kui volbriöö dekoratsiooniks, siis sobib peotäis kaseoksi vaasi panna ja rohelise puhkemist jälgida. Ja et teisipäevast õigupoolest peaks paastuaeg algama, siis saab puhkevatest pungadest ka hea tee – kasepungatee on sisemisest saastast puhastava toimega.
LASTELE
Ilmamäng: Iglu
Kuigi sulailmadeta talv on meile sel aastal pulberlume kinkinud, siis saab ikkagi mõnest tuisuvaalust või teemasinate poolt kokkulükatud puhtamast lumest tükke lõigata ja ring-ringilt „lumekive“ kokkupoole ladudes mõnusa ümara lumeonni ehitada. Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi juures on Enn Käissil mõned sellised isegi ööbimiseks ehitatud ja neis öösel maganud lapsed olevat kurtnud, et „vanemad nad liiga paksult riidesse panid – palav oli!“.
Lumemüts silmini
2010. a. veebruari esimene nädal
See on uskumatu! Et ikka pole lumelimiit veel läbi ning valgeid helbeid aina langeb ja langeb. Silmini lumes on noored õunapuud, marjapõõsad ja väiksemad loomadki.
Nädala neli ilmamärki:
kotka kodukülastus,
kõhnad kitsed,
kakud prügihiirejahil
ja lumekoorem.
Inimestel ei jätkugi praegu palju aega metsa kiikamiseks, ikka on tegu lumeuputusega ukse ees või katusel. Tänavuse talvega on ka selgelt näha, miks põhjamaalased on välja mõelnud kõrged vundamendid ja majatrepid, miks muistne ait oli „kanajalgadel“ ja miks majadel olid kõrged viilkatused. Veidigi väiksema katusekaldega majade omanikel on praegu põhjust muretsemiseks, sest paks lumekiht katusel on eriti ohuks sula ajal – lisaks juba olemasolevale koormale tuleb sel ajal enamasti taevast alla ka uut rasket lund. Peipsi kurgikasvatajad pole viimastel aastatel kurgimajalt talveks kilet maha võtnud ning nüüd on kasvuhooned paljudel sisse langenud. Ilmatargad on aastatel 1962-2002 välja arvutanud, kus Eestis on kõige suurem oht katuste sisselangemiseks ehk kus on kõige raskem lumekiht. Meteoroloog Tiina Tammets ütleb: „Väljatöötatud kaardil on maksimaalseks lumekoormuseks interpoleeritud Eesti mandriosas 2 kN/m2 ja territoriaalselt asub see kõige raskema lume piirkond Pandivere kõrgustikul Väike-Maarja kandis. Ka Haanja kõrgustiku ümbruses on lumekoormus suurem – interpoleerituna kuskil 1,75 kN/m2.“ Nii et labidas kätte lamekatuste omanikud!
Kakkude kaklused
Paksu lumega talv on mänginud vingerpussi ka hiirtest toituvatele lindudele, kakud näiteks ei saa enam oma toitu lume alt kätte, nii on nad nüüd leidnud uue viisi kõhtu täita – linnaprügikastide ümbruses on palju närilisi. Aga enamasti ei meeldi taoline jahimees varestele ja kakkude ning vareste kaklused jäävad ka inimestele silma. Peipsiäärsed varesed aga käivad usinalt kalameeste aukude servalt matti võtmas, lennusuund on ikka järvele ja tagasi. Nädala lõpul aga tabas päris kalamehi ebameeldiv üllatus, jääle imbus kollakas vesi, kohati isegi kuni 20 cm kihina. Kes jääle ei saa minna, saab pidada teisipäeval mõnusat luuvalupäeva – Mikk Sarv tuletab meelde vanarahva tarkusest, et sel päeval ei liigutatud sõrmeotsagi, ikka selleks, et aasta jooksul liigese- ja luuvalust vaba olla.
Söödasõimed loomadele
Üsna väheks on jäänud metsades söödasõimesid, just nii nagu paarikümne aasta jooksul on vähenenud maainimeste arvgi, kes praegusel raskel kinnituisanud ajal visalt edasi elavad. Seda enam tasub ka linnarahval mõelda karvastele kaaselanikele metsalaantes ja üheskoos aega leida, et mõni söödasõim üles panna ja seda kuni lume sulamiseni toiduga varustada. Just kitsedel on tõsine häda käes, vähene suvine rasvavaru on otsas ning elujõudu ammutatakse juba lihastest. Vähesed lahtiolevate ojade kaldad on loomajälgi täis, sest sõõm vett on soojem kui amps lund. Ruigamid on koondunud toitmiskohtade ümbrusesse ja karjad on veel koos. Hundid ja ilvesed peaksid aga asju ajama hakkama juba paarikaupa. Üllatus-üllatus, aga mõnel siilil on hoolimata paksust lumetalvest uni silmist läinud.
Kotkad käisid kodus
Läinud nädalal käisid oma lumemütsiga pesa vaatamas ka kaamerakotkad Linda ja Sulev. Juba detsembris seadsid nad selle korda, tassides 10 cm jagu uut ehituskraami. Kotkamees Urmas Sellis ütleb, et see on tavaline, et kotkad ka talvel pesa juurde hoiavad. „Eriti oluline on see soojal talvel, sest muidu võib mõni teine paar pesa hõivata. Paaritumine ja munemine algab küll alles märtsis, aga eks näis, millal sel aastal see lumekoorem sealt pesast sulab, hange ei saa kotkad ju muneda.“ Igal juhul tasub looduskalender.ee-st vaadata, kuidas merikotkad pesa lumehangel aru peavad. Pesa lähedal on kuulda ka ronkade rõõmsaid hõikeid, aegajalt keerlevad suured mustade lindude paarid tantsidagi.
Sõbraga suusatama!
Päris vahva on ihuüksi metsas suusatamas käia. Aga linnaparkidesse ja kodu juurde võiks rajada ka paralleelsed rajad. Sellised, kus mitte kiiruse peale ei kihutata vaid kus aeglaselt suuskadel liueldes saab kõrvalrajal suusatava sõbraga sõbrapäeval juttu puhuda.
LASTELE
Ilmamäng: Mägramäng
Kokkukuhjatud lumehanged on nüüd nii suured, et sinna sisse saab vahvaid tunneleid kaevata. Just nii nagu teeb endale liivamäe sisse rõõmus mägrapere. Kui koopad ristirästi päeval valmis kaevatud võib õhtul käikude niššidesse teeküünlad panna või otsmikulampidega pimedates käikudes kulli mängida.
See on uskumatu! Et ikka pole lumelimiit veel läbi ning valgeid helbeid aina langeb ja langeb. Silmini lumes on noored õunapuud, marjapõõsad ja väiksemad loomadki.
Nädala neli ilmamärki:
kotka kodukülastus,
kõhnad kitsed,
kakud prügihiirejahil
ja lumekoorem.
Inimestel ei jätkugi praegu palju aega metsa kiikamiseks, ikka on tegu lumeuputusega ukse ees või katusel. Tänavuse talvega on ka selgelt näha, miks põhjamaalased on välja mõelnud kõrged vundamendid ja majatrepid, miks muistne ait oli „kanajalgadel“ ja miks majadel olid kõrged viilkatused. Veidigi väiksema katusekaldega majade omanikel on praegu põhjust muretsemiseks, sest paks lumekiht katusel on eriti ohuks sula ajal – lisaks juba olemasolevale koormale tuleb sel ajal enamasti taevast alla ka uut rasket lund. Peipsi kurgikasvatajad pole viimastel aastatel kurgimajalt talveks kilet maha võtnud ning nüüd on kasvuhooned paljudel sisse langenud. Ilmatargad on aastatel 1962-2002 välja arvutanud, kus Eestis on kõige suurem oht katuste sisselangemiseks ehk kus on kõige raskem lumekiht. Meteoroloog Tiina Tammets ütleb: „Väljatöötatud kaardil on maksimaalseks lumekoormuseks interpoleeritud Eesti mandriosas 2 kN/m2 ja territoriaalselt asub see kõige raskema lume piirkond Pandivere kõrgustikul Väike-Maarja kandis. Ka Haanja kõrgustiku ümbruses on lumekoormus suurem – interpoleerituna kuskil 1,75 kN/m2.“ Nii et labidas kätte lamekatuste omanikud!
Kakkude kaklused
Paksu lumega talv on mänginud vingerpussi ka hiirtest toituvatele lindudele, kakud näiteks ei saa enam oma toitu lume alt kätte, nii on nad nüüd leidnud uue viisi kõhtu täita – linnaprügikastide ümbruses on palju närilisi. Aga enamasti ei meeldi taoline jahimees varestele ja kakkude ning vareste kaklused jäävad ka inimestele silma. Peipsiäärsed varesed aga käivad usinalt kalameeste aukude servalt matti võtmas, lennusuund on ikka järvele ja tagasi. Nädala lõpul aga tabas päris kalamehi ebameeldiv üllatus, jääle imbus kollakas vesi, kohati isegi kuni 20 cm kihina. Kes jääle ei saa minna, saab pidada teisipäeval mõnusat luuvalupäeva – Mikk Sarv tuletab meelde vanarahva tarkusest, et sel päeval ei liigutatud sõrmeotsagi, ikka selleks, et aasta jooksul liigese- ja luuvalust vaba olla.
