pühapäev, 27. detsember 2009

Tšudskoi Potok

2009. a. detsembri kolmas nädal

Näpistab! Pakane näpistab ninast ja kõrvast. Nädala lõpul hüppasime rõõmust, kui termomeetri sammas 20 miinuskraadist kümme pügalat kõrgemale kerkis. Aga talv algab alles esmaspäeval kell 19.46.

Peipsi vete võitlus pakasega jooksis põhjalikult... jäässe. Möödunud nädala esimese poole ilmad loksutasid kaldale valged kivistunud lained, need tulid järvest välja koos mahanülitud pillirooharjasega, mille otsast turritasid jääpurikad kui pikad haugihambad. Kohe oli aga järv ka saja meetri ulatuseni korralikus rüsijääs – tõeline väikeste jäätükikeste kivistunud supp. Kahekümnepügalane külm neetis lõpuks järve sileda silmipimestava jääväljaga silmapiirini. Aga oh üllatust! Seda säravat klaasjääd mööda jookseb Vilusist Venemaa poole lai pruunjas kõrgendik – justkui torujuhe. Külarahvas viskab nalja, et Vene keskkonnaamet on loa andnud ka Tšudskoi Potoki valmimiseks – ainult selles mini-NordStreamis, ei liigu gaas, vaid sulaselge salaviin. Njah, küllap äkilise külma tehtud jäälaam murdus järsku „raksaki“ katki ja ida-lääne suunalisest praost pulbitses vulkaanina välja ohtralt kollakat vetikapurust järvevett, mis lohemaoks külmus.

„Punane“ piiririkkuja
Jää ise oli algul vett „paksult“ täis ja me pere selle talve esimesed tiigil tehtud uisukaared joonistusid sügavale pehmesse jäässe. Nädala lõpus tärkasid pakase ajal igast uisuvaost õrnad jäälilled ja -suled, just nii nagu tekib härmatis. Tiigijää ise muutus tasapisi läbipaistvaks nagu klaas. Ka järvejää hakkas nädalalõpul rohekalt helkima, nagu põhjamaine külm jää ikka. Reede hommikul kui piirivalve oli andnud karmi käsu jääle mitte minna üllatas mind üks täpike sellel lõputul jääväljal. Tasapisi tuli see korrarikkuja lähemale – ja ma pole veel ilusamat pilti näinud – erkoranž rebasenooruk kalpsati-kalpsati piki suhkrutükilist rüsijää serva smaragdrohelisel peegeldaval jääl põhja poole jooksmas. Nina vastu maad otsis ta vaeseke rüsijääservale loksutatud kalu.

Kühmude külmavangistus
Aga ka ülejäänud loomariik tegeleb hetkel sooja ja toidupoolise otsimisega. Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et aina tuleb teateid kanalisatsioonikaanele või prügikasti alla pugenud siilidest. Ja kühmnokad kipuvad jäässe jääma – eelkõige muidugi need, kel miskit viga. Võrumaalt tuli luik, kel jala ümber tamiil, mis veresooned kinni sooninud... Tubadesse satuvad nahkhiired, tavaliselt hiigelsuurte puusülemitega, mida majadesse tassitakse. Metsamehed on mures, et paljud suured koerad on metsades vabalt ringi lippamas – andke kitsedele veidigi jõulurahu!

Vaid vares...
Linnurahvas rabistab kõhtu täita toidumajades ja marjapõõsastel. Meie söögimajasse ilmus lõpuks ka sinitihane. Rähn on aga sepikoja alla kuhjanud kilode kaupa käbisid, paistab, et tal kodukaunistamisest ega jäätmemajandusest küll miskit aimu pole. Ja pakasega tundub, et ainsad, kes lennutuure üles võtavad on varesed ja merikotkad... üks noor kotkas on meil siin igapäevane külaline. Looduskalender.ee hülgekaamerale mängis külm vingerpussi, aga kotkakaamerat tasub nüüd juba silmata. Veel väärib mainimist, et Looduse omnibuss teeb pühapäeval oma 1000 reisi ja selle eestvedajal Jaan Riisil jätkub indu veel ja veel. Ühtlasi kutsub ta inimesi Linnahalli loodusõhtule aasta viimasel pühapäeval kell 14.

Käi päikesepesas külas!
Talvise pööripäeva ajal läheb vanarahva teadmist mööda päike oma talvepesasse ja puhkab seal neli päeva, enne kui taas suve poole teele asub, teab jutustada Mikk Sarv. Sel aastal on ka linnarahval võimalus nendele päevadele kaasa elada Tallinna Vabaduse väljakule püstitatud kodades ja jurtas päevaajal põnevaid käsitöid tehes ning õhtuti juttu vestes ja lauldes. „Põhjala jõulud“ 20-27.detsembrini!

