Hundist ja taimenimedest

Kirjutasin Maa Elule esmaspäeval loo sellest, kuidas käisime otsimas püha Uduallikat ja leidsime hoopis selles inimtühjas külas värsked hundijäljed.

Hakkasin nüüd mõtlema, et imelik, et hunt ikka end näha ei andnud, kuigi sai ohtralt seal teda nimepidi kõnetatud, küll omavahel vaieldes, kas see on ikka hunt või koer ja isegi Kajale määramisabiks helistades valjult telefoni öeldud. Kuigi väike hirm oli meil ju hundi ees olemas, ei tulnud kordagi mõttesse teda võsavillemi, kriimsilma või hallivatimehena kõnetada.

Aga see pani arutlema, et millal siis vanarahvas hunti hundina üldse kõnetas, kuidas lapsed selle sõna teada said? Või on see nii, nagu taimedegi puhul, et mingil hetkel valiti üks kõige levinum nimi kirjakeelde ja hakati seda kasutama, nii et kõik ühtemoodi aru saaks. Oluline oli hunti nimetada ja seda erinevates paikades oma nimega, aga mitte üheski paigas ka oma nimega tegevustes, kus hunti kardeti "karja tulema"...

Sama on ju tõesti taimenimedega, meil on palju nimesid taimede kohta maa erinevatest kohtadest. Õigupoolest igaüks kõnetas neid sellise nimega, mis tema jaoks oluline oli. Ainult, et taimed ei ole meie jaoks nii ohtlikud, nad ei tee meile "kurja", vaid pigem annavad väe. Ja mida rohekm nimesid ühe taime kohta, seda vägevam ja ülemaalise kastutusega on taim olnud. Vaid need uuemad, mis tulnud hiljem, neil on nimesid vähem.

Ma kasutan taimenimetuste asemel seetõttu pigem terminit "taimenimi". Ja kuigi
öeldakse, et nimi on konkreetsel isendil, mitte liigil, liigil on nimetus, siis nii ongi. Rahvapärased nimed taimedele on üles kirjutatud ühest kindlast paigast konkreetesete taimede kohta, neid võib seal olla küll palju, aga nad on ühe ema lapsed.

Maa Elu lugu siis selline:

"Uduallika hunt

Ühest vanast ülestähendusest olen lugenud, et Pilistvere Uduallikas purskab suurvee ajal samasuguse veekuplina nagu Tuhala Nõiakaev. Nii olen ma aastaid seda pilti näha tahtnud ja seepärast nädalavahetusel sõpradega tee Kesk-Eestisse ette võtsimegi. Aga vahel veab kohaliku looduse mittetundmine alt. Ja kuna enne olen seal metsseaparadiisiks muutunud pühal allikal käinud vaid ajal, kui mööda allikaoja sai kuiva jalaga kõndida, siis pühapäeval pulbitsevat otsekui mägioja nähes selgus, et sinna ojapõhja ei saagi üle vööni kerkinud jõe. Igale poole praegu enam Eestimaal ei pääsegi.

 

Üks kolmest eriti pühast ristikäiguallikast

See kunagi väga tiheda eluoluga kant, kus juba 1600. aastasajal ristikäigud Pilistvere kirikust allikale käisid, on praegu maani mahavajunud majade, kivihunnikute ja hiigelsuurte raiesmikega maastik. Mitte kunagine viljakate põldude ja luhaheinamaadega paik, kust üks uhke külm allikas kogu aeg udu välja kees. Ja kui maa-ameti kaardi järgi lähimal teel silda lootsime, siis leidsime, sealt vaid katkenud külaelust minemapühitud silla ja silmini mutta vajutatud metsamasinate roopas tee. Kuid sel teel oli noore kasevõsa vahel peaaegu pidav jääkaas ja veidi värsket lund.

 

Ürghirm rahvuslooma ees

Üleujutus oli ajanud sellele lumele igasugust hiirerahvast, nende jälgi oli kõik raiesmik täis. Korra oli sellesse hiiretipsude tralli sekkunud rebane, aga siis märkasime ka tegelast, kes ilmselt samal hommikul oli siin eineks käinud hiireisandaid suhu lõmpsimas. Hunt. Ei mingit kahtlust, tema jäljerida jooksis siia-sinna. Mingit ürghirmu tunned sel hetkel, kuigi tead, et ohtu pole, mõtled, et äkki ikka koer, kuigi saad aru, et mis see koer siin inimtühjas taludest kaugel metsas tegema peakski. Samas olen õnnelik, et loodus pakkus meile vähemalt allika asemel rahvuslooma jäljerea. Üksikute huntide kondamisest teatavad ka teised loodusinimesed, isegi suisa koduhoovides."