Söödasõimed loomadele
Üsna väheks on jäänud metsades söödasõimesid, just nii nagu paarikümne aasta jooksul on vähenenud maainimeste arvgi, kes praegusel raskel kinnituisanud ajal visalt edasi elavad. Seda enam tasub ka linnarahval mõelda karvastele kaaselanikele metsalaantes ja üheskoos aega leida, et mõni söödasõim üles panna ja seda kuni lume sulamiseni toiduga varustada. Just kitsedel on tõsine häda käes, vähene suvine rasvavaru on otsas ning elujõudu ammutatakse juba lihastest. Vähesed lahtiolevate ojade kaldad on loomajälgi täis, sest sõõm vett on soojem kui amps lund. Ruigamid on koondunud toitmiskohtade ümbrusesse ja karjad on veel koos. Hundid ja ilvesed peaksid aga asju ajama hakkama juba paarikaupa. Üllatus-üllatus, aga mõnel siilil on hoolimata paksust lumetalvest uni silmist läinud.
Kotkad käisid kodus
Läinud nädalal käisid oma lumemütsiga pesa vaatamas ka kaamerakotkad Linda ja Sulev. Juba detsembris seadsid nad selle korda, tassides 10 cm jagu uut ehituskraami. Kotkamees Urmas Sellis ütleb, et see on tavaline, et kotkad ka talvel pesa juurde hoiavad. „Eriti oluline on see soojal talvel, sest muidu võib mõni teine paar pesa hõivata. Paaritumine ja munemine algab küll alles märtsis, aga eks näis, millal sel aastal see lumekoorem sealt pesast sulab, hange ei saa kotkad ju muneda.“ Igal juhul tasub looduskalender.ee-st vaadata, kuidas merikotkad pesa lumehangel aru peavad. Pesa lähedal on kuulda ka ronkade rõõmsaid hõikeid, aegajalt keerlevad suured mustade lindude paarid tantsidagi.
Sõbraga suusatama!
Päris vahva on ihuüksi metsas suusatamas käia. Aga linnaparkidesse ja kodu juurde võiks rajada ka paralleelsed rajad. Sellised, kus mitte kiiruse peale ei kihutata vaid kus aeglaselt suuskadel liueldes saab kõrvalrajal suusatava sõbraga sõbrapäeval juttu puhuda.
LASTELE
Ilmamäng: Mägramäng
Kokkukuhjatud lumehanged on nüüd nii suured, et sinna sisse saab vahvaid tunneleid kaevata. Just nii nagu teeb endale liivamäe sisse rõõmus mägrapere. Kui koopad ristirästi päeval valmis kaevatud võib õhtul käikude niššidesse teeküünlad panna või otsmikulampidega pimedates käikudes kulli mängida.
Tuisutaadi lumevurrud
2010. a. jaanuari viimane nädal
Hämmastav, kui kiiresti inimesed kohanevad külmaga. Ja tõsi ta on, terve jaanuarikuu pole me plusskraade näinud, miinus 10 kraadi on „soe sulailm“!
Nädala neli ilmamärki:
leevikesesalgad,
mängivad rebased,
merevee madalseis
ja tuisuvaalud.
Lumi, mis enne korralikult hanges maas lamas, on nüüd taevast ja teid mööda laiali. Peipsiääre majadel on tuisk kõik aknaavad kinni katnud. Need majad, mis otse järve kaldal, on võimsa idapurgaa käes silmini lumme mattunud, tuisuvaalud algavad kohati aknakõrguselt. Aga ka autoteedel tuleb hooga läbi pikkade lumesiilude põrutada. Ja kokkukuhjatud õuelumi on maja seina ääres juba kerkimas lipuhoidjani – võib küll nii olla, et vabariigi aastapäevaks tuleb sinimustvalge hange torgata. Tasahilju siiski keeb hinges lootus, et täiskuu keeras nüüd lõplikult ilmakanalit ja küünlapäevast hakkame soojemat ja sulavama lumega ilma nägema. Mikk Sarv tuletab küünlapäeva kohta meelde vanarahva tarkust ilma kevade poole pööramisest, mil kõrred ja kivid hakkavad lund vihkama – päevasooja peegeldus sulatab neilt lume.
Ablas rebane
Tuisusest ja paksu lumega ilmast hoolimata käib metsades jaht. Raudtoruhambused jahivad sigu, kohati on paugutamine päris intensiivne. Edukad jahimehed on praegu ka rongad ja kotkad, kelle söögilaud on metsa all nõrkenud loomade näol päris piduline. Sestap on musti suuri linde praegu palju ka õhus. Laupäeval Kütiorust läbi sõites kihutas üle tee aga reinuvader rebane, hambus... suur tedrekukk, lehviksaba laiali. Korraks pani rebane me autot nähes linnu maha, aga pidusöök oli nii isuäratav, et kohe ta läinud sellega oligi. Aga võibolla oli see pulmalõuna, sest Gennadi Skromnov räägib, et möödunud nädalal paaritusid rebased otse hülgekaamera vaateväljas. Muidugi oli pärast seda tõusnud kole maru ja saare ümbert juba tekkinud jää viinud. Ei tea ainult, kas koos pulmalistega.
Linnukaamera aialoendus
Linnuhuvilised jälgisid nädalavahetusel keskendunult oma aialinde, et siis kirja panna tunni aja jooksul loendatud lindude hulk. Takkajärgi on sedasama lihtne igaühel virtuaalavarustes teha looduskalender.ee linnusöögimaja kaamera abil. Linnumees Arne Ader ütleb, et näha võib 4 liiki tihaseid – rasva-, salu-, sini- ja põhjatihaseid. Kodu- ja põldvarblasi, rohkem küll neid viimaseid. Puukoristajaid on sel aastal vähem. Aga võib trehvata ka pasknääri, kes küll parema meelega maapähkleid mugib, aga ei ütle ära ka päevalilleseemnetest. Ja suur-kirju- ja hallpea-rähn on külaliste nimekirjas. Hiljuti tulid ka leevikesed, siisikesed. Rohevindid ja tuvid sel aastal hästi sööma ei mahu, sest söögilaud on kitsas. Praegu kulub sihvkasid kaks liitrit päevas, eelmisel aastal kugistasid tuvid kuni 6 liitrit päevas. Kaamerasõprade tugitoolivaatlusteks kulus eelmisel talvel 100 kilo päevalilleseemneid.
Põhjaluiged
Kel aga viitsimist õue minna, see võib praegu kohtuda nurmkanadega, need on külmaga päris julgeks muutunud ja tulevad suisa hoovi. Teedel on suuri linnuparvi, nüüd ka leevikesi ja sageli kostabki nende flöötiv hüüd. Ka urvalinnud, ohakalinnud ja isegi tihased on parvedes. Ruhnu rahvast ehmatas eelmisel nädalal aga Põhjalahelt tulnud 100 luike, kes jääle maandusid. Ruhnu piirivalvekordoni ülema Rainer Sosi teatel olid need linnud väga apaatsed ja see pani ruhnlased muretsema. Hommikuks olid linnud siiski läinud.
Trotsi lund!
Lund on sel aastal tõesti palju. Ka täiskasvanu jaoks põlvini. Tee üks pikem sumpamistiir ses paksus lumes, sellist elamust ei pruugi enam aastaid tulla. Mis tunne on tuisuvaalust läbi trügida? Ja kaalust pidada nõnda kilosid kohe hulgi alla tulema!
LASTELE
Ilmamäng: Kelle sibul?
Lastel on sel talvel pidevalt tubased külmapühad, ainus taas õuemineku „soe aeg“ saabub siis kui lund sajab. Aga lumehelbeid võib ka välja võluda neid paberist välja lõigates. Tavapäraselt teeme 8-kandilisi helbeid, aga proovige paber kuuetipuliseks kokku voltida ja siis kääridega mustreid lõigata. Jaapani veeuurija Emoto ütleb, et õnneliku ja tervisliku vee jääkristallid on ilusad, küllap on filigraansemad ning kaunid ka õnneliku ja rahuliku lapse musterhelbed.
Hämmastav, kui kiiresti inimesed kohanevad külmaga. Ja tõsi ta on, terve jaanuarikuu pole me plusskraade näinud, miinus 10 kraadi on „soe sulailm“!
Nädala neli ilmamärki:
leevikesesalgad,
mängivad rebased,
merevee madalseis
ja tuisuvaalud.
Lumi, mis enne korralikult hanges maas lamas, on nüüd taevast ja teid mööda laiali. Peipsiääre majadel on tuisk kõik aknaavad kinni katnud. Need majad, mis otse järve kaldal, on võimsa idapurgaa käes silmini lumme mattunud, tuisuvaalud algavad kohati aknakõrguselt. Aga ka autoteedel tuleb hooga läbi pikkade lumesiilude põrutada. Ja kokkukuhjatud õuelumi on maja seina ääres juba kerkimas lipuhoidjani – võib küll nii olla, et vabariigi aastapäevaks tuleb sinimustvalge hange torgata. Tasahilju siiski keeb hinges lootus, et täiskuu keeras nüüd lõplikult ilmakanalit ja küünlapäevast hakkame soojemat ja sulavama lumega ilma nägema. Mikk Sarv tuletab küünlapäeva kohta meelde vanarahva tarkust ilma kevade poole pööramisest, mil kõrred ja kivid hakkavad lund vihkama – päevasooja peegeldus sulatab neilt lume.
