Monday, April 12, 2010

Kasemahlajooks

2010. a. aprilli esimene nädal

Pisimgi kriimustus kasel paneb veed tormama, oherdiaugust suisa siriseb kasemahla. Kasemahl on sel aastal ka üllatavalt magus!

Nädala neli ilmamärki:
sarapuu ja lepa kollane õietolm,
kuldnoka pesakülastus,
esimesed vihmaussid
ja üleujutused.

Vett tulvab nüüd kõikjalt – keeb Tuhala nõiakaev, Soomaal on eelmise aasta rekordtase ületatud ja maanteed on muutunud sõudekanaliteks. Kaali kraater on pooleni täis, Supilinn on ohus, põllukülad saavad aru, miks talukoha valik oli vanasti meistri töö. Vetetulv on alati seotud mitmesuguste tunnetega. Põliselanikele on see tavapärane kevadnähtus, linnainimesele põnev seiklus, mõnedele aga tõsine nuhtlus... Ka meie kuur on taas vett täis, aga kuna jõudsin sügisel kõik kõrgemale kergitada, siis sulistame Aotähega huviga kuurivees ja otsime kokku minema ujunud plastist lillepotte, millesse naabri Vilmalt saadud paprikataimed istutada. Tõsi, meil siin Peipsi ääres on hoolimata suurtest vihmasadudest lund veel kohati põlvini. Rannarada on paksu lume all ning jalutamisrada tuleb seetõttu endale rajada vinka-vonka mööda lahtisulanud puudealuseid. Mikk Sarv leiab vanarahva tarkusest lohutust vihma täis lihavõtte ajale – see pidi tooma rasvased jõulud!

Urvatolm ja sinililled
Seda üllatavam on sattuda siit lumisest Vilusist Võrumaale Kütioru nõlvadele, kus juba eelmisel esmaspäeval sain päev otsa mulluseid lehti kokku riisuda. Reedeks oli vihm uhtunud õuelaua nurkadele kollased sarapuu ja lepatolmu kriimud. Metsaalune oli täis kelmikaid sinililli, kevadine- seahernes aga sirutanud oma lillakaid võrseid, lepiku all on vereva karikseene punased seenesilmad . Peenrad on täis lumikellukesi, märtsikellukesi ja kohe-kohe puhkemas krookusi. Aga isegi siin kaugel idas, Peipsi ääres on maja lõunaküljel tulbi lehemõõgad end rebestanud läbi mulluste vahtralehtede ja võilillerosett ajanud end kikki. Kevadetervituse jättis Aotäht ka Kütioru suitsusauna uksele. Sel ajal kui ma lumikellukesi ebaküdooniavõsast vabastasin oli Aotäht suitsusauna sinililledega ehtinud. Ilusad sinised õied nõgimustade ukselaudade pragude vahel! Uus disainiguru kasvamas...

Kodukuldnokk tagasi!
Külaliskuldnokkade aeg on möödas, kui reede hommikul arvuti taga istusin, siis äkki vaatas aknast sisse üks uudishimulik silm – meie oma kuldnokk oli tagasi! Veidi kõhn, kaunilt-helkivalt täpiline – keerutas ja uuris veidi, mis toas tehakse ja siis vups! sisse tuulekasti oksaaugust... Vaatama, mis mullusest pesast saanud on. Nüüd ta siin kekutab ja sehkendab, laulu veel kase otsas üles ei võta. See-eest hõiskavad täiest kõrist musträstad, keda on sel aastal tõeliselt palju. Lõotrillerid, metsvindi esimesed laulukatked ja punarinna klirin on ka siin külmakülas igapäevane helitaust. See-eest Kütiorus kajas mets kui troopiline papagoisalu, kõik värvulised lustisid täiel rinnal. Taevalaotus on kõikjal pidevalt täis siia-sinnapoole sahmivaid hanesid – see on hoopis teistsugune lend kui sügisel – „Saamimaale! Saamimaale!“ Toonekured on veel enamasti ühekaupa ja teostavad põldudel uputuse eest põgenevate hiirte harvendust. Võrumaal sebisid ringi sisalikud, üsna unine rohukonn ja vihmaussid. Mutid kergitavad omi kuhilaid.

Konnad, karud ja vihmaussid
Sel nädalal sai üles ka looduskalender.ee must-toonekure kaamera. Esimest mustakuuelist on Lõuna-Eestis ka nähtud. Põnev on jälgida ka merikotkaste elu. Gennadi Skromnov arvab, et mai alguses näeme seal juba esimest kotkapoega. Metsakaamera ette võivad varsti ilmuda pisikesed triibulised. Ja mine sa tea, vast on ka karude märg küljealune nad juba toiduotsingutele ajanud. Kõige vahvam on vaadata läbi kaamerasilma muidugi Soomaa suurjärve – kõik loodavad seni kõrgeimat, 1956. aasta taset, aga Pärnu jõel on juba jääminekutants ja seega jääpunn eest ära. Peipsi jääkaas on veel kõvasti järvel peal, aga meri on oma kontkõvast kattest supi keetnud ja loksutab seda tuulega siia sinna.

Sinilillele!
Lõuna-Eestis on siin-seal õied puhkenud ja ka mujal on sinised ninad sel nädalal valmis päikesele täies õiteilus naeratama. Peotäis esmapuhkejaid rõõmustab nii vana kui noore südant J.

LASTELE
Ilmamäng: Mädamuna
Lapsepõlves oli meil õunapuu all üks muruplats, kui sellelt lumesulaloik kuivas oli aeg mängida mädamuna. Meetrise läbimõõduga mahajoonistatud ringi keskelt viskas üks mängija kedagi hüüdes palli õhku. Kui pall kätte saadi, siis kordus sama. Kui aga maha kukkus ja lõpuks palli kätte sai, siis hüüdis „tsurr“. Kes veel edasi liikus sellele sai 3 sammu lähemale minna. Ja siis tuli teda palliga tabada. Tabatu peab püüdma palli ja kordub sama, kuni keegi mööda viskab ja saab „muna“. Siis kordub mäng algusest. 10 munaga kaotaja muutub mädamunaks.

No comments:

Post a Comment