neljapäev, 28. jaanuar 2010

Naisleiutajate pärusmaalt

Eile suure külmaga tuli meil mõte poeskäigul ka pudelid ära viia. Paraku poevad külmakraadid Mustvee Konsumi taaraautomaadi ukse vahelt sisse ja „tark massin“ on aru kaotanud. Tegelikult läks kõik ladusalt seni, kuni ette tuli pooleteiseliitrine pudel. Masin sülitas selle kiiresti välja ja teatas „täispudeleid vastu ei võeta“. Nüri järjekindlusega toppisin veel paaril korral seda tagasi, aga vastus ikka sama. Proovisin korgi pealt keerata, et äkki on pudel külmast liiga lapik, aga ei, ikka sama. Siis jäi silma, et pudel on seest udune. Noh, et neid pooleteiseliitriseid oli 6-7 tükki, siis tundus tobe neid nurka prügikasti toppida ja siis puhusingi pudelisse kolm tugevat hingepahvakat sooja õhku... ja pudel vupsas rõõmsalt masina sisikonda. Viimase kahe pudeli puhul kolmest puhumisest ei aidanud, siis tuli appi Mikk oma tugevate pillipuhuja kopsudega... ja kogu taara saigi taaskasutusse. Selline tobe... aga õpetlik lugu sellest, et inimestel on veel lootust masinaühiskonnas...

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Udus on asju

2010. a. jaanuari kolmas nädal

Trah-hh! murdub uduses rannamännikus mu kõrvale suur männioks. Maapinnale jõudes paiskub talt lumepilv, oks vappub kui end kuivaks raputav loom.


Suuri männioksi on metsa all teisigi, enamasti ikka „tuleoksad“ – kunagi kaheharulise männi allajäänud ladvaoksad, need, millega palki elumaja seina laduda ei lubatud. Maja minevat põlema. Aga jäljerida näitab, et neil okstel on minekut, metskits on sellel külitamas käinud. Uurin, et kas männiokkad neile ka toiduks on kõlvanud. Aga ei! Jäljerida läheb sinka-vonka läbi suure tuisuvaalu otse meie maasikamaale. Ja välja kraabitud need puhmad ongi. Huvitav küll, kuidas kitsenina nii paksu lume alt taimed üles leidis? Jah, aga sel aastal on aiasaadusi haukamas vaid üks metskits, eelmisel aastal oli rannamännikus ikka kolm magamisaset. Rannamänniku taga suurel järvel on vaid kahed jäljed, ühed suured ja roomikulised, nende sisse on imbunud kollakas vesi. Teised on pisikesed ja saadavad roomikujalgset, rebane on kohanenud talumehe uue reetüübiga ja käib salaja kontrollimas, kas miskit väiksemat kala on jääauguveerele heidetud.

Kirjuhahad ja kotkad
Aga uduvanikud hiilisid vaikselt terve eelmise nädala Eestimaa kohal. Selge taevas ja ülimalt niiske õhk tekitasid lisaks härmatisele ka pakse udulinikuid. Udusest ilmast hoolimata loendasid linnumehed hoolikalt Eestisse jäänud veelinde. Linnumehed Andres Kuresoo ja Leho Luigujõe ütlevad, et midagi väga erilist näha ei ole. „Ikka suurtes hulkades tuttvarte, sõtkaid, kosklaid, aule ja luiki. Nii tuhatkond kirjuhahka, neist 550 Undvas. Keeruliseks teeb lindude kokkulugemise see, et teed on Lääne-Saaremaal läbimatud, aina kaevame, hanged on kohati meetrised. Ja ka meri on mõnel pool jääs, Vilsandile saab mööda jääd.“ Linnumehed ütlevad, et kajakaid on sel aastal millegipärast vähe näha. Kotkaid aga palju. Nüüd on põhjust ka looduskalender.ee kotkakaamerat piiluda, eelmisel nädalal askeldas üks merikotkas pool tundi toidu kallal.