Ablas rebane
Tuisusest ja paksu lumega ilmast hoolimata käib metsades jaht. Raudtoruhambused jahivad sigu, kohati on paugutamine päris intensiivne. Edukad jahimehed on praegu ka rongad ja kotkad, kelle söögilaud on metsa all nõrkenud loomade näol päris piduline. Sestap on musti suuri linde praegu palju ka õhus. Laupäeval Kütiorust läbi sõites kihutas üle tee aga reinuvader rebane, hambus... suur tedrekukk, lehviksaba laiali. Korraks pani rebane me autot nähes linnu maha, aga pidusöök oli nii isuäratav, et kohe ta läinud sellega oligi. Aga võibolla oli see pulmalõuna, sest Gennadi Skromnov räägib, et möödunud nädalal paaritusid rebased otse hülgekaamera vaateväljas. Muidugi oli pärast seda tõusnud kole maru ja saare ümbert juba tekkinud jää viinud. Ei tea ainult, kas koos pulmalistega.
Linnukaamera aialoendus
Linnuhuvilised jälgisid nädalavahetusel keskendunult oma aialinde, et siis kirja panna tunni aja jooksul loendatud lindude hulk. Takkajärgi on sedasama lihtne igaühel virtuaalavarustes teha looduskalender.ee linnusöögimaja kaamera abil. Linnumees Arne Ader ütleb, et näha võib 4 liiki tihaseid – rasva-, salu-, sini- ja põhjatihaseid. Kodu- ja põldvarblasi, rohkem küll neid viimaseid. Puukoristajaid on sel aastal vähem. Aga võib trehvata ka pasknääri, kes küll parema meelega maapähkleid mugib, aga ei ütle ära ka päevalilleseemnetest. Ja suur-kirju- ja hallpea-rähn on külaliste nimekirjas. Hiljuti tulid ka leevikesed, siisikesed. Rohevindid ja tuvid sel aastal hästi sööma ei mahu, sest söögilaud on kitsas. Praegu kulub sihvkasid kaks liitrit päevas, eelmisel aastal kugistasid tuvid kuni 6 liitrit päevas. Kaamerasõprade tugitoolivaatlusteks kulus eelmisel talvel 100 kilo päevalilleseemneid.
Põhjaluiged
Kel aga viitsimist õue minna, see võib praegu kohtuda nurmkanadega, need on külmaga päris julgeks muutunud ja tulevad suisa hoovi. Teedel on suuri linnuparvi, nüüd ka leevikesi ja sageli kostabki nende flöötiv hüüd. Ka urvalinnud, ohakalinnud ja isegi tihased on parvedes. Ruhnu rahvast ehmatas eelmisel nädalal aga Põhjalahelt tulnud 100 luike, kes jääle maandusid. Ruhnu piirivalvekordoni ülema Rainer Sosi teatel olid need linnud väga apaatsed ja see pani ruhnlased muretsema. Hommikuks olid linnud siiski läinud.
Trotsi lund!
Lund on sel aastal tõesti palju. Ka täiskasvanu jaoks põlvini. Tee üks pikem sumpamistiir ses paksus lumes, sellist elamust ei pruugi enam aastaid tulla. Mis tunne on tuisuvaalust läbi trügida? Ja kaalust pidada nõnda kilosid kohe hulgi alla tulema!
LASTELE
Ilmamäng: Kelle sibul?
Lastel on sel talvel pidevalt tubased külmapühad, ainus taas õuemineku „soe aeg“ saabub siis kui lund sajab. Aga lumehelbeid võib ka välja võluda neid paberist välja lõigates. Tavapäraselt teeme 8-kandilisi helbeid, aga proovige paber kuuetipuliseks kokku voltida ja siis kääridega mustreid lõigata. Jaapani veeuurija Emoto ütleb, et õnneliku ja tervisliku vee jääkristallid on ilusad, küllap on filigraansemad ning kaunid ka õnneliku ja rahuliku lapse musterhelbed.
teisipäev, 2. veebruar 2010
Tuulekülm
2010. a. jaanuari neljas nädal
Päike! See soe tulekera taevalaotuses on püsivalt keset sini-sinist taevast. Aga ei soojaõhkagi, päikesekiirtes helgib tuhandevärviliselt udupeen lumepuuder. Siiski on päevapikkus juba mitme kukesammu võrra kasvanud ja päikesepoolne põsk vähemalt tundub soojem olema.
Aga pole hullu, külma ja krõbeda toonud noorkuu paisub päev-päevalt aina paksemaks ja täiskuu peaks meile taas soojemat ilma tooma. Seni võiks aga enne õue minekut silmata internetist ilmateenistuse tuulekülma teateid: „Seoses tõeliselt külma talve saabumisega on EMHI kodulehele http://www.emhi.ee/index.php?ide=21&v_kiht=6 välja pandud temperatuurid, mida inimene õues tunneb ehk tuulekülm. See temperatuur on madalam kui see, mida näitab termomeeter akna taga ja mis on raadios välja kuulutatud. Külmatunnet suurendab tuul, mis puhub ära inimese kehasoojusega soojendatud õhukihi tema ümbert.“ Jah, aga ninna kargav pakane annab isegi märku, et püsi toas. Õnneks puutume tõsise külmaga kokku peamiselt hommikul päikesetõusul ja sedagi Ida-Eestis. Aga jah, meil siin Vilusis tuli laupäeva hommikul tõsist meelekindlust üles näidata, et -30,5 kraadiga õue puid tooma minna. Mikk Sarv tuletab lohutuseks meelde vanarahva tarkust, mille järgi selge ja külma talve järel on oodata sooja ja päikeselist suve. Elame-näeme!
Ohtlik nuumamine!
Pakaseilm on kaanetamas ka merd. Paras jääsupp või koguni püsijää on Soome lahel juba alates Paldiskist. Jää tekkimine ajab põhja poolt lõunasse ka kõik veelinnud, seepärast on juba päris palju teateid siiapoole rännanud ning nõrkenud kauridest ja ka püttidest. Tulnud on ka hulgaliselt luikesid ja et jäärõngas aina Eesti ümber koomale tõmbub, siis paluvad looduskaitsjad luikesid mitte toita. Muidu võib Enn Vilbaste sõnul korduda see, mis 2003. aastal Paldiskis juhtus: „Ökolõks, kui paksuks söödetud luiged ei suutnud ilmade üha külmenedes enam ära lennata ja meil tuli luiged kinni püüda ning Vilsandi taha viia. See ei ole kerge.“
Lendavad nahkhiired
Ka karvakandjate elu on üha raskem, eriti rohusööjate oma. Paljud neist on kogunenud jahimeeste poolt lahtiaetud sihtidele ja üsna nõrkenud moega. Auto eest ei vaevu nad enam lumehangedesse minema. „Lükka või autoninaga teelt eest,“ kirjeldavad metsatöötajad. Kerge lumekoorik vahekihina 10 cm sügavusel aga kannab juba kergemaid kiskjaid. Hästi aktiivseks on muutunud kährikud, kes pole enam sugugi unise moega. Puudega satub tuppa ka nahkhiiri, kes ärevalt toas ringi lendama võivad hakata, tasub nad siis keldrisse viia ja kevadel välja lasta. Lammastel aga sünnivad praegu pojad, suuremad julgevad ema järel ringi kepsutada. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar räägib: „Sel aastal meil karuorbe veel pole ja koha vannitoas on saanud hüljatud lambatalled Kärdu ja Roberto. Turvakodusse on toodud aga kakkusid, nad ei saa paksu lume alt hiiri kätte.“
Talvitujaid vähem
Muu linnurahvas on metsa all aga nii vakka, et isegi harakad ei kädista. Veerand tunni sees kuuleb vaid korra kirjurähni „klikki“. Ja pasknäär lendab kuhugile oma asju ajama. Talvituvaid rändlinde on sel aastal tunduvalt vähem, rästad hoiduvad lahtiolevate jõekeste äärde ja toidumajade lähedusse. Eelmisel nädalal nägin sel aastal ka esimest leevikest, neid punnpaabusid lihtsalt pole kuulda ega näha. Aga põhjamaade asukas tutt-tihane lasi väikese laulutrilleri. Koongas nähti ühe metskitsekorjuse kallal maiustamas nelja merikotkast korraga.
Kasvata sibulaid!
Hoolimata õuepakasest on kartulid keldris idud välja ajanud, sibulakastis on esimestel kuldkeradel rohelised tutid peas. Rohetutid võiks panna aknalauale otsapidi vette kasvama. Selline roheline sibulavõrse on tunduvalt lõhnavam ja maitsvam kui poest ostetu.
LASTELE
Ilmamäng: Kelle sibul?
Sibulaid saavad ka lapsed ise papirõngale veepurgi peale kasvama panna ja siis päevast päeva uurida, kelle oma jõudsamalt kasvab. Aga enne ka ühe mängu mängida. Igaüks võiks oma sibulat hästi tundma õppida, siis nad ühisesse korvi panna. Ja siis proovida mängujuhi käskluse peale kinnisilmi oma jagu korvist üles leida. Mängu võib ka mitu korda korrata.
Päike! See soe tulekera taevalaotuses on püsivalt keset sini-sinist taevast. Aga ei soojaõhkagi, päikesekiirtes helgib tuhandevärviliselt udupeen lumepuuder. Siiski on päevapikkus juba mitme kukesammu võrra kasvanud ja päikesepoolne põsk vähemalt tundub soojem olema.
