Ärgake, kevad tuli! Aprill?

2010. a. märtsi neljas nädal

„Meie tulime! Meie tulime!“ käib rõõmus tants kase otsas. Viis kuldnokka keerutavad ülemeelikult. Lups pesakasti ja jälle edasi.

Nädala neli ilmamärki:
ühekaupa valge-toonekured pesal,
isakaru jäljed lumel,
sinililled rannikul
ja äike.

See aasta suudab meid üllatada aina uutel ja uutel viisidel. Paks lumi, mis kuidagi lahkuda ei taha, on kaotanud uudisväärtuse kui juba annab kõneainet uus ilmaime – kõik rändlinnud saabuvad korraga. Aina tuleb teateid kuidas saabuvad linavästrikud, sookured, valge-toonekured, must-lepalinnud, rüüdid, metskurvitsad, punarinnad, käblikud, võsaraadid, musträstad, sookiurud, rabahaned, põldlõokesed, metsvindid... viimaseid olevat aedades „nii et maa must“. Kui mina nädalavahetusel binokli õlale hiivan ja sammud linnuvaatlustele sean, tuleb mul suurem osa aega tegeleda aga hoopis jalgade lumest kättesaamisega – hang on kohati ikka üle põlve. Siiski, siiski, kõrvu jääb musträhni rõõmus krõõdutamine, neli kiivitajat teevad laperdavat kevadlendu, üksik sookurg tuleb ja piilub korraks järvele ning ehmatab – lõputu valge lumeväli... ei nokapoolist, ega sulistamispaika.

Kirjud liblikad
Lumikate oli nädalavahetuseks ikka pooles Eestis mehine, Peipsi põhjakaldal koguni 66 cm. Kingagakäimise tase on kohati vaid Haanjas - lume paksus 10 cm ligi ja suuremal osal Saaremaal. Linnade lumevallid on aga endiselt kõrged ja nüüd ka määrdunud-koledad. Lumesaju on välja vahetanud vihmaladin ja peale labidavälgutamise kvartalit on see tõeline muusika kõrvadele. Laupäeval lõi aga sekka ka äikesetrumm ja näiteks Tartus supilinnas sadas nii korralikku äikesevihma, et teed uputusid. Mikk Sarv ütleb selle kohta, et kui enne jüripäeva müristab, siis tuleb külm kevade ja äikeseline suvi. Ajutised päikesehetked reedel ja laupäeval tõid välja esimesed majapragude vahel talvitunud väike-koerliblikad – kirju suvega rahvast on meie maal sel aastal palju. Aga põrisesid ka esimesed mesilased ja sumisesid kärbsed, ämblikud tegid jalutuskäike.

Magajatel külg märg
Esimese jalutuskäigu lumel tegi Aivar Sakala teatel Nigulas üks hiigelsuur karu, paterdavaid karujälgi oli kõikjal. Korralikult niiskeks on läinud ka kährikute küljealune, neid näeb nüüd igal pool ringi tuterdamas. Eriti aktiivsed on aga nugised, kelle vallatlevaid jooksumänge võib vahel isegi päise päeva ajal aknast näha. Üle hulga aja nägin ka ühte metskitse Ida-Virus üle tee jooksmas, jooksulust rauges küll hüppega kõhuni kraavilumme, kuid tasapisi edasi kevade poole ta sealt hangest välja siples. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et ikka veel ja aina tuleb teateid nõrkevatest kitsedest, kuid sulav lumi annab lootust talve üleelanutele. Kuuldavasti õitsevad ranniku-Eestis juba lumikellukesed ja siin seal isegi sinililled. Meil annavad kevade tulekust aimu vaid väga punaseks muutunud lepad ja kenad kikkis valged pajuurvad.

Paksukesed kalad
Peipsi pind on päevaste sulade ja öiste külmade järel saanud kõva kooriku. „Käi nagu mööda asfalti,“ ütleb kahekümne ahvenaga järvelt naasev Vilusi abikülavanem Urmas Salu. Kaladel on kõhud marjast juba punnis, ka haugidel on kudemisvalmidus suur. Ainus mida pole, on vaba järvepind. Kohati sulatab päevasoe lumekihi järvel aga nii püdelaks, et kaugemalt tulevad kalamehed ei jõua õhtul ise enam kaldale tulla. Asi olevat vahel nii vesine ja hull, et mingil ajal olnud järvel lumepudrus nelikümmend mootorsaani reas, mida kaldale ei suudetud tuua.

Kalapiirak!
Leivaküpsetamise buum ei paista Eestis lakkavat, midagi uut pakub tegijatele vanarahvas Peipsi äärest. Nimelt saanud jääaugust toodud kaladest hästi teha kalapiirakat. Selleks roogiti väiksemad kalad puhtaks, alles jäeti pead, sabad ja uimed, pandi veidi soola. Leivataignast vooliti paras pätsisuurune põhi, kalad pandi vahele ja taignast kaas peale. Küpsenud piirak lõigati lahti, pealmine koorik söödud koos kaladega, alumine oli mõnusalt kalamahladest läbi imbunud.

LASTELE
Ilmamäng: Muna puruks pigistamine
Sel nädalal on kõigil jalutuskäigult tulles taskud metsakraami täis, et aina uhkemaid mune värvida. Et toit aga niisama lauakaunistuseks ei jääks, tasub ostida nendega tegevust, mis lõpeb munade söömisega – andes jõudu ja jaksu väljaskäimiseks. Munaveeretamised, munakoksimised on üldtuntud. Rahvamängude raamat pakub veel ühe tegevuse - sõrmed seostatakse vaheli, muna võetakse otsipidi peopesade vahele ja püütakse puruks pigistada J.