Thursday, May 26, 2016

Laevapõhjad keset metsa


Kui Lahemaa Oandu looduskeskuse juht Tiina Neljandik mind kevadtalvel Oandule matkapäevale allikatest kõnelema kutsus, siis tegime omavahel kokkuleppe, et mina räägin Eesti allikatest ja tema näitab mulle ja ka teistele huvilistele Lahemaa põnevamaid allikaid.
Käik Lahemaale sai teoks kevade kõige ilusamal ja mõnusamal ajal – pole veel sääski, aga ümberringi rõkkav linnulaul ja puhkenud õied.
Tõsi, minu loengu ajal ei tulnud taevast tilkagi vihma, aga kogu retke aja sadas kevadist allikarammu. Üsna tihedat. Aga seda ei saanud ilmale sugugi pahaks panna, sest vett maa ihales. Ja eks allikad toituvadki vihmaveest.
Ja kuigi ma olen ülikoolipõlves pidanud läbi lonkima palju Lahemaa teid, pole seal palju neid allikaid, mille juurde olen sattunud. Olen joonud karastavat vett Nõmmeveski allikalt, otsinud Käsmu kaptenimaja allikat, näinud metsiseperet Oandu metsarajal otse allika kõrval. Tean, et nii Palmse, Sagadi kui ka Vihula mõisad on rajatud otse allikatele.

Lähte allikas
Tiina Neljandik oli retke jaoks välja valinud neli allikat. Kõik üsna eriilmelised. Ja kõik neist head joogiveeallikad.
Esimene allikas üllatas mind kõige rohkem. Pole vist palju eestlasi, kes mingil põhjusel ei oleks sattunud Altjale. Ma olen seal käinud nii koolipõlves kui ka ajakirjandusseminaridel, lihtsalt mereranda pildistamas. Aga mul polnud õrna aimugi, et rannakülas asub üsna võimas ja hea veega allikas.
Allikas asub Lähte talus ja nagu nimigi ütleb, on siin tegemist soome sõprusega – küllap on nimi tulnud üle vee. Selline nimi on talul olnud juba üle saja aasta, mil talu vabaks osteti.
Allikas asub praegu betoonrõnga sees ja on pealt kaetud plekk-kaanega, vesi on külm ja leeliselisem kui meie paljud teised allikad, käega katsudes on vesi veidi libegi. Küllap võib selline vesi olla hea kõhurohi.
Kahjuks ei ole selle allika kohta üleskirjutisi muuseumide kogudes. Aga põneva loo oskab pajatada Anne Kurepalu – kuidas nõukogude ajal sattus allikas piiritsooni ja allika ette veeti riisutud piirirada, mida punasõdurid kontrollimas käisid. Küla lehmad aga ei pidanud piiri. Nad lihtsalt läksid sinna jooma ja sellest tuli aina pahandusi. Siis sai aga ühel põuasel suvel kordonis vesi otsa ja piirivalvuritel soovitati vett käia toomas Lähte allikalt. Pärast seda katkes Nõukogude Liidu piir – riisutud rannarada läks allikani, katkes allika kohal ja läks pärast seda edasi.

Viinaallikas
Teine retkeallikas oli Viinaallikas. Kui senini olen ikka rääkinud kahest Eesti viinaallikast – Turje keldrist ja Allikukivi allikast, siis nüüd saan loetelusse lisada ka kolmanda. Kui esimeste puhul on lood pigem põrguliste ja jaaniöise salajase viinajooksmisega, siis see Lahemaa Viinaallikas on seotud konkreetselt viinajamisega.
Tiina Neljandiku sõnul aeti metsas allika juures viina nii, et igal talul oli oma aeg. Allikasaladust hoiti nii kiivalt, et sellest ei teadnud ükski võõras hing. Seepärast on ka praegu päris raske allikat üles leida. Tuleb teada õiget metsasihti, seda mööda minnes keerata järgmisele sihile ja sealt metsarada pidi vanale merenõlvale.
Aga allikas on kõigest oma pahelistest tegevustest hoolimata lummav. Kõrgest liivaluite põuest voolab välja kolm allikaharu, mis kokku saades sulinal mere poole kihutavad. Kaldal on sõnajalad sirgumas, nii et suveks ei pruugi allikat enam nähagi olla.

Koljaku mäe allikas
Kolmas allikas on paljudele Võsul suvitajatele tuttav – asub ta teeristil Koljaku mäel. Allika turismitalu juurest viib teeserva suurte puude vahelt väike rada allamäge ja kohe on ka näha veekannude kollektsioon. Nii palju erinevaid veekanne ei ole vist kusagil Eestis, isegi Kuremäe allikas jääb alla.
Vesi on siin tõesti maitsev ja kannude järgi otsustades ka kvaliteetne. Nii et ma ei näe mingit põhjust, miks suvitajad peaksid joogivett poest ostma.