Aga pole hullu, külma ja krõbeda toonud noorkuu paisub päev-päevalt aina paksemaks ja täiskuu peaks meile taas soojemat ilma tooma. Seni võiks aga enne õue minekut silmata internetist ilmateenistuse tuulekülma teateid: „Seoses tõeliselt külma talve saabumisega on EMHI kodulehele http://www.emhi.ee/index.php?ide=21&v_kiht=6 välja pandud temperatuurid, mida inimene õues tunneb ehk tuulekülm. See temperatuur on madalam kui see, mida näitab termomeeter akna taga ja mis on raadios välja kuulutatud. Külmatunnet suurendab tuul, mis puhub ära inimese kehasoojusega soojendatud õhukihi tema ümbert.“ Jah, aga ninna kargav pakane annab isegi märku, et püsi toas. Õnneks puutume tõsise külmaga kokku peamiselt hommikul päikesetõusul ja sedagi Ida-Eestis. Aga jah, meil siin Vilusis tuli laupäeva hommikul tõsist meelekindlust üles näidata, et -30,5 kraadiga õue puid tooma minna. Mikk Sarv tuletab lohutuseks meelde vanarahva tarkust, mille järgi selge ja külma talve järel on oodata sooja ja päikeselist suve. Elame-näeme!
Ohtlik nuumamine!
Pakaseilm on kaanetamas ka merd. Paras jääsupp või koguni püsijää on Soome lahel juba alates Paldiskist. Jää tekkimine ajab põhja poolt lõunasse ka kõik veelinnud, seepärast on juba päris palju teateid siiapoole rännanud ning nõrkenud kauridest ja ka püttidest. Tulnud on ka hulgaliselt luikesid ja et jäärõngas aina Eesti ümber koomale tõmbub, siis paluvad looduskaitsjad luikesid mitte toita. Muidu võib Enn Vilbaste sõnul korduda see, mis 2003. aastal Paldiskis juhtus: „Ökolõks, kui paksuks söödetud luiged ei suutnud ilmade üha külmenedes enam ära lennata ja meil tuli luiged kinni püüda ning Vilsandi taha viia. See ei ole kerge.“
Lendavad nahkhiired
Ka karvakandjate elu on üha raskem, eriti rohusööjate oma. Paljud neist on kogunenud jahimeeste poolt lahtiaetud sihtidele ja üsna nõrkenud moega. Auto eest ei vaevu nad enam lumehangedesse minema. „Lükka või autoninaga teelt eest,“ kirjeldavad metsatöötajad. Kerge lumekoorik vahekihina 10 cm sügavusel aga kannab juba kergemaid kiskjaid. Hästi aktiivseks on muutunud kährikud, kes pole enam sugugi unise moega. Puudega satub tuppa ka nahkhiiri, kes ärevalt toas ringi lendama võivad hakata, tasub nad siis keldrisse viia ja kevadel välja lasta. Lammastel aga sünnivad praegu pojad, suuremad julgevad ema järel ringi kepsutada. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar räägib: „Sel aastal meil karuorbe veel pole ja koha vannitoas on saanud hüljatud lambatalled Kärdu ja Roberto. Turvakodusse on toodud aga kakkusid, nad ei saa paksu lume alt hiiri kätte.“
Talvitujaid vähem
Muu linnurahvas on metsa all aga nii vakka, et isegi harakad ei kädista. Veerand tunni sees kuuleb vaid korra kirjurähni „klikki“. Ja pasknäär lendab kuhugile oma asju ajama. Talvituvaid rändlinde on sel aastal tunduvalt vähem, rästad hoiduvad lahtiolevate jõekeste äärde ja toidumajade lähedusse. Eelmisel nädalal nägin sel aastal ka esimest leevikest, neid punnpaabusid lihtsalt pole kuulda ega näha. Aga põhjamaade asukas tutt-tihane lasi väikese laulutrilleri. Koongas nähti ühe metskitsekorjuse kallal maiustamas nelja merikotkast korraga.
Kasvata sibulaid!
Hoolimata õuepakasest on kartulid keldris idud välja ajanud, sibulakastis on esimestel kuldkeradel rohelised tutid peas. Rohetutid võiks panna aknalauale otsapidi vette kasvama. Selline roheline sibulavõrse on tunduvalt lõhnavam ja maitsvam kui poest ostetu.
LASTELE
Ilmamäng: Kelle sibul?
Sibulaid saavad ka lapsed ise papirõngale veepurgi peale kasvama panna ja siis päevast päeva uurida, kelle oma jõudsamalt kasvab. Aga enne ka ühe mängu mängida. Igaüks võiks oma sibulat hästi tundma õppida, siis nad ühisesse korvi panna. Ja siis proovida mängujuhi käskluse peale kinnisilmi oma jagu korvist üles leida. Mängu võib ka mitu korda korrata.
neljapäev, 28. jaanuar 2010
Naisleiutajate pärusmaalt
Eile suure külmaga tuli meil mõte poeskäigul ka pudelid ära viia. Paraku poevad külmakraadid Mustvee Konsumi taaraautomaadi ukse vahelt sisse ja „tark massin“ on aru kaotanud. Tegelikult läks kõik ladusalt seni, kuni ette tuli pooleteiseliitrine pudel. Masin sülitas selle kiiresti välja ja teatas „täispudeleid vastu ei võeta“. Nüri järjekindlusega toppisin veel paaril korral seda tagasi, aga vastus ikka sama. Proovisin korgi pealt keerata, et äkki on pudel külmast liiga lapik, aga ei, ikka sama. Siis jäi silma, et pudel on seest udune. Noh, et neid pooleteiseliitriseid oli 6-7 tükki, siis tundus tobe neid nurka prügikasti toppida ja siis puhusingi pudelisse kolm tugevat hingepahvakat sooja õhku... ja pudel vupsas rõõmsalt masina sisikonda. Viimase kahe pudeli puhul kolmest puhumisest ei aidanud, siis tuli appi Mikk oma tugevate pillipuhuja kopsudega... ja kogu taara saigi taaskasutusse. Selline tobe... aga õpetlik lugu sellest, et inimestel on veel lootust masinaühiskonnas...
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Udus on asju
2010. a. jaanuari kolmas nädal
Trah-hh! murdub uduses rannamännikus mu kõrvale suur männioks. Maapinnale jõudes paiskub talt lumepilv, oks vappub kui end kuivaks raputav loom.
Suuri männioksi on metsa all teisigi, enamasti ikka „tuleoksad“ – kunagi kaheharulise männi allajäänud ladvaoksad, need, millega palki elumaja seina laduda ei lubatud. Maja minevat põlema. Aga jäljerida näitab, et neil okstel on minekut, metskits on sellel külitamas käinud. Uurin, et kas männiokkad neile ka toiduks on kõlvanud. Aga ei! Jäljerida läheb sinka-vonka läbi suure tuisuvaalu otse meie maasikamaale. Ja välja kraabitud need puhmad ongi. Huvitav küll, kuidas kitsenina nii paksu lume alt taimed üles leidis? Jah, aga sel aastal on aiasaadusi haukamas vaid üks metskits, eelmisel aastal oli rannamännikus ikka kolm magamisaset. Rannamänniku taga suurel järvel on vaid kahed jäljed, ühed suured ja roomikulised, nende sisse on imbunud kollakas vesi. Teised on pisikesed ja saadavad roomikujalgset, rebane on kohanenud talumehe uue reetüübiga ja käib salaja kontrollimas, kas miskit väiksemat kala on jääauguveerele heidetud.
Kirjuhahad ja kotkad
Aga uduvanikud hiilisid vaikselt terve eelmise nädala Eestimaa kohal. Selge taevas ja ülimalt niiske õhk tekitasid lisaks härmatisele ka pakse udulinikuid. Udusest ilmast hoolimata loendasid linnumehed hoolikalt Eestisse jäänud veelinde. Linnumehed Andres Kuresoo ja Leho Luigujõe ütlevad, et midagi väga erilist näha ei ole. „Ikka suurtes hulkades tuttvarte, sõtkaid, kosklaid, aule ja luiki. Nii tuhatkond kirjuhahka, neist 550 Undvas. Keeruliseks teeb lindude kokkulugemise see, et teed on Lääne-Saaremaal läbimatud, aina kaevame, hanged on kohati meetrised. Ja ka meri on mõnel pool jääs, Vilsandile saab mööda jääd.“ Linnumehed ütlevad, et kajakaid on sel aastal millegipärast vähe näha. Kotkaid aga palju. Nüüd on põhjust ka looduskalender.ee kotkakaamerat piiluda, eelmisel nädalal askeldas üks merikotkas pool tundi toidu kallal.
