Ükskord tuleb kevad niikuinii

2010. a. veebruari teine nädal

Õhkimist ja ohkimist: „Millal ometi kevad tuleb?!!“ kuuleb nüüd pea igast inimsuust. Ja seda unistust võib välja lugeda ka metsloomade silmist.

Nädala neli ilmamärki:
ujuv põder,
sädistavad linnud,
kihutavad palgiautod
ja tuisk.

Reedel Tallinna poole tuhisedes märkasin äkki teeserval meetrise hange otsas metskitse, kes üsna uimase olekuga. Kui auto hoog olematuks taandus, siis võttis see lumekaljukits lõpuks jõu kokku, laskus hangelt teele ja üritas mauhti-mauhti teisel pool teed hanges taas metsavarju jõuda. Kitse kogu olemusest paistis külma, jõuetuse ja üksinduse tunne – just selline kui oleme kolm päeva haigevoodis lebanud. Ja üksainus soov – tuleks ometi kevad! Ehkki ilmajaam lubab endiselt krõbekülmi öid, kõneleb loodus aina enam ja enam sellest, et „kevad on siiapoole teel“ – hetkel kui päike veidikenegi pilve tagant oma soojade kiirtega lund kõditab, sulab see silmnähtavalt... ning tundub, et päikesesoe jõuab juba ka lindude puhvis sulekuue vahele ja paneb nad rõõmsalt säutsuma. Vastlapäeva noorkuust algab üha kiirenev liuglemine valgemate ja soojemate päevade poole, ütleb Mikk Sarv. Kuu aega hiljem on päev juba kaks ja pool tundi pikem praegusest. Sellega sammu pidamiseks tasub igaühel vastlaliug ette võtta ja omal nahal järele proovida, et mitte kevadet maha magada.

Kevad tuleb säutsudes!
Kevadet lindude olekus on märganud küllap iga linnainimene – rasvatihased kipuvad tänavavalgustuslampide kõrval oma kevadlaulu laulma või sidistavad niisama rõõmsalt. Varblastel käib maa-alustes autoparklates aga hoopis rõõmus säutsumismäng. Maal saab kevadeolekust aru selle järgi, et korraga on rähn kuuseladvas ja puukoristajad mängivad kahekesi mingeid tagaajamismänge – küll veel, jah, ei vilista, aga mingi kevadine heli on nendegi suul. Sel aastal on aga kummaline, et suuri urvalindude ja leevikeste parvi õieti ei tulnudki, liikvel on vaid kõikpuha inimeste toidulaua sõltlased. Küllap arvati Eestimaa sel aastal tõsiselt Põhjamaade kilda ja isegi talvelinnud läksid suvitama lõuna poole.

Rändavad palgiveokid
Paksu metsa looduse tegemisi vaatama minna on praegu keeruline, jalgsi vajub põlvini lumme ja suusaga... vajub põlvini lumme. Midagi seal metsas ikkagi praegu toimub, sest siin Ida-Eestis võis eelmisel nädalavahetusel täheldada aktiivset palgiautode rännet – umbes üks iga kahe kilomeetri järel. Enamus neist palgiveokitest olid küll alatoitumuses – kas sootuks tühjad või pooleldi viinamarjaposti-jämedusi kaikaid täis. Oli see nüüd metsaautode vastlaliug libedatel teedel või hirm läheneva kevade põhjatute teede ees... Vahepeal lumekoorma all olnud, lapi kitsaste võradega kuuski meenutavad puud, on endalt lumekoorma raputanud ja taas oksad puhevile ajanud.

Loomad saavad ise hakkama
Enamuse tugitooliloodusvaatlejate jaoks ei olnud eelmisel nädalal peasündmuseks mitte olümpiamängud vaid... kahe põdranooruki suplus looduskalender.ee hülgekaamera ees. Möödunud kolmapäeva öö kattis merejää valge lumega ja nii ei aimanud jääle kondama tulnud põdrikud vajuvat jääd. Kui üks sulistas end kiiresti jääaugust välja, siis teine jäi tundideks pangaserva 4 meetrise vee sisse hulpima. Aga visadus viis sihile ja jääaugust roomas temagi lõpuks välja. Kuigi kaamera oli kõige hädalisemal ajal välja lülitatud, et metsaelu traagika kodudesse ei jõuaks, käis loodusinimeste seas tuline vaidlus – püssiga inimesed arvasid , et vaja oleks loom piinadest päästa. Keskkonnateenistus oli valmis päästeaktsiooni ette võtma. Igal juhul oleks inimese „käed nii ehk naa lühikeseks jäänud“. Mind pani juhtum kahtlema eutanaasia vajalikkuses – igast hädaorust võib olla väljapääs, kuid selleks tuleb vapralt jääd murda ja ujuda!

Kasevitsu!
Vanarahval oleks praegu luuategemise aeg, aga et meil kaseluuda enam muuks ei pruugita kui volbriöö dekoratsiooniks, siis sobib peotäis kaseoksi vaasi panna ja rohelise puhkemist jälgida. Ja et teisipäevast õigupoolest peaks paastuaeg algama, siis saab puhkevatest pungadest ka hea tee – kasepungatee on sisemisest saastast puhastava toimega.

LASTELE
Ilmamäng: Iglu
Kuigi sulailmadeta talv on meile sel aastal pulberlume kinkinud, siis saab ikkagi mõnest tuisuvaalust või teemasinate poolt kokkulükatud puhtamast lumest tükke lõigata ja ring-ringilt „lumekive“ kokkupoole ladudes mõnusa ümara lumeonni ehitada. Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi juures on Enn Käissil mõned sellised isegi ööbimiseks ehitatud ja neis öösel maganud lapsed olevat kurtnud, et „vanemad nad liiga paksult riidesse panid – palav oli!“.