Peatage jaht

2010. a. jaanuari teine nädal

Praeguse paksu lumega suudab räätsadel inimene kiiremini liikuda kui metskits. Seepärast on jaht praegu pigem verepulm.

Praegu võiks jahimehed metsas käia vaid lumesaha, lumelabida ja heinasülemiga. Isegi seaduse järgi võib keskkonnaamet juhul kui „ulukite elutingimused on erakorralistel asjaoludel häiritud“ jahipidamise ajutiselt ära keelata. Seda, et praegune paks lumi midagi erakordset on, saab igaüks aru. Kitserahvas on nii hädas, et nad on avastanud ellujäämiseks uue viisi – nad kraabivad talumeeste lumemütsidega võrkudesse pakitud heinapallid pealt puhtaks ning magavad seal peal ja aegajalt ampsavad ka mõnusa suutäie. Vilusi kitsed aga käivad meie randa lumme kaevatud labürindis jalutamas ja saavad seal ka lahtikaevatud heina näksida. Head teevad ka teesahkajad, kes ajavad teed lahti nii laialt, et ka teepeenrad ja koguni kraavid on pealt puhtad. Ohtlikud on need teeks lihvitud kraavid ja teel jalutavad kitsed kahjuks autojuhtidele.

Rähnid tulid
Linnud on nüüd vist kõik majade ümbrusesse kogunenud. Koputamine algab varavalges, lõuna ajal peetakse väike paus ja õhtu eel on toidumajas jälle tõeline karussell. Rähnid on metsas kopsimise vahepeal avastanud ka toidumajad, pekikäntsakas on ju tunduvalt toitvam, kui vähesed männiseemned. Pealegi on oksapuud visad seemneid käbisoomuste vahelt lahti laskma ja lumele pudistama, nii et suurt suutäit ei pruugi rähn ühest käbist saadagi. Toidumaja ligi hiilivad ka raudkullid, meilgi jäid laupäeval ühest tihasest järele vaid sabasuled. Lumi on täis kanaliste auke, nemadki proovivad sooja hoidmiseks lumes magamas käia, samas võivad tuisutuuled neile hommikuks kõva valge kirstu meisterdada. Praegu on veel poole tosinasi nurmkana parvesid ringi vudimas näha.

Kottvaikne mets
Puulangetajad pääsevad nüüd ligi ka sellistele rabasaartele, kus harva käidud. Hoiame kõik karuemadele pöialt, et pisikeste mõmmide imemisjõrina asemel ei ehmataks neid harvesteriurin. Aga muidu on metsas kottvaikne, selline, mida saab kogeda vaid siis, kui puud on nii paksult lumekoorma all. Tore on see, et ka Saaremaa on sel aastal lumekingituse saanud, kahel möödunud aastal nad vist kippusidki selle võlu unustama. Lumekaart näitab, et Põhja-Eestisse oleks nagu lumemuumitroll pikali heitnud, koon pea Pärnusse välja ulatumas, igal pool ta kohal ligi poolemeetrine lumehang. Meie hoovis on nüüd üks hang juba minu pea kõrgune, kurgikasvatajad tunnevad muret kasvuhoonekatuste pärast.

Triibulised
Ka Peipsi on paksu lume all, isegi metsasuusaga järvele minek tundub arutu enesetapuna, suusk tuleb iga sammuga poolemeetrisest lumest välja kiskuda, sest tuisukoorik ei kanna. Aga sellest hoolimata on järvejää kalamehi täis, veest tuleb välja ilusaid triibulisi ahvenaid. Ja kuigi ma ei saa päris hästi aru neist meestest, kes seal järve peal päev läbi kükitavad, tuleb tunnistada, et see pannitäis kalu, mille abikülavanem Urmas meile tõi, oli ülimaitsev. Aga küllap on värske õhk ja tegutsemislust see lisaboonus, mis lisaks praele järvelt saadakse.

Lõhnapadjad!
Viirused tikuvad vägisi ligi ja ega lõputult jõua kuuma ravimteed sisse larpida. Seepärast on hea panna oma pea juurde ööseks üks padjake lõhnavaid kuivatatud ravimtaimi – nõmm-liivateed, piparmünti, punet, melissi, kummelit. Esimest neist nimetati kaetiserohuks ja kasutati just nii needuse vastu, kui kuri silm oli ära kaetanud.

LASTELE Ilmamäng: Lumedušš
Mulle meeldib hästi nõmmekate algatus raputada oma männipuudelt lumi. Seda mängu on mänginud ka lapsed ajast aega. Näiteks kooli või lasteaia juurde istutatud puude juures või männinoorendikus saab seda edukalt mängida. Minna paarikesi puu alla ja vaadata, kummale õnnestub oksa sakutades suurem kuhi lund pähe saputada. Nalja ja naeru jätkub kauaks.