Taliteed, suveteed, väljavaheteed

 Päris huvitav on see Valdo Prausti väide, miks taliteesid nii vähe on vanematele kaartidele kantud. Et meie kliimas käisid kartograafid väljas pigem suvel, sest talvisel ajal oli päev nii lühike, et selle jooksul poleks jõudnud midagi ära teha. Seetõttu jäid paljud suvepoolaastal peaaegi nähtamatud taliteed neile nägemata, iseasi kui mõni kohalik nad sellele juhatas. Aga taliteed olevat olnud ülimalt sirged ja sigiajamiseks tehti suur tuli kohas kuhu taheti otse minna, tulekuma või toss ujärgi märgiti siht maha, nii nagu paregugi olevat linnade tulekuma näha 100 km kaugusele. 

Suveteed aga läksid loogetega, kust soosild jõuti ehitada. Veera Saar oma raamatus "Kraakuvi mägi" räägib metsa teesihu ajamisest Alutagusel, seal aeti seda hääle järgi. Üks läks sihis niikaugele kui häält oli kuulda ja teine märkis. Suveteed polevat oma kuju eriti palju viimasete aastasadade jooksul muutnud, mõnevõrra siis kui autosid hakati kasutama. 

Külavaheteede ehituse kohta sada aastat tagasi kirjutab oma raamatus "Noorpõlvemälestused", 2018  mu vanaisa Gustav Vilbaste: 

"Kuid karjaseamet oli ikka päevakorras, olgu siis sigadega kesal või lammastega kangrutel, hanedega kõrres. Kuid karjas on ju aega küll, eriti sigade ja lammaste karjas. Ja siin püüti karjaseid rakendada kasulikule tööle. Tõnu ja Mäe maade vahel rajal käis tee, mida mööda pääses põllule, aga ka Rummu mõisa poole. See oli väljavahetee ega kuulunud avalikule korrastamisele. Kuid ta oli aukline, ja ega pole meeldiv vedada sõnnikut või vilja sellisel auklisel teel. Mingi tava kohaselt kuulus Tõnu-poolne roobas meie korrastada, Mäe-poolne roobas Mäe talu sillutamisele. Sagedasti olime põldudel karjas naabri Juhkuga ühel ajal, tema omal maal, mina omal. Kord hakkasime meie põllult lahtisi kive kandma rattaroobastesse, nii-öelda, teed sillutama. See leidis koduste poolt heakskiitu. Ja meie Juhkuga tassisime, osalt isegi võidu kive teele. Suuremad kivid tagusime haamriga katki ning nii tasandasime teed igal aastal sellel kohal, kus oli kesa ja kus olime karjas, sest Tõnu ja Mäe põllutõstandused olid kohakuti kahel pool teed.

Mul on sellest teeparandamisest mälestusigi, otse tegelikke mälestusi. Kord oli mul Kangrukivi lähedal põllul kaasas võrdlemisi suur ja raske haamer kivide purustamiseks. Tavalisi paekivitükke oli sellega hea purustada. Kuid rattaroopa ääres jalgteel oli peaaegu maaga tasa üks suurem raudkivi. Ma lõin kord sellele kivile võrdlemisi suure jõuga. Ei olnud ju veel elukogemusi ja… haamer põrkas löögist tagasi ja pinnig mulle otsaette. Tekkis õige suur haav ning veri jooksis. Siis nutuga koju, nägu kõik verd täis. Kodus seoti haav kuidagi kinni. Haav paranes, aga otsaees peaaegu pahema silma kohal on arm ning tilluke kõrgem nibu praegugi alles. See on mälestus sellest ajast, kus oli eluks nii vähe kogemusi, ja kus ei teatud, et raske ja kõva raudhaamer põrkab munakivile lüües üles. Ja väikese mehe otsaesine oli siis haamrile õige lähedal… Aga Tõnu-Mäe põlluvahelisel teel on üks roobas pikalt minu parandatud, sel ajal kui püüti teha jõukohast kasulikku tööd. Ent seda parandatud teed ei kasutanud ma kuigi kaua, sest minu teed läksid kaugele kodusest põllust ja väljavahelisest teest…"