LASTELE: Pakutrükk
Kõige vahvama mustrilise jõululiniku vanaemale või emale saab ise trükkida. Tekstiilikunstnik Tuuli Reinsoo õpetab: „Kõige tähtsam on, et leiate hästi tasapindse puutüki. Trükipaku alla kinnitatud kujutis võib olla paku sisse uuristatud, justnagu kartulitrüki puhul; ent see võib olla välja lõigatud ka kummisäärikust või plastikust. Värviks sobib nii kliistrivärv kui poest ostetud tekstiilivärv. Värvi kantakse šabloonile värvirulliga ning see ei tohiks olla liiga vedel.“ Kuidas asi täpselt käib, saab õppida päikesepesas.

pühapäev, 20. detsember 2009

Päris võist

Üks põnev asi jäi silma, mida Mikk mulle näitas, kui arutasime, kas meie piimatädilt võid osta või mitte. Kohalikud kurdavad, et kodustehtud või on kehva maitsega - aga selgub, et selle põhjuseks on oskamatus võid säilitada - võisse jäänud piimavalk läheb rääsuma.

Lapsepõlvest mäletan, et või seisis alati laias kaheliitrises purgis (nn meepurgid, milliseid enam näha pole) ja sellel oli jämedast soolast tehtud soolvesi peal. Aga või sees olid ka soolakristallid ja tegelikult polnud muud leivale vajagi kui seda soolavõid. Eriti hea oli see, kui kõht oli tühi.

Selgust, kuidas või maitsvana hoida annab Omakonna Varaaida infoleht:

MAHEPIIMATOODETE ÕIGEST KASUTAMISEST

Mahepiimatoodete kasutamisel tuleb silmas pidada soovitusi, mis E-ainetega küllastatud toidu puhul pole tarvilikud.

Taluvõi valmistamisel eraldatakse koorelahutajaga koor piimast. Koor pannakse võimasinasse, kus tekib vahukoor ja selle sisse võiterakesed – mis pestakse puhtas vees läbi, et eraldada piimavalku. Kuid talutingimustes pole valgu täielik eraldamine võimalik (nagu nt võitööstuses), mistap osa valgust jääb või sisse ja hakkab toatemperatuuril juba 3.-4. päeval riknema, st või läheb „rääsuma”. Tegelikult on see loodusliku, naturaalse või tunnus. Ainult väga puhas või säilitusainetega või säilib kauem. Mistap seda on soovitav hoida sügavkülmas, jaotatud 1-2 päevasteks portsjoniteks, võttes neid sealt siis külmkappi ja lauale. Või siis tellida väiksem kogus, mida jõuab paari päevaga ära süüa. Või siis panna või, nagu vanasti tehti, klaaspurki õhukese soolveekihi alla.

Sama teiste naturaalsete piimasaadustega, eriti toorpiimaga – mis ei kannata pidevaid temperatuurimuutusi seoses külmkapist väljavõtmise ja lauale jätmisega. Piim tuleks kallata välja joogiks tassidesse või piimakannu antud söögikorra jagu ja siis piimanõu kohe tagasi külmikusse panna (soovitav hoida piima klaas- või emailnõus – nagu ka hapendada seda). Paremini säilib pärast lüpsmist kiirjahutatud (0-2 kraadini) toorpiim, vähem nt kaevu või külmkappi asetatud piim. Kuid ka hapuksminekul tekib sellest heamaitseline hapupiim.

Ka kitsepiima ja tooteid sellest võib vabalt säilitada sügavkülmas, v.a. kitsejuust. Piima tuleks sel juhul hoida plastiknõus, kuna klaas puruneks. Ka vedada võib kitsepiimatooteid otse sügavkülmast võetuna – külmutatuna. Nii säilib ta külmikus (tavakülmas) vähemalt nädala (muidu umbes neli päeva), kui aga üldse sealt välja ei võta – kuni kaks nädalat.

kolmapäev, 16. detsember 2009

Roheline jää

2009. a. detsembri teine nädal

Müstiline mürkroheline jää... Tubli ports tormituult ja veidikene limaseid rohelisi vetikaid. Kilomeetritepikkune tormimikser klopib selle vahtu ja karm külm klaasistab, lahtirebenenud laastud ujuvad nüüd Peipsi rannavees.