Pepsid tihased
Mäletate, eelmise aasta talvel kirjutasin sellest, kuidas äkki tihased ära kadusid ja kuidas ma siis nad lõpuks naabrite sihvkatoidulaua juurest üles leidsin. Sel aastal olen kohusetundlikult tihastele poest päevalilleseemneid tassinud – nii külm on ja kahju tihastest ju. Aga eks mind veidi murelikuks tee, et hommikune pudru ülejääk tuleb prügisse sokutada, sest õue panduna mitte keegi seda oma kõhtu ei helbi. Veel hullem, ka sihvkasegust pudistavad nad kaeraterad rõdupõrandale, rasvapallist pudistatakse välja hirss. Aga nagu selgub, on mu tihased kõik kenasti läikiva sulestikuga ja ka külmal ajal ei kükita sulekeradena. Ja korstnassegi ei poe nad sooja, ikka kenad kollased ja puhtad on nad hommikul toidumajja saabudes. Mõnel pool Eestis aga hõiskavad tihased juba sitsikleidi aega, nagu jaanuari keskel ikka.

Rahvakullid
Aasta linnuks kuulutatud õgijad annavad end üha enam näha, toidunäljas ilmub see „tihasekull“ vahel ka koduõue. Looduskaitsja Enn Vilbaste kirjeldab: „Hall-õgija passis tükk aega kuurikatusel ja siis äkki lendas tiiru ümber ühe põõsa, segadusse sattunud põhjatihane üritas põõsast põgeneda, aga õgija haaras ta lennult, viis murdunud ladvaga vahtra latva ja rappis seal nagu kull kunagi tihase ära.“. Folklooris kulliks ristitutest on meil Eestis praegu ka „lapimaa kullide aeg“. Mikk Sarve kirjeldatult ilmus vanarahva arvates see valges suleehtes lind rabas tetrede hulka ja kui piisav arv linde enda ümber meelitatud, siis lendab ta nendega Lapimaale, nii nagu oma ballaadis „Valge lind“ on kirjeldanud Marie Under. Lapimaa kulle ehk rabakanasid on meil, linnumehe Agu Leivitsa sõnul Eestis paarsada lindu, aga ta on nii haruldane, et iga kohtamisteate paluvad looduskaitsjad kirja panna: „Lapsepõlvest mäletan, et talvel läksid nad rabaservas ikka suusanina eest lups ja lups lendu. Praegu on neid peamiselt Ida-Viru suurtes soodes.“

Mine sohu!
Praegu on põnev avastada paiku, mis muidu inimjalga ei kanna. Minna saab sohu ka kõige tümamatesse paikadesse ja loodus on seal ka lummavalt ilus. Ole ettevaatlik siiski allikaliste rabajärvede ja suurte tühikute tõttu pragulisel laugaste jääl. Kas märkasid tetresid puuladvas, kronksuvat rongapaari rabasaarel ja koputavat kirjurähni?

LASTELE
Ilmamäng: Oravad lumes
Lumi on sel aastal nii paks, et sobib igasuguste otsimismängude jaoks. Puutumata lumeplatsil tähistatakse oksajuppidega ala nii, et iga lapse kohta jääks ruutmeeter lumepinda – näiteks 6 lapsele 2x3 m. Seejärel heidab mängujuht sinna salaja 20 kuivamata käbi. Mängijad peavad üles leidma võimalikult suure käbisaagi, kellel rohkem käbisid valib uue platsi ja peidab käbid.

pühapäev, 17. jaanuar 2010

Peatage jaht

2010. a. jaanuari teine nädal

Praeguse paksu lumega suudab räätsadel inimene kiiremini liikuda kui metskits. Seepärast on jaht praegu pigem verepulm.

Praegu võiks jahimehed metsas käia vaid lumesaha, lumelabida ja heinasülemiga. Isegi seaduse järgi võib keskkonnaamet juhul kui „ulukite elutingimused on erakorralistel asjaoludel häiritud“ jahipidamise ajutiselt ära keelata. Seda, et praegune paks lumi midagi erakordset on, saab igaüks aru. Kitserahvas on nii hädas, et nad on avastanud ellujäämiseks uue viisi – nad kraabivad talumeeste lumemütsidega võrkudesse pakitud heinapallid pealt puhtaks ning magavad seal peal ja aegajalt ampsavad ka mõnusa suutäie. Vilusi kitsed aga käivad meie randa lumme kaevatud labürindis jalutamas ja saavad seal ka lahtikaevatud heina näksida. Head teevad ka teesahkajad, kes ajavad teed lahti nii laialt, et ka teepeenrad ja koguni kraavid on pealt puhtad. Ohtlikud on need teeks lihvitud kraavid ja teel jalutavad kitsed kahjuks autojuhtidele.