Pepsid tihased
Mäletate, eelmise aasta talvel kirjutasin sellest, kuidas äkki tihased ära kadusid ja kuidas ma siis nad lõpuks naabrite sihvkatoidulaua juurest üles leidsin. Sel aastal olen kohusetundlikult tihastele poest päevalilleseemneid tassinud – nii külm on ja kahju tihastest ju. Aga eks mind veidi murelikuks tee, et hommikune pudru ülejääk tuleb prügisse sokutada, sest õue panduna mitte keegi seda oma kõhtu ei helbi. Veel hullem, ka sihvkasegust pudistavad nad kaeraterad rõdupõrandale, rasvapallist pudistatakse välja hirss. Aga nagu selgub, on mu tihased kõik kenasti läikiva sulestikuga ja ka külmal ajal ei kükita sulekeradena. Ja korstnassegi ei poe nad sooja, ikka kenad kollased ja puhtad on nad hommikul toidumajja saabudes. Mõnel pool Eestis aga hõiskavad tihased juba sitsikleidi aega, nagu jaanuari keskel ikka.
Rahvakullid
Aasta linnuks kuulutatud õgijad annavad end üha enam näha, toidunäljas ilmub see „tihasekull“ vahel ka koduõue. Looduskaitsja Enn Vilbaste kirjeldab: „Hall-õgija passis tükk aega kuurikatusel ja siis äkki lendas tiiru ümber ühe põõsa, segadusse sattunud põhjatihane üritas põõsast põgeneda, aga õgija haaras ta lennult, viis murdunud ladvaga vahtra latva ja rappis seal nagu kull kunagi tihase ära.“. Folklooris kulliks ristitutest on meil Eestis praegu ka „lapimaa kullide aeg“. Mikk Sarve kirjeldatult ilmus vanarahva arvates see valges suleehtes lind rabas tetrede hulka ja kui piisav arv linde enda ümber meelitatud, siis lendab ta nendega Lapimaale, nii nagu oma ballaadis „Valge lind“ on kirjeldanud Marie Under. Lapimaa kulle ehk rabakanasid on meil, linnumehe Agu Leivitsa sõnul Eestis paarsada lindu, aga ta on nii haruldane, et iga kohtamisteate paluvad looduskaitsjad kirja panna: „Lapsepõlvest mäletan, et talvel läksid nad rabaservas ikka suusanina eest lups ja lups lendu. Praegu on neid peamiselt Ida-Viru suurtes soodes.“
Mine sohu!
Praegu on põnev avastada paiku, mis muidu inimjalga ei kanna. Minna saab sohu ka kõige tümamatesse paikadesse ja loodus on seal ka lummavalt ilus. Ole ettevaatlik siiski allikaliste rabajärvede ja suurte tühikute tõttu pragulisel laugaste jääl. Kas märkasid tetresid puuladvas, kronksuvat rongapaari rabasaarel ja koputavat kirjurähni?
LASTELE
Ilmamäng: Oravad lumes
Lumi on sel aastal nii paks, et sobib igasuguste otsimismängude jaoks. Puutumata lumeplatsil tähistatakse oksajuppidega ala nii, et iga lapse kohta jääks ruutmeeter lumepinda – näiteks 6 lapsele 2x3 m. Seejärel heidab mängujuht sinna salaja 20 kuivamata käbi. Mängijad peavad üles leidma võimalikult suure käbisaagi, kellel rohkem käbisid valib uue platsi ja peidab käbid.
Trah-hh! murdub uduses rannamännikus mu kõrvale suur männioks. Maapinnale jõudes paiskub talt lumepilv, oks vappub kui end kuivaks raputav loom.
Suuri männioksi on metsa all teisigi, enamasti ikka „tuleoksad“ – kunagi kaheharulise männi allajäänud ladvaoksad, need, millega palki elumaja seina laduda ei lubatud. Maja minevat põlema. Aga jäljerida näitab, et neil okstel on minekut, metskits on sellel külitamas käinud. Uurin, et kas männiokkad neile ka toiduks on kõlvanud. Aga ei! Jäljerida läheb sinka-vonka läbi suure tuisuvaalu otse meie maasikamaale. Ja välja kraabitud need puhmad ongi. Huvitav küll, kuidas kitsenina nii paksu lume alt taimed üles leidis? Jah, aga sel aastal on aiasaadusi haukamas vaid üks metskits, eelmisel aastal oli rannamännikus ikka kolm magamisaset. Rannamänniku taga suurel järvel on vaid kahed jäljed, ühed suured ja roomikulised, nende sisse on imbunud kollakas vesi. Teised on pisikesed ja saadavad roomikujalgset, rebane on kohanenud talumehe uue reetüübiga ja käib salaja kontrollimas, kas miskit väiksemat kala on jääauguveerele heidetud.
Kirjuhahad ja kotkad
Aga uduvanikud hiilisid vaikselt terve eelmise nädala Eestimaa kohal. Selge taevas ja ülimalt niiske õhk tekitasid lisaks härmatisele ka pakse udulinikuid. Udusest ilmast hoolimata loendasid linnumehed hoolikalt Eestisse jäänud veelinde. Linnumehed Andres Kuresoo ja Leho Luigujõe ütlevad, et midagi väga erilist näha ei ole. „Ikka suurtes hulkades tuttvarte, sõtkaid, kosklaid, aule ja luiki. Nii tuhatkond kirjuhahka, neist 550 Undvas. Keeruliseks teeb lindude kokkulugemise see, et teed on Lääne-Saaremaal läbimatud, aina kaevame, hanged on kohati meetrised. Ja ka meri on mõnel pool jääs, Vilsandile saab mööda jääd.“ Linnumehed ütlevad, et kajakaid on sel aastal millegipärast vähe näha. Kotkaid aga palju. Nüüd on põhjust ka looduskalender.ee kotkakaamerat piiluda, eelmisel nädalal askeldas üks merikotkas pool tundi toidu kallal.
Pepsid tihased
Mäletate, eelmise aasta talvel kirjutasin sellest, kuidas äkki tihased ära kadusid ja kuidas ma siis nad lõpuks naabrite sihvkatoidulaua juurest üles leidsin. Sel aastal olen kohusetundlikult tihastele poest päevalilleseemneid tassinud – nii külm on ja kahju tihastest ju. Aga eks mind veidi murelikuks tee, et hommikune pudru ülejääk tuleb prügisse sokutada, sest õue panduna mitte keegi seda oma kõhtu ei helbi. Veel hullem, ka sihvkasegust pudistavad nad kaeraterad rõdupõrandale, rasvapallist pudistatakse välja hirss. Aga nagu selgub, on mu tihased kõik kenasti läikiva sulestikuga ja ka külmal ajal ei kükita sulekeradena. Ja korstnassegi ei poe nad sooja, ikka kenad kollased ja puhtad on nad hommikul toidumajja saabudes. Mõnel pool Eestis aga hõiskavad tihased juba sitsikleidi aega, nagu jaanuari keskel ikka.
Rahvakullid
Aasta linnuks kuulutatud õgijad annavad end üha enam näha, toidunäljas ilmub see „tihasekull“ vahel ka koduõue. Looduskaitsja Enn Vilbaste kirjeldab: „Hall-õgija passis tükk aega kuurikatusel ja siis äkki lendas tiiru ümber ühe põõsa, segadusse sattunud põhjatihane üritas põõsast põgeneda, aga õgija haaras ta lennult, viis murdunud ladvaga vahtra latva ja rappis seal nagu kull kunagi tihase ära.“. Folklooris kulliks ristitutest on meil Eestis praegu ka „lapimaa kullide aeg“. Mikk Sarve kirjeldatult ilmus vanarahva arvates see valges suleehtes lind rabas tetrede hulka ja kui piisav arv linde enda ümber meelitatud, siis lendab ta nendega Lapimaale, nii nagu oma ballaadis „Valge lind“ on kirjeldanud Marie Under. Lapimaa kulle ehk rabakanasid on meil, linnumehe Agu Leivitsa sõnul Eestis paarsada lindu, aga ta on nii haruldane, et iga kohtamisteate paluvad looduskaitsjad kirja panna: „Lapsepõlvest mäletan, et talvel läksid nad rabaservas ikka suusanina eest lups ja lups lendu. Praegu on neid peamiselt Ida-Viru suurtes soodes.“
Mine sohu!
Praegu on põnev avastada paiku, mis muidu inimjalga ei kanna. Minna saab sohu ka kõige tümamatesse paikadesse ja loodus on seal ka lummavalt ilus. Ole ettevaatlik siiski allikaliste rabajärvede ja suurte tühikute tõttu pragulisel laugaste jääl. Kas märkasid tetresid puuladvas, kronksuvat rongapaari rabasaarel ja koputavat kirjurähni?
LASTELE
Ilmamäng: Oravad lumes
Lumi on sel aastal nii paks, et sobib igasuguste otsimismängude jaoks. Puutumata lumeplatsil tähistatakse oksajuppidega ala nii, et iga lapse kohta jääks ruutmeeter lumepinda – näiteks 6 lapsele 2x3 m. Seejärel heidab mängujuht sinna salaja 20 kuivamata käbi. Mängijad peavad üles leidma võimalikult suure käbisaagi, kellel rohkem käbisid valib uue platsi ja peidab käbid.
pühapäev, 17. jaanuar 2010
Peatage jaht
2010. a. jaanuari teine nädal
Praeguse paksu lumega suudab räätsadel inimene kiiremini liikuda kui metskits. Seepärast on jaht praegu pigem verepulm.
