Udus on asju

2010. a. jaanuari kolmas nädal

Trah-hh! murdub uduses rannamännikus mu kõrvale suur männioks. Maapinnale jõudes paiskub talt lumepilv, oks vappub kui end kuivaks raputav loom.

Suuri männioksi on metsa all teisigi, enamasti ikka „tuleoksad“ – kunagi kaheharulise männi allajäänud ladvaoksad, need, millega palki elumaja seina laduda ei lubatud. Maja minevat põlema. Aga jäljerida näitab, et neil okstel on minekut, metskits on sellel külitamas käinud. Uurin, et kas männiokkad neile ka toiduks on kõlvanud. Aga ei! Jäljerida läheb sinka-vonka läbi suure tuisuvaalu otse meie maasikamaale. Ja välja kraabitud need puhmad ongi. Huvitav küll, kuidas kitsenina nii paksu lume alt taimed üles leidis? Jah, aga sel aastal on aiasaadusi haukamas vaid üks metskits, eelmisel aastal oli rannamännikus ikka kolm magamisaset. Rannamänniku taga suurel järvel on vaid kahed jäljed, ühed suured ja roomikulised, nende sisse on imbunud kollakas vesi. Teised on pisikesed ja saadavad roomikujalgset, rebane on kohanenud talumehe uue reetüübiga ja käib salaja kontrollimas, kas miskit väiksemat kala on jääauguveerele heidetud.

Kirjuhahad ja kotkad
Aga uduvanikud hiilisid vaikselt terve eelmise nädala Eestimaa kohal. Selge taevas ja ülimalt niiske õhk tekitasid lisaks härmatisele ka pakse udulinikuid. Udusest ilmast hoolimata loendasid linnumehed hoolikalt Eestisse jäänud veelinde. Linnumehed Andres Kuresoo ja Leho Luigujõe ütlevad, et midagi väga erilist näha ei ole. „Ikka suurtes hulkades tuttvarte, sõtkaid, kosklaid, aule ja luiki. Nii tuhatkond kirjuhahka, neist 550 Undvas. Keeruliseks teeb lindude kokkulugemise see, et teed on Lääne-Saaremaal läbimatud, aina kaevame, hanged on kohati meetrised. Ja ka meri on mõnel pool jääs, Vilsandile saab mööda jääd.“ Linnumehed ütlevad, et kajakaid on sel aastal millegipärast vähe näha. Kotkaid aga palju. Nüüd on põhjust ka looduskalender.ee kotkakaamerat piiluda, eelmisel nädalal askeldas üks merikotkas pool tundi toidu kallal.

Pepsid tihased
Mäletate, eelmise aasta talvel kirjutasin sellest, kuidas äkki tihased ära kadusid ja kuidas ma siis nad lõpuks naabrite sihvkatoidulaua juurest üles leidsin. Sel aastal olen kohusetundlikult tihastele poest päevalilleseemneid tassinud – nii külm on ja kahju tihastest ju. Aga eks mind veidi murelikuks tee, et hommikune pudru ülejääk tuleb prügisse sokutada, sest õue panduna mitte keegi seda oma kõhtu ei helbi. Veel hullem, ka sihvkasegust pudistavad nad kaeraterad rõdupõrandale, rasvapallist pudistatakse välja hirss. Aga nagu selgub, on mu tihased kõik kenasti läikiva sulestikuga ja ka külmal ajal ei kükita sulekeradena. Ja korstnassegi ei poe nad sooja, ikka kenad kollased ja puhtad on nad hommikul toidumajja saabudes. Mõnel pool Eestis aga hõiskavad tihased juba sitsikleidi aega, nagu jaanuari keskel ikka.

Rahvakullid
Aasta linnuks kuulutatud õgijad annavad end üha enam näha, toidunäljas ilmub see „tihasekull“ vahel ka koduõue. Looduskaitsja Enn Vilbaste kirjeldab: „Hall-õgija passis tükk aega kuurikatusel ja siis äkki lendas tiiru ümber ühe põõsa, segadusse sattunud põhjatihane üritas põõsast põgeneda, aga õgija haaras ta lennult, viis murdunud ladvaga vahtra latva ja rappis seal nagu kull kunagi tihase ära.“. Folklooris kulliks ristitutest on meil Eestis praegu ka „lapimaa kullide aeg“. Mikk Sarve kirjeldatult ilmus vanarahva arvates see valges suleehtes lind rabas tetrede hulka ja kui piisav arv linde enda ümber meelitatud, siis lendab ta nendega Lapimaale, nii nagu oma ballaadis „Valge lind“ on kirjeldanud Marie Under. Lapimaa kulle ehk rabakanasid on meil, linnumehe Agu Leivitsa sõnul Eestis paarsada lindu, aga ta on nii haruldane, et iga kohtamisteate paluvad looduskaitsjad kirja panna: „Lapsepõlvest mäletan, et talvel läksid nad rabaservas ikka suusanina eest lups ja lups lendu. Praegu on neid peamiselt Ida-Viru suurtes soodes.“

Mine sohu!
Praegu on põnev avastada paiku, mis muidu inimjalga ei kanna. Minna saab sohu ka kõige tümamatesse paikadesse ja loodus on seal ka lummavalt ilus. Ole ettevaatlik siiski allikaliste rabajärvede ja suurte tühikute tõttu pragulisel laugaste jääl. Kas märkasid tetresid puuladvas, kronksuvat rongapaari rabasaarel ja koputavat kirjurähni?

LASTELE
Ilmamäng: Oravad lumes
Lumi on sel aastal nii paks, et sobib igasuguste otsimismängude jaoks. Puutumata lumeplatsil tähistatakse oksajuppidega ala nii, et iga lapse kohta jääks ruutmeeter lumepinda – näiteks 6 lapsele 2x3 m. Seejärel heidab mängujuht sinna salaja 20 kuivamata käbi. Mängijad peavad üles leidma võimalikult suure käbisaagi, kellel rohkem käbisid valib uue platsi ja peidab käbid.