Külma käsilased teevad praegu teisigi vigureid – tasapisi libiseb katuselt alla peen lumekoorik, mis kui kangastelgedelt tulev pitsikangas keerab end tasakesi rulli... kuni ühel hetkel... shahh-ti... kukub rõdutrepile. Vilgas puukoristaja viskab pahase vile, aga ei katkesta nööri otsas rippuva rasvapalli hekseldamist. Loigud murul on kuivanud-külmunud olematuks, vaid siin-seal ripub õhus peen pitsiline jääkiht, aga selle pinnagi loomiseks on vesiniiti väheks jäänud ja jää on üsna risti-rästi võrgu moodi põimitud. Kauaks seda ilu aga ei jätku, sest viiene Aotäht naudib sellel pisikesteks kildudeks puruneval jääpõrandal jäätantsu. Suur järv kaugemal aga on hääletu ja jäätu, kui need liuglevad rohemüstilised lumelauad välja arvata.

Käbisid vähe, kasvud pikad
Kuuse kasvud on sel aastal üllatavalt pikad ja siin Peipsi ääres veel lumeta. Kui pealinna ümbrusele tõi nädalalõpp mõnusa vahukoorelume, siis Päikesetõusu-Eestis jagati lund näpuotsa vahelt pudistades, see-eest jagus külmakraade. Seepärast lõdisevadki kõik taimed siin paljana külma käes. Hilised õitsejad – üksikud võõrasemad ja raudrohud on ninad norgu lasknud ja leppinud talve tulekuga. Meeleheitliku trummisoolo saatel oma sepikojas käbi lahkav suur-kirjurähn on silmnähtavalt solvunud kesise käbisaagi üle. Hästi aktiivselt käivad oma salapeidikuid tühjendamas nüüd ka juba hallikarvalised oravad ja pasknäärid.

Kolm looduskino
Jalutuskäik õues on aga praegu tunduvalt mõnusam kui eelmise nädala alguses, siis kui tormituuled pressisid üdini välja ja Aotäht kurtis, et tal isegi silmad külmetavad. Sestap tasub praegu rohkem õues olla kui arvuti taga. Kuigi ka seal on õueuudiseid – üles on saanud talvine toidumaja linnukaamera http://www.looduskalender.ee/node/5977. Ka hülgekaamera kaugel merelaiul on saanud juurde kolmanda päikesepaneeli ja pakub põnevaid momente hüljeste ja merikotkaste elust. Vaid merikotkaste kaamera ei näita veel uhkeid kotkasiluette, kuigi menüüs on praegu suisa põdrakorjus. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb küll minu nurina peale, et näe-juba-5-minutit-vaatan-ja-pole-seal-kedagi: „Ega see teler pole, et keerad nupust lahti ja pilt hakkab jooksma. Kannatust peab nende suursuguste lindude vaatamiseks olema. Näe, just liugles ronga vari üle. Aga kotkad tulevad kohe, kui merel jää tuleb.“ Seakaamera tulevat aga siis, kui notsud lisasöötmist vajama hakkavad.

Metsaelu väljaspool kino
Päris linnud rõkkasid veel eelmise nädala alguspoolel üsna rõõmsalt. Nii näiteks lasi Viidumäel laulu laulurästas. Saaremaal suvitab aga veel praegugi üks sookurg, Häädemeeste jõesuudmes konutab luitsnokk-iibis, metsades vuristab ringi neppe. Kuid looduskaitsja Enn Vilbaste sõnul tõi nädalalõpu külmalaine kaasa ka luigerände – kollasenokalised läksid lõuna poole ja kühmnokad tulid sisemaalt merevetesse. Ka hall-õgijad näitavad end rabade asemel teede ääres. Kährikud vudistavad endiselt ringi, aga karu on „teist külge pööramas“, vahel on esimesed pojad sündinud juba detsembri teisel poolel.

Vööd vööle!
Kas mäletate raamatut Kubujussist – selle kaanel poiss, kes paksult riides ja kõvasti vööga kokku seotud. Selline vöö oli pool sajandit tagasi kasuka ümber igal lapsel ja ka igal teisel õueskäijal. Miks vöökoht vööga vöötati – ikka selleks, et külm ligi ei pääseks, ei tuleks radikuliiti ega neeruhaigusi. Mikk Sarv lisab, et vöö oli vanarahva teada ka vaimseks kaitseks ja terve meele hoidjaks. Muretse ka endale kirjatud tervisevöö ja kanna seda uhkusega!

LASTELE: Põhjapõdrajaht
Mitmed aastad tagasi panid jõuluvana jaoks Eestisse toodud põhjapõdrad Soomaale plehku. Kuidas neid kinni püüda? Saami lapsed saavad selle üsna varakult selgeks. Vaja on parasjagu palju tugevat pesunööri ja puust 8-kujulist puuaasa, mille ühe augu külge kinnitatakse üks nööriots, teisest läheb nöör läbi. Enne lingu heitmist tõmba suurem osa nöörist läbi aasa ja keri ümber käsivarre ja heida seejärel ling sihtmärgi poole – näiteks kolmjalale või põdrasarvedele!