Laevapõhja allikas
Neljas ja viimane oli allikas, mille kuulsus temast ees jookseb. Laevapõhja allikast olen palju lugenud ja mõelnud. Asub üsna lähedal eelmisele allikale, veidi Oandu poole ja on taas vanast mereluitest väljavoolav allikas. Olin küll kujutanud seda allikat kusagil lagedal kadakate vahel asuma, aga asub ta sügaval metsa sees nagu Viinaallikaski.
Laevapõhja allika nimele teeb see allikas tõesti au. Allikaorg on tõesti viikingilaeva kujuga. Ilmselt on selle sügava sälkoru uuristanud allikas ise, aga rahvajuttudeks on siin alust küll ja küll.
1939. aastal on Juljane Eru rääkinud Laevapõhja allikast Palmse algkooli õpilasele sellise loo: “Vanasti ulatanud meri Koljuka mäe alla (3 km Võsult). Rootsi kuninga laev jäänud sinna randa peatuma ja kuningas ise põgenenud maale vaenlast eest. Joostes läbi allika soone, kaotas ta oma raudtaldadega saapad ära, mis eestlased pärast üles leidnud. Ja kuningas leidis varju Ligedema reieahjus haokubude taga.
Selle tänutäheks kinkinud ta Ligedema peremehele talu. Nüüd aga on meri taganenud üle kolme kilomeetri. Rootsi kuninga Karl XII laeva põhi on veel praegult näha, mille põhjas voolab allikas, mida nimetatakse Laevapõhja allikaks.”
Kuninga raudsaapaid ja laeva osi siit enam ei leia, küll leian allika kaldalt lauajuppe ja ka... punase palli. Tiina Neljandik räägibki, et nõukogude ajal kasutati seda paika prügimäena. Mõne aasta eest tegid nad allika ümbruses Teeme ära talgupäeva ja pühastasid allika.
Allikas on nüüd rõõmsam küll, vett on kevadest hoolimata siiski vähevõitu, aga mõnes oja sügavamas kohas saaks pudeli täita küll. Allikas on teistest allikatest veidi rauamaitselisem, aga sama külm. Võibolla on rootsi kuninga saapajälg oma jälje jätnud.
Läbi vihmasaju me Oandu matkarajale enam ei jõudnud, aga lahendasime üheskoos matkarajale jäävatest neljast nimetust allikast kõige suurema allika nime puudumise probleemi – see võikski edaspidi kanda nime – Oandu Rajaallikas.


Monday, April 12, 2010

Udutab, uputab ja upitab

2010. a. aprilli teine nädal

Märkamatult upitavad taimed oma helerohelisi võsukesi üle uputuse. Udusesse varakevadesse, kus külmaööl näpistatakse veel nina punaseks.

Nädala neli ilmamärki:
tikutaja mökitus,
triibulised põrsad,
vesilikud vees
ja esimene soojahingus.

Küllap pole ma praegu kõige õigem inimene kõnelema kevade edusammudest, sest kui muu rahvas naudib kuni kümne kraadini ulatuvat kevadsumedust, siis siin Vilusis on ikka kerged miinuskraadid. Järvekaldale jääminekut manama minnes tuleb kahlata läbi poolemeetriste hangejäänuste. Ja külm on! Küllap see on ka põhjus, miks üle saja aasta tagasi just meie külla Tiirikoja ilmajaam asutati ja vilu kevad on Vilusile nime andnud. Reede õhtul oli esimene lootus, et vali Kodavere tuul Peipsi jääd kangutama hakkab, aga asjata. Imelik on see, et silmapiirini ei paista mingeid jääkuhjatisi ja vettki on jääl vaid üksikud loigud. Laukhaned, hõbekajakad ja jääkosklad lendavad piki jääd, aga vaba vett ei näi nad leidvat. Samas on näiteks Mustvee lähedal jääpiir suisa majadeni ja roog maas – taas peavad kohalikud kõige kõrgemat paluma, et õnnetus neid ei tabaks ja jäämäed siiapoole ei tuleks. Muidu võib lisaks Omedu jõe jääõhkimistele jäämägede pommitamisel kogu Eesti kahurväe abi vaja olla.

Kure külmkapp
Üksikud pesadel konutavad isatoonekured said sel nädalal enda kõrvale kaasad. Juba käivate rõõmumängude vahel teevad kureemad ka munadel kükitamise eeltrenni, isad käivad jääkirmega loikudes konnapoolist otsimas, otsekui aegajalt pesa poole hüüdes: „ Kallis, kas ma toon Sulle ka midagi külmkapist?“ Muu linnurahvas on sattunud kinnisvararaskustesse. Meie õuel on tagasi linavästrikupaar ja otsekui küsivalt vaadatakse mulle ainsa väljasulanud kivi otsast vastu: „Kus siis see mõnus urgetega kiviaed jäi?“ Nii, et talve jooksul kokkukuhjatud lumi tuleb nüüd uuesti ka laiali kühveldada L. Aga nädala jooksul hakkasid linnud õhinaga laulma: lõokesed, kuldnokad, rästad, punarinnad, metsvindid. Päeval käivad kahekesi hõikamas hiireviud, õhtuhakul tikutajad ja nepid. Haneparved on siin Ida-Eestis hiigelsuured, tuhandetesse küündivad.

Esimesed triibulised
Karvakandjatest on mõnus soe, kuid valge, karvakasukas veel seljas valgejänesel. Kaunimad kaunimatest on aga pisikesed triibulised metssealapsed, üks pesakond on pääsenud ka telestaarideks. Ilmamees Gennadi Skromnov kirjeldab: „Põrsastega emis hoiab küll esialgu pimeduse varju, aga küllap varsti on neid ka päise päeva ajal looduskalender.ee SigaTV-s näha. Saime korda uuesti ka kurekaamera, nüüd jääb vaid rännumehi oodata. Raadiosaatjaga must-toonekugrede saabumist saab jälgida http://birdmap.5dvision.ee/. Kindlasti on ringisebijate hulgas ka siilid, kuid kõik pisikesejakgsed peavad praegu pagema suurvee eest, Soomaal kükitab kährikuid paljude kõrgemate kohtade otsas. Koprad üritavad innukalt paise taastada ja hakkavad kohe ka poegima.

