Monday, April 12, 2010

Kuldnoka jalad on roosad

2010. a. märtsi esimene nädal

Tõttav kevade üllatab meid tasapisi ja pisiasjades... Lõoke ja künnivares on soojalt maalt tagasi, esirändurite nelikust on puudu veel tutiga kiivitaja ja kuldnokk.

Nädala neli ilmamärki:
konn lumel,
künnivaresed,
vahtramahla jooks
ja looma kandev jääkoorik.

Kuldnokk aga suutis sel nädalal mind ka ilma oma kohalolekuta üllatada. Pistsin Aotähele kolmapäeval kollase ja musta pliiatsi pihku ning palusin kuldnokka joonistada. Lind sai uhke ja laulev, leidsime üksmeele, et las siis kuldnoka vikerkaarevärvides helkivaid musti sulgi katvad valgena paistvad tähnid olla pildil kollased. Kesine värvikasutus sai aga otsustava hoobi, kui Aotäht hakkas ühelt Rootsi linnulauluplaadilt kuldnokalaulu kuulama – juures oli raamatuke linnupiltidega. Ühel hetkel tuli ta mu juurde ja teatas: „Emme kuldnoka jalad on heleroosad!“ Mu edasised uuringud määrajatest ja veebist andsid sama tulemuse – roosad, mis roosad! Ja iial pole ma varem uurinud, mis värvi nad on – kuldnokka teame ju noka järgi – kuldnoka nokk kollane, musträsta oma kuldne. Hiljem linnumeestelt küsides selgus, et ka nemad pole kuldnoka suleseeliku alla piilunud – õige vastuse andsid vaid rõngastajad ja fotograafid. Siiski, lõpuks leppisime kokku, et kuldnoka jalad on hallikasroosad.

Tuututaja rähn
Tirinal-virinal lendavad kaseladvast kaselatva siidisabad – tükki kakskümmend kaks. Ka leevikesteparved asutavad end põhja poole. Talikülalised on lahkumas, kevadised tulemas. Sookured ja lõokesed näitasid end juba eelmise nädala alguses, künnivaresed kraaksusid oma kevadkontserdi lahti nii Tartus kui Jõgeval. Vaimulinnast tuli ka teade, et räästapraost kostab tuvipoegade piiksumist. Tihastekoor aga ei vaiki enam hetkekski kui päikesekera end vähegi näitab. Kluttiv puukoristaja on veel veidi valjem põristavast kirjurähnist. Kuid hallpea-rähn, kes veel suure tuisu ajal end osavalt kurepesa keldris peitis, tuututab nüüd Agu Leivitsa sõnul Pärnumaal maruliselt. Meil siin Vilusis aga lehvis üle rannamänniku esimene sellekevadine merikotkas, esialgu veel üksinda.

Vahtramahlajääpurikas
Päevasoe mõjub paksule maa lumekasukale hävitavalt ja tasapisi saab siin-seal maapind mõne lisasoojaallika toel paljaks – on selleks siis majasein või puutüvi. Igatahes Võrumaal Kütiorus olid kuuri lõunapoolse seina ääres vereurmarohu rohelised lehed juba mõnusalt paljal maapinnal lebamas ja ka lumikellukesed andsid Eestis endast elumärki. Ja mis hoopis põnev – neljapäeval tuli metsamees Vello Keppartilt e-kiri: „Eile nägin Luual vahtraokstel mõnesentimeetriseid mahlapurikaid.“ Päris päikse käes nägin majaserva lumehangel ka mingeid kärbseid väga aeglaselt edasi liikumas. Ja, et ka konn Lõuna-Eestis loiult lumel kõndis, annab märki, et sulavesi ergutab juba nii taimi kui loomi. Siile on sel aastal siiski ärganud vähem, kinnitab metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar, kes poputab praegu ühte siili – mullu talve jooksul teatati neile 10 siilist.

Jooksuaja lõppvaatus
Reedene päev tõi selgust ka selles, kuhu oli kahel hommikul kadunud lindudele rõdupõrandale pandud puder. Mikk avastas puid tuues meie puukuurist mustavalgekirju koerakese, kes hirmunult välja tuikus ja lumele lamama jäi. Marutaud, vanadusnõrkus? Küsisime abi nii kohalikelt jahimeestelt, kui loomakaitse hädaabinumbrilt – kuid selgub, et riiklikku kiiret abisüsteemi linnadest väljas pole. Võõrast haiglase olekuga koera aga puutuda pole vist eriti tark tegu – siiski õnnestus koerale vana vaibatükk alla tõmmata ja kausitäis frikadellisuppi piimaga nina alla pista – ahnelt neelas loomake söögi, venitas end neljale käpale ja liipas järveäärset rada pidi pimedusse. Sellest loost kangastus aga me enda riigi olukord – priiskava elu poole linna jooksnud inimesed, mulli lõhkemine, abitus ja nälg, hirm aidata ja riikliku abi olematus – päästa võib vaid juhuslik kausitäis ja unistus koju jõuda.

Kaduneljapäeva suurpuhastus!
Neljapäeval saab kuu nii vanaks, et kingib meile kõiki asju puhtaks tegeva kaduneljapäeva. Mikk Sarv lisab, et vanarahva poolt paastukuuks kutsutud märts on parim aeg nii seesmiseks kui väliseks puhastumiseks. Vihast vihtlemist ja kasepungateed!

LASTELE
Ilmamäng: Kõnd kõval veel
Päevane sula ja öine krõbekülm on küpsetanud lumele kooriku, mis parasjagu kõndivat last kannab. Jooksujalu liikudes kipub aga jalg veel lumest läbi vajuma. Sellisel lumel saab korraldada teatejooksu kahe võistkonna vahel – kindlat vahemaad ilma sissevajumiseta, samas kiiresti, läbida on päris põnev. Võitjavõistkond peab olema osav ja kergekäpne nagu lumetiiger.

No comments:

Post a Comment