Praegu võiks jahimehed metsas käia vaid lumesaha, lumelabida ja heinasülemiga. Isegi seaduse järgi võib keskkonnaamet juhul kui „ulukite elutingimused on erakorralistel asjaoludel häiritud“ jahipidamise ajutiselt ära keelata. Seda, et praegune paks lumi midagi erakordset on, saab igaüks aru. Kitserahvas on nii hädas, et nad on avastanud ellujäämiseks uue viisi – nad kraabivad talumeeste lumemütsidega võrkudesse pakitud heinapallid pealt puhtaks ning magavad seal peal ja aegajalt ampsavad ka mõnusa suutäie. Vilusi kitsed aga käivad meie randa lumme kaevatud labürindis jalutamas ja saavad seal ka lahtikaevatud heina näksida. Head teevad ka teesahkajad, kes ajavad teed lahti nii laialt, et ka teepeenrad ja koguni kraavid on pealt puhtad. Ohtlikud on need teeks lihvitud kraavid ja teel jalutavad kitsed kahjuks autojuhtidele.
Rähnid tulid
Linnud on nüüd vist kõik majade ümbrusesse kogunenud. Koputamine algab varavalges, lõuna ajal peetakse väike paus ja õhtu eel on toidumajas jälle tõeline karussell. Rähnid on metsas kopsimise vahepeal avastanud ka toidumajad, pekikäntsakas on ju tunduvalt toitvam, kui vähesed männiseemned. Pealegi on oksapuud visad seemneid käbisoomuste vahelt lahti laskma ja lumele pudistama, nii et suurt suutäit ei pruugi rähn ühest käbist saadagi. Toidumaja ligi hiilivad ka raudkullid, meilgi jäid laupäeval ühest tihasest järele vaid sabasuled. Lumi on täis kanaliste auke, nemadki proovivad sooja hoidmiseks lumes magamas käia, samas võivad tuisutuuled neile hommikuks kõva valge kirstu meisterdada. Praegu on veel poole tosinasi nurmkana parvesid ringi vudimas näha.
Kottvaikne mets
Puulangetajad pääsevad nüüd ligi ka sellistele rabasaartele, kus harva käidud. Hoiame kõik karuemadele pöialt, et pisikeste mõmmide imemisjõrina asemel ei ehmataks neid harvesteriurin. Aga muidu on metsas kottvaikne, selline, mida saab kogeda vaid siis, kui puud on nii paksult lumekoorma all. Tore on see, et ka Saaremaa on sel aastal lumekingituse saanud, kahel möödunud aastal nad vist kippusidki selle võlu unustama. Lumekaart näitab, et Põhja-Eestisse oleks nagu lumemuumitroll pikali heitnud, koon pea Pärnusse välja ulatumas, igal pool ta kohal ligi poolemeetrine lumehang. Meie hoovis on nüüd üks hang juba minu pea kõrgune, kurgikasvatajad tunnevad muret kasvuhoonekatuste pärast.
Triibulised
Ka Peipsi on paksu lume all, isegi metsasuusaga järvele minek tundub arutu enesetapuna, suusk tuleb iga sammuga poolemeetrisest lumest välja kiskuda, sest tuisukoorik ei kanna. Aga sellest hoolimata on järvejää kalamehi täis, veest tuleb välja ilusaid triibulisi ahvenaid. Ja kuigi ma ei saa päris hästi aru neist meestest, kes seal järve peal päev läbi kükitavad, tuleb tunnistada, et see pannitäis kalu, mille abikülavanem Urmas meile tõi, oli ülimaitsev. Aga küllap on värske õhk ja tegutsemislust see lisaboonus, mis lisaks praele järvelt saadakse.
Lõhnapadjad!
Viirused tikuvad vägisi ligi ja ega lõputult jõua kuuma ravimteed sisse larpida. Seepärast on hea panna oma pea juurde ööseks üks padjake lõhnavaid kuivatatud ravimtaimi – nõmm-liivateed, piparmünti, punet, melissi, kummelit. Esimest neist nimetati kaetiserohuks ja kasutati just nii needuse vastu, kui kuri silm oli ära kaetanud.
LASTELE Ilmamäng: Lumedušš
Mulle meeldib hästi nõmmekate algatus raputada oma männipuudelt lumi. Seda mängu on mänginud ka lapsed ajast aega. Näiteks kooli või lasteaia juurde istutatud puude juures või männinoorendikus saab seda edukalt mängida. Minna paarikesi puu alla ja vaadata, kummale õnnestub oksa sakutades suurem kuhi lund pähe saputada. Nalja ja naeru jätkub kauaks.
Praeguse paksu lumega suudab räätsadel inimene kiiremini liikuda kui metskits. Seepärast on jaht praegu pigem verepulm.
Praegu võiks jahimehed metsas käia vaid lumesaha, lumelabida ja heinasülemiga. Isegi seaduse järgi võib keskkonnaamet juhul kui „ulukite elutingimused on erakorralistel asjaoludel häiritud“ jahipidamise ajutiselt ära keelata. Seda, et praegune paks lumi midagi erakordset on, saab igaüks aru. Kitserahvas on nii hädas, et nad on avastanud ellujäämiseks uue viisi – nad kraabivad talumeeste lumemütsidega võrkudesse pakitud heinapallid pealt puhtaks ning magavad seal peal ja aegajalt ampsavad ka mõnusa suutäie. Vilusi kitsed aga käivad meie randa lumme kaevatud labürindis jalutamas ja saavad seal ka lahtikaevatud heina näksida. Head teevad ka teesahkajad, kes ajavad teed lahti nii laialt, et ka teepeenrad ja koguni kraavid on pealt puhtad. Ohtlikud on need teeks lihvitud kraavid ja teel jalutavad kitsed kahjuks autojuhtidele.
Rähnid tulid
Linnud on nüüd vist kõik majade ümbrusesse kogunenud. Koputamine algab varavalges, lõuna ajal peetakse väike paus ja õhtu eel on toidumajas jälle tõeline karussell. Rähnid on metsas kopsimise vahepeal avastanud ka toidumajad, pekikäntsakas on ju tunduvalt toitvam, kui vähesed männiseemned. Pealegi on oksapuud visad seemneid käbisoomuste vahelt lahti laskma ja lumele pudistama, nii et suurt suutäit ei pruugi rähn ühest käbist saadagi. Toidumaja ligi hiilivad ka raudkullid, meilgi jäid laupäeval ühest tihasest järele vaid sabasuled. Lumi on täis kanaliste auke, nemadki proovivad sooja hoidmiseks lumes magamas käia, samas võivad tuisutuuled neile hommikuks kõva valge kirstu meisterdada. Praegu on veel poole tosinasi nurmkana parvesid ringi vudimas näha.
Kottvaikne mets
Puulangetajad pääsevad nüüd ligi ka sellistele rabasaartele, kus harva käidud. Hoiame kõik karuemadele pöialt, et pisikeste mõmmide imemisjõrina asemel ei ehmataks neid harvesteriurin. Aga muidu on metsas kottvaikne, selline, mida saab kogeda vaid siis, kui puud on nii paksult lumekoorma all. Tore on see, et ka Saaremaa on sel aastal lumekingituse saanud, kahel möödunud aastal nad vist kippusidki selle võlu unustama. Lumekaart näitab, et Põhja-Eestisse oleks nagu lumemuumitroll pikali heitnud, koon pea Pärnusse välja ulatumas, igal pool ta kohal ligi poolemeetrine lumehang. Meie hoovis on nüüd üks hang juba minu pea kõrgune, kurgikasvatajad tunnevad muret kasvuhoonekatuste pärast.
Triibulised
Ka Peipsi on paksu lume all, isegi metsasuusaga järvele minek tundub arutu enesetapuna, suusk tuleb iga sammuga poolemeetrisest lumest välja kiskuda, sest tuisukoorik ei kanna. Aga sellest hoolimata on järvejää kalamehi täis, veest tuleb välja ilusaid triibulisi ahvenaid. Ja kuigi ma ei saa päris hästi aru neist meestest, kes seal järve peal päev läbi kükitavad, tuleb tunnistada, et see pannitäis kalu, mille abikülavanem Urmas meile tõi, oli ülimaitsev. Aga küllap on värske õhk ja tegutsemislust see lisaboonus, mis lisaks praele järvelt saadakse.
Lõhnapadjad!
Viirused tikuvad vägisi ligi ja ega lõputult jõua kuuma ravimteed sisse larpida. Seepärast on hea panna oma pea juurde ööseks üks padjake lõhnavaid kuivatatud ravimtaimi – nõmm-liivateed, piparmünti, punet, melissi, kummelit. Esimest neist nimetati kaetiserohuks ja kasutati just nii needuse vastu, kui kuri silm oli ära kaetanud.
LASTELE Ilmamäng: Lumedušš
Mulle meeldib hästi nõmmekate algatus raputada oma männipuudelt lumi. Seda mängu on mänginud ka lapsed ajast aega. Näiteks kooli või lasteaia juurde istutatud puude juures või männinoorendikus saab seda edukalt mängida. Minna paarikesi puu alla ja vaadata, kummale õnnestub oksa sakutades suurem kuhi lund pähe saputada. Nalja ja naeru jätkub kauaks.
Hõbedased külmaööd
2010. a. jaanuari esimene nädal
„Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!“– inimeste lõputu vaidlusvada kajas looduses vastu täiskuuvalgel hõbedase vaikusena, millel kuld südames. Kuidas leida üles igatsuste kuldrannake?