Konnad ärkavad
Lilleilu on puhkemas. Sinililli on lumevaba Eesti täis. Lahti on ka esimesed kuldtähed. Kaja Kübar räägib, et Pärnumaal on kraavipõhjades vee all end üles upitamas ka varsakabjanupud ja püsik-seljarohu õiekobarad on end justkui kerra kerinud ning nõõtavad päikesesooja, et õitsema viskuda. Kütiorus olid juba eelmise nädala alguses põõsaalused naate täis, orasheina mõõgad on juba 10 cm pikkused. Peenardel on krookused, märtsikellukesed ja nartsissinupud, majanurgast turritab rabarberi punane nupp, maa on seal nii valmis, et panime juba redised ja salatid loori alla mulda. Küllap on vaja vaid sooja kevadvihma, et kõik kasvama ergutada. Vihmajärgselt tulevad teedele ka konnad. Konna-uurja Riinu Rannap soovitab juba praegu valvsaks muutuda – pea läheb rohu-, raba- ja harilike kärnkonnade kevadränne lahti.

Inimesed kanuudel
Muidugi on nädala põhisündmusteks uputused. Veetõus jõudis ka Kasari jõele, ähvardavaim on ta Tartus ja kõige põnevam Soomaal. Mujal selline nagu kevadeti ikka. Soomaa mees Aivar Ruukel kirjeldab: „Kõrgeim oli 6. aprillil 4 meetrit 94 sentimeetrit. See siis Riisa veemõõdujaama number suvisest madalseisust. Ise käin iga hommik viis ja pool kilomeetrit kanuuga üle ujutusala tööle (kanuusid laenutamas) Riisalt Tõramaale ja õhtul tagasi. Vägev ujutus, sellest räägitakse meie surmani. Eesti kanuude ja süstade pargist on päris arvestatav osa Soomaa "järvel" kulgemas.“ Soomaad võib veidikenegi varjutada vaid „suudlevate tudengite“ varvaste märjakssaamine, aga paistab, et seda sel aastal ei juhtu J. Või siis Peipsi jääragin. Peipsi on igatahes tasapisi kohalike keldritesse imbunud ja sellest veest võib juba leida ringiujuvaid tähnikvesilikke.

Imetle päikest!
See nädal tõotab tulla imeilus. Käi hommikuti punast päikeseratast tervitamas, eriti ilusad on päikesetõusud siin Peipsi kaldal, kus ketas kerkib õrnsinise jää kohale. Mikk Sarv teab vanarahva tähelepanekut, et kevadistel tähtpäevadel käidi päevatõusul päikese tantsimist imetlemas. Proovige järele, ehk juhtute ka nägema!

LASTELE
Ilmamäng: Reha peopesas hoidmine
Riisumise kõrghooaeg on käes. Kui villid pihku hakkavad tulema ja selg kange, siis võiks korraldada võistlusmängu. Parajate vahemaadega võistlejad asetavad oma reha varreotsa peopessa ja püüavad võimalikult kaua seda püsti hoida. Astuda ei või üle ühe sammu. Rehahoidmist võib teha ka vahemaa läbimisel, sõrmel, laubal, lõual või varbail.

Kasemahlajooks

2010. a. aprilli esimene nädal

Pisimgi kriimustus kasel paneb veed tormama, oherdiaugust suisa siriseb kasemahla. Kasemahl on sel aastal ka üllatavalt magus!

Nädala neli ilmamärki:
sarapuu ja lepa kollane õietolm,
kuldnoka pesakülastus,
esimesed vihmaussid
ja üleujutused.

Vett tulvab nüüd kõikjalt – keeb Tuhala nõiakaev, Soomaal on eelmise aasta rekordtase ületatud ja maanteed on muutunud sõudekanaliteks. Kaali kraater on pooleni täis, Supilinn on ohus, põllukülad saavad aru, miks talukoha valik oli vanasti meistri töö. Vetetulv on alati seotud mitmesuguste tunnetega. Põliselanikele on see tavapärane kevadnähtus, linnainimesele põnev seiklus, mõnedele aga tõsine nuhtlus... Ka meie kuur on taas vett täis, aga kuna jõudsin sügisel kõik kõrgemale kergitada, siis sulistame Aotähega huviga kuurivees ja otsime kokku minema ujunud plastist lillepotte, millesse naabri Vilmalt saadud paprikataimed istutada. Tõsi, meil siin Peipsi ääres on hoolimata suurtest vihmasadudest lund veel kohati põlvini. Rannarada on paksu lume all ning jalutamisrada tuleb seetõttu endale rajada vinka-vonka mööda lahtisulanud puudealuseid. Mikk Sarv leiab vanarahva tarkusest lohutust vihma täis lihavõtte ajale – see pidi tooma rasvased jõulud!