Rähnid tulid
Linnud on nüüd vist kõik majade ümbrusesse kogunenud. Koputamine algab varavalges, lõuna ajal peetakse väike paus ja õhtu eel on toidumajas jälle tõeline karussell. Rähnid on metsas kopsimise vahepeal avastanud ka toidumajad, pekikäntsakas on ju tunduvalt toitvam, kui vähesed männiseemned. Pealegi on oksapuud visad seemneid käbisoomuste vahelt lahti laskma ja lumele pudistama, nii et suurt suutäit ei pruugi rähn ühest käbist saadagi. Toidumaja ligi hiilivad ka raudkullid, meilgi jäid laupäeval ühest tihasest järele vaid sabasuled. Lumi on täis kanaliste auke, nemadki proovivad sooja hoidmiseks lumes magamas käia, samas võivad tuisutuuled neile hommikuks kõva valge kirstu meisterdada. Praegu on veel poole tosinasi nurmkana parvesid ringi vudimas näha.

Kottvaikne mets
Puulangetajad pääsevad nüüd ligi ka sellistele rabasaartele, kus harva käidud. Hoiame kõik karuemadele pöialt, et pisikeste mõmmide imemisjõrina asemel ei ehmataks neid harvesteriurin. Aga muidu on metsas kottvaikne, selline, mida saab kogeda vaid siis, kui puud on nii paksult lumekoorma all. Tore on see, et ka Saaremaa on sel aastal lumekingituse saanud, kahel möödunud aastal nad vist kippusidki selle võlu unustama. Lumekaart näitab, et Põhja-Eestisse oleks nagu lumemuumitroll pikali heitnud, koon pea Pärnusse välja ulatumas, igal pool ta kohal ligi poolemeetrine lumehang. Meie hoovis on nüüd üks hang juba minu pea kõrgune, kurgikasvatajad tunnevad muret kasvuhoonekatuste pärast.

Triibulised
Ka Peipsi on paksu lume all, isegi metsasuusaga järvele minek tundub arutu enesetapuna, suusk tuleb iga sammuga poolemeetrisest lumest välja kiskuda, sest tuisukoorik ei kanna. Aga sellest hoolimata on järvejää kalamehi täis, veest tuleb välja ilusaid triibulisi ahvenaid. Ja kuigi ma ei saa päris hästi aru neist meestest, kes seal järve peal päev läbi kükitavad, tuleb tunnistada, et see pannitäis kalu, mille abikülavanem Urmas meile tõi, oli ülimaitsev. Aga küllap on värske õhk ja tegutsemislust see lisaboonus, mis lisaks praele järvelt saadakse.

Lõhnapadjad!
Viirused tikuvad vägisi ligi ja ega lõputult jõua kuuma ravimteed sisse larpida. Seepärast on hea panna oma pea juurde ööseks üks padjake lõhnavaid kuivatatud ravimtaimi – nõmm-liivateed, piparmünti, punet, melissi, kummelit. Esimest neist nimetati kaetiserohuks ja kasutati just nii needuse vastu, kui kuri silm oli ära kaetanud.

LASTELE Ilmamäng: Lumedušš

Mulle meeldib hästi nõmmekate algatus raputada oma männipuudelt lumi. Seda mängu on mänginud ka lapsed ajast aega. Näiteks kooli või lasteaia juurde istutatud puude juures või männinoorendikus saab seda edukalt mängida. Minna paarikesi puu alla ja vaadata, kummale õnnestub oksa sakutades suurem kuhi lund pähe saputada. Nalja ja naeru jätkub kauaks.

Hõbedased külmaööd

2010. a. jaanuari esimene nädal

„Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!“– inimeste lõputu vaidlusvada kajas looduses vastu täiskuuvalgel hõbedase vaikusena, millel kuld südames. Kuidas leida üles igatsuste kuldrannake?

Rekordite aeg on käes. Nii paksu lund ei mäleta mina küll oma elu jooksul – kui ehk millalgi päris kuuekümnendate lõpus, aga siis olid ka mõõdupuud teised – mäletan, et jäin siis kelgumäelt tulles põlvini hanges sumades väsimusest külmaga hange puhkama ja vaid venna veenvus tiris mind sealt koju. Aga praegu on meil siin Peipsi ääres hanged aknani, nii et kerge Aotäht saab hangeharjal kõndides akna ülemisest ruudust sisse vaadata ja uusaasta päeval pidi tema aitama päikseloojangul sinimustvalget lipuhoidjast maha upitada. Praegu on ka tunda maalelamise täielik mõnu, ei pea me siin maal kurtma läbimatute tänavate üle ja tapma lund soolaga. Labidas aina välgub ja lastele saavad mõnusad kelgumäed ja lumekoopad. Tiheli elades pole aga neid hangi ju tänavatel kuhugi panna. Ilmajaam on aga mõõtnud aasta esimestel päevadel ligi poolemeetrist lumikatet just meie suurimate linnade ümbruses – Tallinnas ja Narvas. Tartu peab esialgu leppima „vaid“ 24 sentimeetriga J.