---

* pinn – haamri õhem ots

Kuidas vesi valepidi voolama hakkab

Kuulasin hommikul Ööülikoolist Kalevi Kulli 2014. aasta loengut maastike kujunemisest Eestis. Ta ütleb, et kõige suurem viimase asja muutus, mis on jätnud märke ka meie keelde ja kultuuri toimus umbes 6000 aastat tagasi, kui maa oli kerkinud juba praegusele tasemele, aga Eestist voolas läbi erakordselt suur jõgi - Peipsi järvest Pärnusse. Rahvas kahelpool seda jõge kõneleski erinevat keelt, nagu me seda praegugi kuuleme. Ka maastikul on sellest silmnähtavad jäljed. Olen palju kordi kirjutanud sellest, et ühel hetkel hakkas Emajõgi teistpidi voolama, aga pole kunagi mõelnud miks see nii sündis. Vahel ei suuda asjadest edasi mõelda, küllap maateaduses mulle seda õpetati, aga ma olin sel hetkel koolist ära. Igatahes on mul sajandid ja tuhanded natuke sassis. Aga arvatakse, et see voolumuutus juhtuski siis, kui Peipsi vesi leidis äkki väljapääsu Soome lahte. Põnev oleks olnud muidugi näha mõlemat, kuidas Kesk-Eestis vabanesid hiigelsuured alad ja kuidas Narva all kanjon tekkis. Midagi sellist on väiksemas ulatuses näha olnud Maardu järve läbimurdel Muuga lahte, millest me Mikuga ka Maalehes mu vanaisa raamatu jälgedes käies kirjutasime.

"Maardu järve lugu on üks põnevamaid meie järvede ajaloos ning tahes tahtmata tekib mõte, et Tallinna Ülemiste vanakese muistend siit ainet on saanud. Jääb vaid ette kujutada, kuidas Ülemiste järv võiks ühe rumala teo tagajärjel koos linnaga kohisedes Tallinna lahte voolata...

GV: Aastat 30 tagasi tahtis lähedal oleva Mardu mõisa omanik järvepinda vähendada, et madalatest kallastest saada luht-heinamaid, niisama ka kuivatada lähedal kasvavat hiiemetsa (sanglepa ja teiste puude salka), kus maapind oli nii tüma, et võimatu liikuda. Veepinna kõrguse vähendamiseks kaevati sügav kraav otsekohe merde, mis umbes 6 km kaugusel seisab. Maantee käis kõrgel Liivakandi kärkal ja selle alt õõnistati tunnel läbi. Järvepinna korraldamiseks ehitati kividega sees vooderdatud kraavile vesiväravad ette, mis asusid küünitaolises hoones. Et ei juhtuks õnnetust, pandi vesiväravatele vaht juure, sest alguses kavatseti osa järve alal hoida. Kuivaks jooksmise kartus oli täiesti loomulik, sest järvepind oli üle 30 m merepinnast kõrgemal ja Liivakandi kärkast mere pool ainult liivane maapind.

Esialgu jõuti järvega talitada oma tahtmise järele. Kuid 1894. sügise poole on vesiväravad avatud, - räägitakse lähedase küla poiste vallatusest - , järve vesi tungis suurel määral kraavi, seda sügavamaks uuristades. Ei suudetud enam järve veele tõket teha: hirmsa jõuga tormas ta laiemas kraavis alla, hävitas vesiväravad täiesti, viis kaasa sillavahi maja, õnnistas maantee alla laia tunneli ja uhtis allapoole liivalagendikku määratuma kanali, 15 – 20 m sügava, 80 – 90 m laia, täis sakke ja soppe, tuletades meele Ameerika kanjoone. Kaasauhetud liiv täitis Uudeküla lähedal madala merelõuka, tekitades uut randa üle 32 tiinu, sünnitades kaugemal meres leetselgu ja uhetjoomi.

Maardu järve loo on Gustav Vilbaste kirja pannud kohaliku kooliõpetaja Alide Prosaallika kirja põhjal. Kuid ka teised kirjandusallikad kinnitavad järve suurejoonelist lahkumist Muuga lahte. Kroodioru liivakanjoni piirjooned on tasase Põhja-Eesti jaoks tavatud. Maardu linna poole minnes saab neid seinu päris mitmes kohas näha."

Kasvata sibulaid!

Hoolimata õuepakasest ajavad jaanuari teisel poolel kartulid keldris äkki idud välja, sibulakastis on esimestel kuldkeradel rohelised tutid peas. Rohetutid võiks panna aknalauale otsapidi vette kasvama. Selline roheline sibulavõrse on tunduvalt lõhnavam ja maitsvam kui poest ostetu.