Urvatolm ja sinililled
Seda üllatavam on sattuda siit lumisest Vilusist Võrumaale Kütioru nõlvadele, kus juba eelmisel esmaspäeval sain päev otsa mulluseid lehti kokku riisuda. Reedeks oli vihm uhtunud õuelaua nurkadele kollased sarapuu ja lepatolmu kriimud. Metsaalune oli täis kelmikaid sinililli, kevadine- seahernes aga sirutanud oma lillakaid võrseid, lepiku all on vereva karikseene punased seenesilmad . Peenrad on täis lumikellukesi, märtsikellukesi ja kohe-kohe puhkemas krookusi. Aga isegi siin kaugel idas, Peipsi ääres on maja lõunaküljel tulbi lehemõõgad end rebestanud läbi mulluste vahtralehtede ja võilillerosett ajanud end kikki. Kevadetervituse jättis Aotäht ka Kütioru suitsusauna uksele. Sel ajal kui ma lumikellukesi ebaküdooniavõsast vabastasin oli Aotäht suitsusauna sinililledega ehtinud. Ilusad sinised õied nõgimustade ukselaudade pragude vahel! Uus disainiguru kasvamas...

Kodukuldnokk tagasi!
Külaliskuldnokkade aeg on möödas, kui reede hommikul arvuti taga istusin, siis äkki vaatas aknast sisse üks uudishimulik silm – meie oma kuldnokk oli tagasi! Veidi kõhn, kaunilt-helkivalt täpiline – keerutas ja uuris veidi, mis toas tehakse ja siis vups! sisse tuulekasti oksaaugust... Vaatama, mis mullusest pesast saanud on. Nüüd ta siin kekutab ja sehkendab, laulu veel kase otsas üles ei võta. See-eest hõiskavad täiest kõrist musträstad, keda on sel aastal tõeliselt palju. Lõotrillerid, metsvindi esimesed laulukatked ja punarinna klirin on ka siin külmakülas igapäevane helitaust. See-eest Kütiorus kajas mets kui troopiline papagoisalu, kõik värvulised lustisid täiel rinnal. Taevalaotus on kõikjal pidevalt täis siia-sinnapoole sahmivaid hanesid – see on hoopis teistsugune lend kui sügisel – „Saamimaale! Saamimaale!“ Toonekured on veel enamasti ühekaupa ja teostavad põldudel uputuse eest põgenevate hiirte harvendust. Võrumaal sebisid ringi sisalikud, üsna unine rohukonn ja vihmaussid. Mutid kergitavad omi kuhilaid.

Konnad, karud ja vihmaussid
Sel nädalal sai üles ka looduskalender.ee must-toonekure kaamera. Esimest mustakuuelist on Lõuna-Eestis ka nähtud. Põnev on jälgida ka merikotkaste elu. Gennadi Skromnov arvab, et mai alguses näeme seal juba esimest kotkapoega. Metsakaamera ette võivad varsti ilmuda pisikesed triibulised. Ja mine sa tea, vast on ka karude märg küljealune nad juba toiduotsingutele ajanud. Kõige vahvam on vaadata läbi kaamerasilma muidugi Soomaa suurjärve – kõik loodavad seni kõrgeimat, 1956. aasta taset, aga Pärnu jõel on juba jääminekutants ja seega jääpunn eest ära. Peipsi jääkaas on veel kõvasti järvel peal, aga meri on oma kontkõvast kattest supi keetnud ja loksutab seda tuulega siia sinna.

Sinilillele!
Lõuna-Eestis on siin-seal õied puhkenud ja ka mujal on sinised ninad sel nädalal valmis päikesele täies õiteilus naeratama. Peotäis esmapuhkejaid rõõmustab nii vana kui noore südant J.

LASTELE
Ilmamäng: Mädamuna
Lapsepõlves oli meil õunapuu all üks muruplats, kui sellelt lumesulaloik kuivas oli aeg mängida mädamuna. Meetrise läbimõõduga mahajoonistatud ringi keskelt viskas üks mängija kedagi hüüdes palli õhku. Kui pall kätte saadi, siis kordus sama. Kui aga maha kukkus ja lõpuks palli kätte sai, siis hüüdis „tsurr“. Kes veel edasi liikus sellele sai 3 sammu lähemale minna. Ja siis tuli teda palliga tabada. Tabatu peab püüdma palli ja kordub sama, kuni keegi mööda viskab ja saab „muna“. Siis kordub mäng algusest. 10 munaga kaotaja muutub mädamunaks.

Ärgake, kevad tuli! Aprill?

2010. a. märtsi neljas nädal

„Meie tulime! Meie tulime!“ käib rõõmus tants kase otsas. Viis kuldnokka keerutavad ülemeelikult. Lups pesakasti ja jälle edasi.

Nädala neli ilmamärki:
ühekaupa valge-toonekured pesal,
isakaru jäljed lumel,
sinililled rannikul
ja äike.

See aasta suudab meid üllatada aina uutel ja uutel viisidel. Paks lumi, mis kuidagi lahkuda ei taha, on kaotanud uudisväärtuse kui juba annab kõneainet uus ilmaime – kõik rändlinnud saabuvad korraga. Aina tuleb teateid kuidas saabuvad linavästrikud, sookured, valge-toonekured, must-lepalinnud, rüüdid, metskurvitsad, punarinnad, käblikud, võsaraadid, musträstad, sookiurud, rabahaned, põldlõokesed, metsvindid... viimaseid olevat aedades „nii et maa must“. Kui mina nädalavahetusel binokli õlale hiivan ja sammud linnuvaatlustele sean, tuleb mul suurem osa aega tegeleda aga hoopis jalgade lumest kättesaamisega – hang on kohati ikka üle põlve. Siiski, siiski, kõrvu jääb musträhni rõõmus krõõdutamine, neli kiivitajat teevad laperdavat kevadlendu, üksik sookurg tuleb ja piilub korraks järvele ning ehmatab – lõputu valge lumeväli... ei nokapoolist, ega sulistamispaika.