Rekordite aeg on käes. Nii paksu lund ei mäleta mina küll oma elu jooksul – kui ehk millalgi päris kuuekümnendate lõpus, aga siis olid ka mõõdupuud teised – mäletan, et jäin siis kelgumäelt tulles põlvini hanges sumades väsimusest külmaga hange puhkama ja vaid venna veenvus tiris mind sealt koju. Aga praegu on meil siin Peipsi ääres hanged aknani, nii et kerge Aotäht saab hangeharjal kõndides akna ülemisest ruudust sisse vaadata ja uusaasta päeval pidi tema aitama päikseloojangul sinimustvalget lipuhoidjast maha upitada. Praegu on ka tunda maalelamise täielik mõnu, ei pea me siin maal kurtma läbimatute tänavate üle ja tapma lund soolaga. Labidas aina välgub ja lastele saavad mõnusad kelgumäed ja lumekoopad. Tiheli elades pole aga neid hangi ju tänavatel kuhugi panna. Ilmajaam on aga mõõtnud aasta esimestel päevadel ligi poolemeetrist lumikatet just meie suurimate linnade ümbruses – Tallinnas ja Narvas. Tartu peab esialgu leppima „vaid“ 24 sentimeetriga J.
Rõõmsad rongad
Puhvis tihased kütavad ühtvalu toidumaja ja härmas kase vahet. Kohe kui jätad toidupalli panemata on nad mesipuu kallal – kop-kop meelitatakse uimane valvur tarusuule ja näpsti! kõhus ta ongi. Paar tihast on õppinud ka sihvkasid meie plekkkupliga rõdulambil taguma, nii et söögiaja algusest saab teada kõva plärina järgi. Pasknäär istub kõrgel kaseoksal, sulekasukas pahaselt turris ja peab aru, kuidas sealt paksu hange alt oma tammetõru kätte saada. Vaid rongad... jah, nemad tulevad ikka metsast oma rõõmsa kronksatuse saatel ja teevad kahekesi taevalaotuses tireleid.
Põder näksis männikasvu...
Põdrad on otsekui naelutatud männinoorendikesse ja ampsavad aastavahetuse roaks mõnusalt lõhnavaid männivõrseid. Inimsegaja ilmumisel tõstetakse vaid korraks suured kõrvad lokaatoritena üles ja seejärel krõmpsutatakse rahulikult edasi. Kitsede kahlamisteed on kõhujälgedega, rebane eelistab liikuda lahtiaetud autoteedel. Praeguse pakasega saab selgeks loomade eelis inimeste ees ja see, miks loomanahksed kasukad head on – noh, naftast toodetud plastjopedes on ju külm. Aotähel õnnestus ses kerges pakaseilmas vaid kümne minuti jooksul rannas väike külmalaik põsele saada, vaid Taali mesila kuusevaigukreem päästis halvema eest.
Õgija-aasta
Eesti Ornitoloogiaühing valis 2010. aasta linnuks õgijad. Praegu võib elektritraatidel näha konksnokalisi hallõgijaid, kes enamasti suvel põhja poole kolivad. Aga suvel on meil siin palju punaselg-õgijaid ja mis seal salata, nende kombed on üsna õõvastavad – nimelt armastavad need linnukesed oma saaki näiteks hernekeppide otsa kuivama panna... aga tegelikult on meil neilt masu ajal palju õppida, varude soetamine külluseajal on ju muistne tava. Mikk Sarv tuletab meelde, et vanarahva tava järgi peaks meil kõvasti üle poole aastavarudest veel alles olema – keldris, sahvris, puukuuris... Kas on ka alles või loodame poola kartulikasvatajatele ja hispaania kurgipõldudele?
Lumelinnad!
Sel talvel on mõnusalt vaheldunud lumesajuga sulailmad ja krõbekülm. Korjake oma majade juurest enne soolapuisturit kõnniteedelt kokku lumi ja kinkige see lastele – lumelinnadena, kelgumägedena... Lumelabidas on ka parim jõulukilode põletaja.
LASTELE Ilmamäng: Lumekoll
Jõuluajal kaevasid meelerändajad meie rannalumme vahva lumelabürindi – üle pooletuhande sammu keskele ja tagasi. Aga lumelabidaga võib ajada ka sinka-sonka radasid, mis üksteisega põimuvad ja ristuvad. Ja siis üks on lumekoll, kes teisi neis käikudes taga ajab. Lumme astuda ei tohi, kes kätte jääb on uus koll.
„Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!“– inimeste lõputu vaidlusvada kajas looduses vastu täiskuuvalgel hõbedase vaikusena, millel kuld südames. Kuidas leida üles igatsuste kuldrannake?
Rekordite aeg on käes. Nii paksu lund ei mäleta mina küll oma elu jooksul – kui ehk millalgi päris kuuekümnendate lõpus, aga siis olid ka mõõdupuud teised – mäletan, et jäin siis kelgumäelt tulles põlvini hanges sumades väsimusest külmaga hange puhkama ja vaid venna veenvus tiris mind sealt koju. Aga praegu on meil siin Peipsi ääres hanged aknani, nii et kerge Aotäht saab hangeharjal kõndides akna ülemisest ruudust sisse vaadata ja uusaasta päeval pidi tema aitama päikseloojangul sinimustvalget lipuhoidjast maha upitada. Praegu on ka tunda maalelamise täielik mõnu, ei pea me siin maal kurtma läbimatute tänavate üle ja tapma lund soolaga. Labidas aina välgub ja lastele saavad mõnusad kelgumäed ja lumekoopad. Tiheli elades pole aga neid hangi ju tänavatel kuhugi panna. Ilmajaam on aga mõõtnud aasta esimestel päevadel ligi poolemeetrist lumikatet just meie suurimate linnade ümbruses – Tallinnas ja Narvas. Tartu peab esialgu leppima „vaid“ 24 sentimeetriga J.
Rõõmsad rongad
Puhvis tihased kütavad ühtvalu toidumaja ja härmas kase vahet. Kohe kui jätad toidupalli panemata on nad mesipuu kallal – kop-kop meelitatakse uimane valvur tarusuule ja näpsti! kõhus ta ongi. Paar tihast on õppinud ka sihvkasid meie plekkkupliga rõdulambil taguma, nii et söögiaja algusest saab teada kõva plärina järgi. Pasknäär istub kõrgel kaseoksal, sulekasukas pahaselt turris ja peab aru, kuidas sealt paksu hange alt oma tammetõru kätte saada. Vaid rongad... jah, nemad tulevad ikka metsast oma rõõmsa kronksatuse saatel ja teevad kahekesi taevalaotuses tireleid.
Põder näksis männikasvu...
Põdrad on otsekui naelutatud männinoorendikesse ja ampsavad aastavahetuse roaks mõnusalt lõhnavaid männivõrseid. Inimsegaja ilmumisel tõstetakse vaid korraks suured kõrvad lokaatoritena üles ja seejärel krõmpsutatakse rahulikult edasi. Kitsede kahlamisteed on kõhujälgedega, rebane eelistab liikuda lahtiaetud autoteedel. Praeguse pakasega saab selgeks loomade eelis inimeste ees ja see, miks loomanahksed kasukad head on – noh, naftast toodetud plastjopedes on ju külm. Aotähel õnnestus ses kerges pakaseilmas vaid kümne minuti jooksul rannas väike külmalaik põsele saada, vaid Taali mesila kuusevaigukreem päästis halvema eest.
Õgija-aasta
Eesti Ornitoloogiaühing valis 2010. aasta linnuks õgijad. Praegu võib elektritraatidel näha konksnokalisi hallõgijaid, kes enamasti suvel põhja poole kolivad. Aga suvel on meil siin palju punaselg-õgijaid ja mis seal salata, nende kombed on üsna õõvastavad – nimelt armastavad need linnukesed oma saaki näiteks hernekeppide otsa kuivama panna... aga tegelikult on meil neilt masu ajal palju õppida, varude soetamine külluseajal on ju muistne tava. Mikk Sarv tuletab meelde, et vanarahva tava järgi peaks meil kõvasti üle poole aastavarudest veel alles olema – keldris, sahvris, puukuuris... Kas on ka alles või loodame poola kartulikasvatajatele ja hispaania kurgipõldudele?
Lumelinnad!
Sel talvel on mõnusalt vaheldunud lumesajuga sulailmad ja krõbekülm. Korjake oma majade juurest enne soolapuisturit kõnniteedelt kokku lumi ja kinkige see lastele – lumelinnadena, kelgumägedena... Lumelabidas on ka parim jõulukilode põletaja.
LASTELE Ilmamäng: Lumekoll
Jõuluajal kaevasid meelerändajad meie rannalumme vahva lumelabürindi – üle pooletuhande sammu keskele ja tagasi. Aga lumelabidaga võib ajada ka sinka-sonka radasid, mis üksteisega põimuvad ja ristuvad. Ja siis üks on lumekoll, kes teisi neis käikudes taga ajab. Lumme astuda ei tohi, kes kätte jääb on uus koll.
laupäev, 2. jaanuar 2010
Ilmapesuaasta
Teder istub kaseladvas ja nokitseb jõuluks kasepungasid. Mets on hiirvaikne, väikesed linnud trotsivad tuisku inimeste läheduses. Tihane ootab oma toidu järge suisa jääpurikal.
Mis oli 2009. looduseaastal erilist:
Mikk Sarv: Lätete elluärkamine ja inimeste kokkusaamine Minu Eestis.