Rõõmsad rongad
Puhvis tihased kütavad ühtvalu toidumaja ja härmas kase vahet. Kohe kui jätad toidupalli panemata on nad mesipuu kallal – kop-kop meelitatakse uimane valvur tarusuule ja näpsti! kõhus ta ongi. Paar tihast on õppinud ka sihvkasid meie plekkkupliga rõdulambil taguma, nii et söögiaja algusest saab teada kõva plärina järgi. Pasknäär istub kõrgel kaseoksal, sulekasukas pahaselt turris ja peab aru, kuidas sealt paksu hange alt oma tammetõru kätte saada. Vaid rongad... jah, nemad tulevad ikka metsast oma rõõmsa kronksatuse saatel ja teevad kahekesi taevalaotuses tireleid.

Põder näksis männikasvu...
Põdrad on otsekui naelutatud männinoorendikesse ja ampsavad aastavahetuse roaks mõnusalt lõhnavaid männivõrseid. Inimsegaja ilmumisel tõstetakse vaid korraks suured kõrvad lokaatoritena üles ja seejärel krõmpsutatakse rahulikult edasi. Kitsede kahlamisteed on kõhujälgedega, rebane eelistab liikuda lahtiaetud autoteedel. Praeguse pakasega saab selgeks loomade eelis inimeste ees ja see, miks loomanahksed kasukad head on – noh, naftast toodetud plastjopedes on ju külm. Aotähel õnnestus ses kerges pakaseilmas vaid kümne minuti jooksul rannas väike külmalaik põsele saada, vaid Taali mesila kuusevaigukreem päästis halvema eest.

Õgija-aasta
Eesti Ornitoloogiaühing valis 2010. aasta linnuks õgijad. Praegu võib elektritraatidel näha konksnokalisi hallõgijaid, kes enamasti suvel põhja poole kolivad. Aga suvel on meil siin palju punaselg-õgijaid ja mis seal salata, nende kombed on üsna õõvastavad – nimelt armastavad need linnukesed oma saaki näiteks hernekeppide otsa kuivama panna... aga tegelikult on meil neilt masu ajal palju õppida, varude soetamine külluseajal on ju muistne tava. Mikk Sarv tuletab meelde, et vanarahva tava järgi peaks meil kõvasti üle poole aastavarudest veel alles olema – keldris, sahvris, puukuuris... Kas on ka alles või loodame poola kartulikasvatajatele ja hispaania kurgipõldudele?

Lumelinnad!
Sel talvel on mõnusalt vaheldunud lumesajuga sulailmad ja krõbekülm. Korjake oma majade juurest enne soolapuisturit kõnniteedelt kokku lumi ja kinkige see lastele – lumelinnadena, kelgumägedena... Lumelabidas on ka parim jõulukilode põletaja.

LASTELE Ilmamäng: Lumekoll
Jõuluajal kaevasid meelerändajad meie rannalumme vahva lumelabürindi – üle pooletuhande sammu keskele ja tagasi. Aga lumelabidaga võib ajada ka sinka-sonka radasid, mis üksteisega põimuvad ja ristuvad. Ja siis üks on lumekoll, kes teisi neis käikudes taga ajab. Lumme astuda ei tohi, kes kätte jääb on uus koll.

laupäev, 2. jaanuar 2010

Ilmapesuaasta

Teder istub kaseladvas ja nokitseb jõuluks kasepungasid. Mets on hiirvaikne, väikesed linnud trotsivad tuisku inimeste läheduses. Tihane ootab oma toidu järge suisa jääpurikal.