Kirjud liblikad
Lumikate oli nädalavahetuseks ikka pooles Eestis mehine, Peipsi põhjakaldal koguni 66 cm. Kingagakäimise tase on kohati vaid Haanjas - lume paksus 10 cm ligi ja suuremal osal Saaremaal. Linnade lumevallid on aga endiselt kõrged ja nüüd ka määrdunud-koledad. Lumesaju on välja vahetanud vihmaladin ja peale labidavälgutamise kvartalit on see tõeline muusika kõrvadele. Laupäeval lõi aga sekka ka äikesetrumm ja näiteks Tartus supilinnas sadas nii korralikku äikesevihma, et teed uputusid. Mikk Sarv ütleb selle kohta, et kui enne jüripäeva müristab, siis tuleb külm kevade ja äikeseline suvi. Ajutised päikesehetked reedel ja laupäeval tõid välja esimesed majapragude vahel talvitunud väike-koerliblikad – kirju suvega rahvast on meie maal sel aastal palju. Aga põrisesid ka esimesed mesilased ja sumisesid kärbsed, ämblikud tegid jalutuskäike.

Magajatel külg märg
Esimese jalutuskäigu lumel tegi Aivar Sakala teatel Nigulas üks hiigelsuur karu, paterdavaid karujälgi oli kõikjal. Korralikult niiskeks on läinud ka kährikute küljealune, neid näeb nüüd igal pool ringi tuterdamas. Eriti aktiivsed on aga nugised, kelle vallatlevaid jooksumänge võib vahel isegi päise päeva ajal aknast näha. Üle hulga aja nägin ka ühte metskitse Ida-Virus üle tee jooksmas, jooksulust rauges küll hüppega kõhuni kraavilumme, kuid tasapisi edasi kevade poole ta sealt hangest välja siples. Metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et ikka veel ja aina tuleb teateid nõrkevatest kitsedest, kuid sulav lumi annab lootust talve üleelanutele. Kuuldavasti õitsevad ranniku-Eestis juba lumikellukesed ja siin seal isegi sinililled. Meil annavad kevade tulekust aimu vaid väga punaseks muutunud lepad ja kenad kikkis valged pajuurvad.

Paksukesed kalad
Peipsi pind on päevaste sulade ja öiste külmade järel saanud kõva kooriku. „Käi nagu mööda asfalti,“ ütleb kahekümne ahvenaga järvelt naasev Vilusi abikülavanem Urmas Salu. Kaladel on kõhud marjast juba punnis, ka haugidel on kudemisvalmidus suur. Ainus mida pole, on vaba järvepind. Kohati sulatab päevasoe lumekihi järvel aga nii püdelaks, et kaugemalt tulevad kalamehed ei jõua õhtul ise enam kaldale tulla. Asi olevat vahel nii vesine ja hull, et mingil ajal olnud järvel lumepudrus nelikümmend mootorsaani reas, mida kaldale ei suudetud tuua.

Kalapiirak!
Leivaküpsetamise buum ei paista Eestis lakkavat, midagi uut pakub tegijatele vanarahvas Peipsi äärest. Nimelt saanud jääaugust toodud kaladest hästi teha kalapiirakat. Selleks roogiti väiksemad kalad puhtaks, alles jäeti pead, sabad ja uimed, pandi veidi soola. Leivataignast vooliti paras pätsisuurune põhi, kalad pandi vahele ja taignast kaas peale. Küpsenud piirak lõigati lahti, pealmine koorik söödud koos kaladega, alumine oli mõnusalt kalamahladest läbi imbunud.

LASTELE
Ilmamäng: Muna puruks pigistamine
Sel nädalal on kõigil jalutuskäigult tulles taskud metsakraami täis, et aina uhkemaid mune värvida. Et toit aga niisama lauakaunistuseks ei jääks, tasub ostida nendega tegevust, mis lõpeb munade söömisega – andes jõudu ja jaksu väljaskäimiseks. Munaveeretamised, munakoksimised on üldtuntud. Rahvamängude raamat pakub veel ühe tegevuse - sõrmed seostatakse vaheli, muna võetakse otsipidi peopesade vahele ja püütakse puruks pigistada J.

Õhk lõhnab kevadest!

2010. a. märtsi kolmas nädal

Märja asfaldi, tolmu, päikesekiirte ja mulluse kulu lõhn. See on lõhnabukett, mis veab meid linnatänavatele ja maanteedele kondama. Kevadet on õhus!

Nädala neli ilmamärki:
kiivitaja,
sääsed lendamas,
paisuvad pungad
ja vihm.

Aga hang on hoolimata kevadsoojast nii-ii-ii-ii paks ja veel reedel sai lumelabidat välgutada. Ja ei ole sel talvel veel olnud päeva, kui see hang täiskasvanud inimese kõndimist kannataks. Kokkukuhjatud hanged on siiski umbes poole meetri jagu madalamaks vajunud, aga nad on uue lume tulles ikka veel kuurikatuse servani, ehk peaaegu 2 meetrit kõrged. Aotäht on omandanud vilunud katusepuhastaja kutse – haarab värske lume tulekul oma pisikese sinise lumelabida, ronib hangele ja hõikab: „Nonii... säuh... peab ju lume ära lükkama, muidu kukub katus sisse! Ja peagi paistab välkuva labida alt katusesambla haljendav tutt. Nii et tulevaste talvede pärast meie pere enam muretsema ei pea J. Küll on murenäod peas paljudel kohalikel kurgikasvatajatel, kes aknalaua kastidesse esimesi taimi külvates sissevajunud kasvuhooneid silmitsevad.