Gennadi Skromnov: Lõhnavate ja suurte metsmaasikate aasta. Suurvesi pesi jõed puhtaks.
Andres Kuresoo: Sügisel nii palju vett ja luiged tulid üle hulga aja heinamaadele toituma.
Enn Vilbaste: Suuri naftaõnnetusi merel ei juhtunud. Hüljestel oli poegimiseks piisavalt jääd.
Urmas Tartes: Kirev rändurliblikate – ohakaliblikate ja admiralide jt suvine lend.
Kaja Kübar: Liiklusavariides hukkus suhteliselt vähe metsloomaemasid. Karuorbe aga palju.
Arne Ader: Haloderikas aasta algus, rohevindirikas talv, kirsisuvi ja õunasügis.
Mulle endale meeldis, et Peipsi ei läinudki „õitsema“.
Jaanuar
Aasta algus oli nii soe, et lumikellukesed ja hiirekõrvad õitsesid, kährikud ja ämblikud ukerdasid lumel ringi, seenelised said põnevat saaki. Sitsikleit-tihased hõiskasid kolmandal nädalal. Ja siis tuli ka kohe paks lumi ja järvele jää.
Veebruar
Sulailmadega ärkavad taas siilid ja Pärnumaal lõdiseb vaenukägu. Peipsil poole meetri paksune jää ja merejääl sündivad teisel nädalal hallhülgepojad. Kuu lõpus vulisevad ojad, ärkavad isakarud ja sünnivad triibulised lumepõrsad.
Märts
Juba märtsi alguses saabuvad esimesed hallhaned, kuu lõpuks on kohal kiivitajad, lõokesed, sookured ja ülepeakaela enamus varastest ränduritest. Ninad pistavad nupust sinililled ja lumikellukesed, pakatavad pungad. Aga päris kevade alguseks lajatab maha poolemeetrine lumeväli.
Aprill
Aprill toob tõelise kevade. Läheb lahti liblikalend ja kasenina hakkab mahla jooksma. Lakkamatu linnulaul äratab karvased unimütsid – otid ja okaskerad, kelle jalad upuvad kuu lõpuks valgesse ülastevaipa. Jää läheb Peipsit kuu aega tavalisest varem, vett on kõikjal ohjeldamatult.
Mai
Maipühadeks saabunud ööbik tõotab vahtraõielõhnalist öösooja. Veel teisel nädalal sulistavad latikad pulmavees ning võililled lähevad õitsema. Kuid kuu keskpaik toob kaasa kõvad öökülmad ja rahetormi. Kuu lõpuks on mets loomabeebisid täis, aias õitsevad sirelid ja õunapuud.
Juuni
Sajab-sajab-sajab. Sääski on nahkatorkavalt palju. Tigude ja muude söödikute rohkus, suveliblikad „hilinevad“. Tindik murul! Metsmaasikaväljad.
Juuli
Kuu alguse soojad rannailmad lähevad jooksvalt üle oavarrevihmadeks, kuu keskel möllab väike katuseid kergitav juulitorm. Parmupõrin ja sääsekublad, kuu lõpus aga kaunis ritsikasirin. Kukeseenepraelõhn.
August
Kuu algul tabab meid troopiline kuumus. On vihmane, kuid metsatulekahjudeta. Juba kuu algul punavad pihlakad, kuu lõpul on pohlabuum. Seeni on lõputult, ka rohelisi kärbseseeni L. Kuu lõpuks on lindude ränne täies hoos.
September
On uskumatult värviline sügis, ka taevas pidev vikerkaarte virr-varr . Jõhvikatäpilisele soole saabuvad kuu keskpaigast öökülmad. Aga ritsikad siristavad.
Oktoober
Kuu alguses lähevad nukralt hüüdes luiged, seejärel puhkevad tugevad kirdetormid. Teisel nädalal tuleb lumi, mis jääb Mandri-Eestisse maha kuuks ajaks. Soomaal ujutab suurvesi üle teed. Võrtsu ääres ei taha karulapsed magama minna ja sõbrustavad autojuhtidega.
November
Kuu algus kõlistab jääd. Kuid ööliblikad ei ole veel magama läinud ja lilledel on „teine noorus“ – õitseb võilill ja õunapuu. Ja kuu lõpus venitabki elavhõbedasammas pluss 10 kraadini, vihmaussid, sääsed ja pajutibud.
Detsember
Kuu alguses õitsevad lõpututes vihmades kullerkupud. Kuid tasapisi tuleb talv külmakraadidega, kuu keskpaigas paugub -20 kraadine pakane, külmuvad veetorud. Ja siis kingib Ilmataat meile paksu lumega valged jõulud.
Mis oli 2009. looduseaastal erilist:
Mikk Sarv: Lätete elluärkamine ja inimeste kokkusaamine Minu Eestis.
Gennadi Skromnov: Lõhnavate ja suurte metsmaasikate aasta. Suurvesi pesi jõed puhtaks.
Andres Kuresoo: Sügisel nii palju vett ja luiged tulid üle hulga aja heinamaadele toituma.
Enn Vilbaste: Suuri naftaõnnetusi merel ei juhtunud. Hüljestel oli poegimiseks piisavalt jääd.
Urmas Tartes: Kirev rändurliblikate – ohakaliblikate ja admiralide jt suvine lend.
Kaja Kübar: Liiklusavariides hukkus suhteliselt vähe metsloomaemasid. Karuorbe aga palju.
Arne Ader: Haloderikas aasta algus, rohevindirikas talv, kirsisuvi ja õunasügis.
Mulle endale meeldis, et Peipsi ei läinudki „õitsema“.
Jaanuar
Aasta algus oli nii soe, et lumikellukesed ja hiirekõrvad õitsesid, kährikud ja ämblikud ukerdasid lumel ringi, seenelised said põnevat saaki. Sitsikleit-tihased hõiskasid kolmandal nädalal. Ja siis tuli ka kohe paks lumi ja järvele jää.
Veebruar
Sulailmadega ärkavad taas siilid ja Pärnumaal lõdiseb vaenukägu. Peipsil poole meetri paksune jää ja merejääl sündivad teisel nädalal hallhülgepojad. Kuu lõpus vulisevad ojad, ärkavad isakarud ja sünnivad triibulised lumepõrsad.
Märts
Juba märtsi alguses saabuvad esimesed hallhaned, kuu lõpuks on kohal kiivitajad, lõokesed, sookured ja ülepeakaela enamus varastest ränduritest. Ninad pistavad nupust sinililled ja lumikellukesed, pakatavad pungad. Aga päris kevade alguseks lajatab maha poolemeetrine lumeväli.
Aprill
Aprill toob tõelise kevade. Läheb lahti liblikalend ja kasenina hakkab mahla jooksma. Lakkamatu linnulaul äratab karvased unimütsid – otid ja okaskerad, kelle jalad upuvad kuu lõpuks valgesse ülastevaipa. Jää läheb Peipsit kuu aega tavalisest varem, vett on kõikjal ohjeldamatult.
Mai
Maipühadeks saabunud ööbik tõotab vahtraõielõhnalist öösooja. Veel teisel nädalal sulistavad latikad pulmavees ning võililled lähevad õitsema. Kuid kuu keskpaik toob kaasa kõvad öökülmad ja rahetormi. Kuu lõpuks on mets loomabeebisid täis, aias õitsevad sirelid ja õunapuud.
Juuni
Sajab-sajab-sajab. Sääski on nahkatorkavalt palju. Tigude ja muude söödikute rohkus, suveliblikad „hilinevad“. Tindik murul! Metsmaasikaväljad.
Juuli
Kuu alguse soojad rannailmad lähevad jooksvalt üle oavarrevihmadeks, kuu keskel möllab väike katuseid kergitav juulitorm. Parmupõrin ja sääsekublad, kuu lõpus aga kaunis ritsikasirin. Kukeseenepraelõhn.
August
Kuu algul tabab meid troopiline kuumus. On vihmane, kuid metsatulekahjudeta. Juba kuu algul punavad pihlakad, kuu lõpul on pohlabuum. Seeni on lõputult, ka rohelisi kärbseseeni L. Kuu lõpuks on lindude ränne täies hoos.
September
On uskumatult värviline sügis, ka taevas pidev vikerkaarte virr-varr . Jõhvikatäpilisele soole saabuvad kuu keskpaigast öökülmad. Aga ritsikad siristavad.
Oktoober
Kuu alguses lähevad nukralt hüüdes luiged, seejärel puhkevad tugevad kirdetormid. Teisel nädalal tuleb lumi, mis jääb Mandri-Eestisse maha kuuks ajaks. Soomaal ujutab suurvesi üle teed. Võrtsu ääres ei taha karulapsed magama minna ja sõbrustavad autojuhtidega.
November
Kuu algus kõlistab jääd. Kuid ööliblikad ei ole veel magama läinud ja lilledel on „teine noorus“ – õitseb võilill ja õunapuu. Ja kuu lõpus venitabki elavhõbedasammas pluss 10 kraadini, vihmaussid, sääsed ja pajutibud.
Detsember
Kuu alguses õitsevad lõpututes vihmades kullerkupud. Kuid tasapisi tuleb talv külmakraadidega, kuu keskpaigas paugub -20 kraadine pakane, külmuvad veetorud. Ja siis kingib Ilmataat meile paksu lumega valged jõulud.
Tellimine:
Postitused (Atom)