Mis oli 2009. looduseaastal erilist:
Mikk Sarv
: Lätete elluärkamine ja inimeste kokkusaamine Minu Eestis.
Gennadi Skromnov: Lõhnavate ja suurte metsmaasikate aasta. Suurvesi pesi jõed puhtaks.
Andres Kuresoo: Sügisel nii palju vett ja luiged tulid üle hulga aja heinamaadele toituma.
Enn Vilbaste: Suuri naftaõnnetusi merel ei juhtunud. Hüljestel oli poegimiseks piisavalt jääd.
Urmas Tartes: Kirev rändurliblikate – ohakaliblikate ja admiralide jt suvine lend.
Kaja Kübar: Liiklusavariides hukkus suhteliselt vähe metsloomaemasid. Karuorbe aga palju.
Arne Ader: Haloderikas aasta algus, rohevindirikas talv, kirsisuvi ja õunasügis.

Mulle endale meeldis, et Peipsi ei läinudki „õitsema“.

Jaanuar
Aasta algus oli nii soe, et lumikellukesed ja hiirekõrvad õitsesid, kährikud ja ämblikud ukerdasid lumel ringi, seenelised said põnevat saaki. Sitsikleit-tihased hõiskasid kolmandal nädalal. Ja siis tuli ka kohe paks lumi ja järvele jää.

Veebruar
Sulailmadega ärkavad taas siilid ja Pärnumaal lõdiseb vaenukägu. Peipsil poole meetri paksune jää ja merejääl sündivad teisel nädalal hallhülgepojad. Kuu lõpus vulisevad ojad, ärkavad isakarud ja sünnivad triibulised lumepõrsad.

Märts
Juba märtsi alguses saabuvad esimesed hallhaned, kuu lõpuks on kohal kiivitajad, lõokesed, sookured ja ülepeakaela enamus varastest ränduritest. Ninad pistavad nupust sinililled ja lumikellukesed, pakatavad pungad. Aga päris kevade alguseks lajatab maha poolemeetrine lumeväli.

Aprill
Aprill toob tõelise kevade. Läheb lahti liblikalend ja kasenina hakkab mahla jooksma. Lakkamatu linnulaul äratab karvased unimütsid – otid ja okaskerad, kelle jalad upuvad kuu lõpuks valgesse ülastevaipa. Jää läheb Peipsit kuu aega tavalisest varem, vett on kõikjal ohjeldamatult.

Mai
Maipühadeks saabunud ööbik tõotab vahtraõielõhnalist öösooja. Veel teisel nädalal sulistavad latikad pulmavees ning võililled lähevad õitsema. Kuid kuu keskpaik toob kaasa kõvad öökülmad ja rahetormi. Kuu lõpuks on mets loomabeebisid täis, aias õitsevad sirelid ja õunapuud.

Juuni
Sajab-sajab-sajab. Sääski on nahkatorkavalt palju. Tigude ja muude söödikute rohkus, suveliblikad „hilinevad“. Tindik murul! Metsmaasikaväljad.

Juuli
Kuu alguse soojad rannailmad lähevad jooksvalt üle oavarrevihmadeks, kuu keskel möllab väike katuseid kergitav juulitorm. Parmupõrin ja sääsekublad, kuu lõpus aga kaunis ritsikasirin. Kukeseenepraelõhn.

August
Kuu algul tabab meid troopiline kuumus. On vihmane, kuid metsatulekahjudeta. Juba kuu algul punavad pihlakad, kuu lõpul on pohlabuum. Seeni on lõputult, ka rohelisi kärbseseeni L. Kuu lõpuks on lindude ränne täies hoos.

September
On uskumatult värviline sügis, ka taevas pidev vikerkaarte virr-varr . Jõhvikatäpilisele soole saabuvad kuu keskpaigast öökülmad. Aga ritsikad siristavad.

Oktoober
Kuu alguses lähevad nukralt hüüdes luiged, seejärel puhkevad tugevad kirdetormid. Teisel nädalal tuleb lumi, mis jääb Mandri-Eestisse maha kuuks ajaks. Soomaal ujutab suurvesi üle teed. Võrtsu ääres ei taha karulapsed magama minna ja sõbrustavad autojuhtidega.

November
Kuu algus kõlistab jääd. Kuid ööliblikad ei ole veel magama läinud ja lilledel on „teine noorus“ – õitseb võilill ja õunapuu. Ja kuu lõpus venitabki elavhõbedasammas pluss 10 kraadini, vihmaussid, sääsed ja pajutibud.

Detsember
Kuu alguses õitsevad lõpututes vihmades kullerkupud. Kuid tasapisi tuleb talv külmakraadidega, kuu keskpaigas paugub -20 kraadine pakane, külmuvad veetorud. Ja siis kingib Ilmataat meile paksu lumega valged jõulud.