Võrumaa tublid kitsed
Hämmastav on see, et lumikate on kõige kõhnem sel aastal just Võru ümbruses, kus muidu ikka paksu suusalund on. Samas... kui Ida-Eestis kohtab metsa vahel vaid mõnda üksikut vaaruvat metskitse, siis Võrumaa metsades silkavad vähemalt 4-päised metskitsekarjad. Õunaaedades on esimesed jänesetantsu ringid ja ma ei oska kuidagi välja mõelda, mismoodi kaitsta noori õunapuid, mis kui põõsas lumest turritab – tavapärane jänesehammustuse kõrgus on pea meeter sügavamal. Teisipäeval andis Kristel Onoper Meriväljalt teada, et üks ärganud siil kükitab keras lumehange taga. Loodame, et külm okaskerale viga ei teinud, tema toidupoolis hakkab tasapisi end liigutama.

Tosin rändlindu
Jah, tõepoolest, päevasulad meelitavad lumele ja majaseintele uniseid kärbseid. Reedel lendas meil rõdul isegi üks sääsk. Putukateadlane Urmas Tartes ütleb seepeale: „Ammu oleks aeg!“ Tavaliselt on sel ajal väljas juba harjaskäpp-kärblased, sipelgkärblased ja kõiksugu ämblikud ning talvitunud sääsed. Nokapoolist paistab seega jätkuvat ja lõunatuultega on siia saabunud ka paljud rändlinnud, kes küll hoolega peavad otsima maandumiseks vaba maapinda. Sõrve linnujaama andmetel on saabunud kiivitajad, põld- ja nõmmelõokesed, hallhaned ja hallhaigrud, sookured, kuldnokad, kanada lagle, õõnetuvid, kormoranid, künnivaresed ja tuttvardid. Lõokesed, künnivaresed, kuldnokad ja kiivitajad on sabatoetuspinda leidnud juba ka Läänemaal.

Kotkaste kaunis lastetuba
Uudiseid on ka kotkakaamerarindel, ilmamees Gennadi Skromnov lubab, et tõenäoliselt saab Linda lähipäevil hakkama oma esimese munaga. Paaritumine käib merikotkastel kordatehtud pesas igatahes iga päev innuga. Pesahoolduski on korralik, hommikuti lükatakse sadanud lumi nokaga alla või sulatatakse kõhuga. Vooderdusmaterjali on aga ümbruses veel vähe, käiku on läinud ka puudelt korjatud samblatuustid. Igatahes on sealt kõrgelt kotkaemandal hea vaadata, kuidas lumi sulab ja veed voolama pääsevad. Küllike Pärn ütleb: „Meil siin Avinurme vahel on Avijõgi veel kõva jääkaane all, aga ülevalpool Veneveres on allikalised kohad juba jääst vabad.“ Mikk Sarv tuletab meelde vanarahva tarkust, et nüüd on soe kivi allikas ja külm kivi meres, sestap ka jõepõhja allikad jääd sulatamas. Aivar Ruukel kinnitab, et Soomaalgi on suurematel jõgedel veel kõva jääkaas peal, kuid Raudna allikad on ülevalpool kohati augud sisse sulatanud.

Linnadevaheline linnuvõistlus!
Eesti Ornitoloogiaühing ja Läänemaa linnuklubi kutsuvad 28. märtsil võtma mõõtu 2-5 liikmeliste linnuvaatlejate võistkondade vahel, et lugeda kokku oma linna linnud. Eelmisel kevadel tegutsesid linnadevahelisel linnuvõistlusel meeskonnad tosinas linnas ja nähti 94 liiki sulelisi. Vaata www.eoy.ee.

LASTELE
Ilmamäng: Lumest „verstapostid“
Reedel „leiutas“ Aotäht uue mängu. Veeretas meie rannatee kõrval värskel lumel lumepalle kuni palli jaoks jaksu oli. Pea iga 10 meetri kohta tuli üks pall, 10-cm paksune lumi laiaks rulliks kokku rullitud. Majauksest vana rannavallini sai 130 meetrit. Nii võiks ära mõõta kõik oma käiguteed.

Kevade ootus

2010. a. märtsi teine nädal

Terve nädala venitas tuisk oma pikke loore üle teede, üle õuede. Ametlikult peaks aga kogu see lumetants lõpu saama laupäeval kell 19.32 – siis hakkab kevad.

Nädala neli ilmamärki:
kükitav kuldnokk,
nurmkanade jalutusrajad,
pajuurvad
ja vile tuisk.

Tuul oli terve nädala nii tõhus, et tassis aiatoolid ühest rõduservast teise. Kuid tegi see tuul lumega, mis ta tegi, aga põhiline lumehangede disainer oli sel nädalal hoopiski päike. Hanged, mis enne üle pea, vajusid kohmetult kössi. “Kevadkuumus” sulatas pikalijäänud lumelabida sees teve kuhja lund veeks, tekkinud jääpurikad sulasid päeva jooksul sootumaks. Aga jah, õhtupoole hakkasid külmakraadide ilmudes tasapisi tekkima väikesed jäänõelad, mis taas jääpurikateks venisid. Päeval pehmeks sulanud lumele tekkis õhtuks valgest suhkruvaabast koorik, mis tulede valguses maagiliselt vastu helkis. Kuid see valge präänikupind ei kanna ikka täiskasvanut, käisin korra isegi rannas proovimas, kuid mu matk lõppes põlvini lumes… aga kodu poole sai sealt kergesti… põlvili lumel roomates.

Valge jänes ja kanajahtija
Lumikatte paksus pole Eestis kõikjal ühesugune, vähim on see umbes 30 cm-ga sel aastal… Võrumaal, kust kohati segi mutimullahunnikud ja rohumättad välja paistavad. Hetkeks katab need uus värske sadanud lumi ja sel ajal on hea jälgida loomade tegemisi. Rannamännikus on näha, kuidas nugis on seiranud kolme nurmkana, kuid hüpe nende poole pole andnud tulemusi. Siis on lumele jälgi jätnud orav, kuid temagi pole nugise menüüsse mahtunud. Jänesehaake pole aga kusagil, ainsam jänes, keda ma eelmisel nädalal nägin, oli veel lumivalge. Põldudel on kitsed elavnenud ja liiguvad vilkamalt ringi, kuid karjad on sel aastal olematud. Enamasti näitab kusagil oma kõrvadepikkuseid karvaseid sarvi sokk või hüppab emasloom üle tee. Kaja Kübar metsloomade turvakodust ütleb, et hästi palju on sel nädalal teateid nõrkenud kitsedest ja neil pole ammu enam loomi kusagile panna.

Kähriku “ülestõus”
Üks lumesulavee poolt puhtakspestud silmadega kährik tuli aga ise turvakodu õuele, vaatama sattunud inimeste silme all viskas ta külili maha ja oli “surnud”. Alles kaugemale väljale viidud loom “ärkas surnust” kui inimene selja keeras. Kaja Kübar õpetabki vahet tegema haigel ja tervel loomal: “Terve teeskleb kohe surnut, kuid tõbine loom askeldab edasi ja seirab äraseletatud ilmega kõike ümbritsevat.” “Surnust ärkasid” sel nädalal ka toakärbsed, nad isegi sumisesid. Ja mis veel hullem, ka mõned sügisel tuppa pugenud sääsed tõusid lendu.

Kuldnokk ja kajakad
Päevane soe tõi Sõrve linnujaama esimese kuldnoka, ka näitasid end nii kaelus- kui õõnetuvi. Tartusse ilmusid esimesed kajakad ja ka Tallinnas talvitunud valgekuued teevad valjemalt häält, kuid Pirital luikede vahel manööverdavad naerukajakad on veel täiesti talvesules. Harakatel ja varestel käivad pesaaskeldused, kõik hakid hoiavad kenasti paaridesse. Metsa tagant soodest pidada kostama juba tedremängu. Looduskalender.ee kaamerakotkad aga teevad selgeid ettevalmistusi munemiseks.

Vaevatud luiged
Nädala silmatorkajad olid kahjuks luiged. Need suured linnud on tõsiselt hädas. Ja selgusetu on miks. Kui eelmisel nädalal kahel korral keskkonnainspektsiooni usaldustelefonile - 1313 - helistasin ja kurtsin, et Paljassaarel on luigelaipade kõrval ka II kategooria kaitsealused linnud laululuiged – siis sain kenalt näitsikult teada, et meil toimub looduslik valik. Hambuni relvastad ametkonnast ei jõudnudki vist keegi asja uurima, kül korjasid 20 luigelaipa Piritalt kokku loomakaitse vabatahtlikud. Mis äkilise suremise põhjustas ei teata veel, tulemused selguvad peagi. Siiski need linnud pole lihtsalt näljast nõrgad, sest nad lendavad veel ringi. Kuid reedel käisin asja ka ise Russalka juures kaemas ning mind üllatas see, kui julged on inimesed nende metslindudega. Tervisejooksjad jooksevad 40-päisest luigekarjast otse läbi. Lapsed annavad luikedele saiakääru käest noka vahele oma silmade kõrgusel. Kühmnokk-luiged on tiheli olekus väga agressiivsed linnud, võimelised isegi üksteist tapma. Metsloomadega tuleb hoida distantsi, nad on ettearvamatud. Kuid seni toidetud luikede kallal linnarahva silme all loodusliku valiku teostamist ma küll ei toeta. Ärahellitatud loomi tuleb nüüd toita kevadeni.

Kuula linde!
Kõik rändlinnud, kes jäid talvel siia, on nüüd häält tegemas. Terita pargis või koduõues jalutades kõrvu – kas oled kuulnud musträsta kevadkädinat või rohevindi krüiti? Viimane aeg oleks üles otsida binokkel ja klaasid läikima lüüa.
Mikk Sarv tuletab meelde, et hommikul esmesi kevadlinde otsima mines tuleb linnupetet võtta, muidu petavad linnud sind ära.

LASTELE
Ilmamäng: Kristall-linn
Lumi hakkab veel hästi kokku ja nii saab rajada kallakutele mudellinna, Kaevata lumehanges maani ulatuv jõgi, ehitada selle äärde põlvekõrguseid losse ja paleesid, pilvelõhkujaid ning sadamakaisid. Õhtul saab aknaavadesse panna teeküünlaid. Kevadsulaga hakkab jõesängides voolama kristallpuhas vesi.

Kuldnoka jalad on roosad

2010. a. märtsi esimene nädal

Tõttav kevade üllatab meid tasapisi ja pisiasjades... Lõoke ja künnivares on soojalt maalt tagasi, esirändurite nelikust on puudu veel tutiga kiivitaja ja kuldnokk.

Nädala neli ilmamärki:
konn lumel,
künnivaresed,
vahtramahla jooks
ja looma kandev jääkoorik.

Kuldnokk aga suutis sel nädalal mind ka ilma oma kohalolekuta üllatada. Pistsin Aotähele kolmapäeval kollase ja musta pliiatsi pihku ning palusin kuldnokka joonistada. Lind sai uhke ja laulev, leidsime üksmeele, et las siis kuldnoka vikerkaarevärvides helkivaid musti sulgi katvad valgena paistvad tähnid olla pildil kollased. Kesine värvikasutus sai aga otsustava hoobi, kui Aotäht hakkas ühelt Rootsi linnulauluplaadilt kuldnokalaulu kuulama – juures oli raamatuke linnupiltidega. Ühel hetkel tuli ta mu juurde ja teatas: „Emme kuldnoka jalad on heleroosad!“ Mu edasised uuringud määrajatest ja veebist andsid sama tulemuse – roosad, mis roosad! Ja iial pole ma varem uurinud, mis värvi nad on – kuldnokka teame ju noka järgi – kuldnoka nokk kollane, musträsta oma kuldne. Hiljem linnumeestelt küsides selgus, et ka nemad pole kuldnoka suleseeliku alla piilunud – õige vastuse andsid vaid rõngastajad ja fotograafid. Siiski, lõpuks leppisime kokku, et kuldnoka jalad on hallikasroosad.

Tuututaja rähn
Tirinal-virinal lendavad kaseladvast kaselatva siidisabad – tükki kakskümmend kaks. Ka leevikesteparved asutavad end põhja poole. Talikülalised on lahkumas, kevadised tulemas. Sookured ja lõokesed näitasid end juba eelmise nädala alguses, künnivaresed kraaksusid oma kevadkontserdi lahti nii Tartus kui Jõgeval. Vaimulinnast tuli ka teade, et räästapraost kostab tuvipoegade piiksumist. Tihastekoor aga ei vaiki enam hetkekski kui päikesekera end vähegi näitab. Kluttiv puukoristaja on veel veidi valjem põristavast kirjurähnist. Kuid hallpea-rähn, kes veel suure tuisu ajal end osavalt kurepesa keldris peitis, tuututab nüüd Agu Leivitsa sõnul Pärnumaal maruliselt. Meil siin Vilusis aga lehvis üle rannamänniku esimene sellekevadine merikotkas, esialgu veel üksinda.

Vahtramahlajääpurikas
Päevasoe mõjub paksule maa lumekasukale hävitavalt ja tasapisi saab siin-seal maapind mõne lisasoojaallika toel paljaks – on selleks siis majasein või puutüvi. Igatahes Võrumaal Kütiorus olid kuuri lõunapoolse seina ääres vereurmarohu rohelised lehed juba mõnusalt paljal maapinnal lebamas ja ka lumikellukesed andsid Eestis endast elumärki. Ja mis hoopis põnev – neljapäeval tuli metsamees Vello Keppartilt e-kiri: „Eile nägin Luual vahtraokstel mõnesentimeetriseid mahlapurikaid.“ Päris päikse käes nägin majaserva lumehangel ka mingeid kärbseid väga aeglaselt edasi liikumas. Ja, et ka konn Lõuna-Eestis loiult lumel kõndis, annab märki, et sulavesi ergutab juba nii taimi kui loomi. Siile on sel aastal siiski ärganud vähem, kinnitab metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar, kes poputab praegu ühte siili – mullu talve jooksul teatati neile 10 siilist.

Jooksuaja lõppvaatus
Reedene päev tõi selgust ka selles, kuhu oli kahel hommikul kadunud lindudele rõdupõrandale pandud puder. Mikk avastas puid tuues meie puukuurist mustavalgekirju koerakese, kes hirmunult välja tuikus ja lumele lamama jäi. Marutaud, vanadusnõrkus? Küsisime abi nii kohalikelt jahimeestelt, kui loomakaitse hädaabinumbrilt – kuid selgub, et riiklikku kiiret abisüsteemi linnadest väljas pole. Võõrast haiglase olekuga koera aga puutuda pole vist eriti tark tegu – siiski õnnestus koerale vana vaibatükk alla tõmmata ja kausitäis frikadellisuppi piimaga nina alla pista – ahnelt neelas loomake söögi, venitas end neljale käpale ja liipas järveäärset rada pidi pimedusse. Sellest loost kangastus aga me enda riigi olukord – priiskava elu poole linna jooksnud inimesed, mulli lõhkemine, abitus ja nälg, hirm aidata ja riikliku abi olematus – päästa võib vaid juhuslik kausitäis ja unistus koju jõuda.

Kaduneljapäeva suurpuhastus!
Neljapäeval saab kuu nii vanaks, et kingib meile kõiki asju puhtaks tegeva kaduneljapäeva. Mikk Sarv lisab, et vanarahva poolt paastukuuks kutsutud märts on parim aeg nii seesmiseks kui väliseks puhastumiseks. Vihast vihtlemist ja kasepungateed!

LASTELE
Ilmamäng: Kõnd kõval veel
Päevane sula ja öine krõbekülm on küpsetanud lumele kooriku, mis parasjagu kõndivat last kannab. Jooksujalu liikudes kipub aga jalg veel lumest läbi vajuma. Sellisel lumel saab korraldada teatejooksu kahe võistkonna vahel – kindlat vahemaad ilma sissevajumiseta, samas kiiresti, läbida on päris põnev. Võitjavõistkond peab olema osav ja kergekäpne nagu lumetiiger.