2010. a. veebruari neljas nädal
Kujutate ette, lõpuks on võimalik siin talvekoopas katuseakent avada. Rõõmuga! Sest aknast tulvab sisse sulahõngulist värsket õhku ja kevadise isatihase armuhüüd.
Nädala neli ilmamärki:
siidisabad siristamas,
oravaaskeldus,
punetav lepp
ja kössuvad hanged.
Tõepoolest, nädala ja ka selle aasta esimeste sulailmade jooksul lahkus katuselt peaaegu kogu kahe ja poole kuu jooksul sinna kokkupressitud valge külm pulber. Õudustäratav oli, et lume lahkumisotsus saabus ootamatult ja sellise mürinaga, et kogu maja vappus kui maavärina käes. Sellest, mis tegelikult nende kuude jooksul me pea kohal rippus, sain aru alles laupäeval – kui vist kogu maarahvas, mina teiste seas, katusele kolisin. Mis seal salata, juba pooletosina ruutmeetri lahtikangutamise järel olin lõõtsutades selili katusel maas ja vaatasin, kuidas rõõmus käbilindude parv kaselatva maandus ja kloksudes üksteisele oma edulugusid seletas. Ja kuidas harakas ja varesed otsustavalt tülli pöörasid, küllap peeti juba kinnisvaravaidlusi. Aga vaadates, kuidas Mikk seda mulle jopehõlmani ehk kaheksakümne sentimeetrist lumehange katuselt kiht-kihilt lahti kangutab – ikka pehmepudrune vabariigiaastapäeva eelne kiht, siis viimase tuisu kõvaks pressitud kamakas ja lõpuks veel mullune tihe labidatäis – arvutasin välja, et me puukuuril lösutaks lestad laiali justkui kaks sõiduautot.
Ülemiste vanake
Inimeste kevadeootamise tunne on paisunud nii suureks, et tarvitses vaid Ilmataadil korraks sooja õhku puhuda, kui hakati rääkima suurtest üleujutustest. Siiski võib öelda, et kevadel on tavaks tavaliselt sala tulla. Vaid mõnel aastal ei suuda ta üllatustest hoiduda. Paksule, kuid üsna hõredale lumekihile on ilmal sel aastal meile kompensatsiooniks pakkuda suhteliselt tühjad tiigid, agaralt voolavad veed ja madal merevee tase. Mikk Sarv arvab vana muistendit meelde tuletades, et sel aastal võib meid küll üllatada Ülemiste vanake, sest lumekuhjad on linnast välja viimata ja korralikult hangedeks pakitud – võib-olla on legendaarse uputajani jõudnud ka kuuldused kinnisvaramulli lõhkemisest ja arusaamine, et Tallinn on ehk lõpuks valmis.
Kevadvärvid võrades
Kevad maal ja metsas tuleb aga omasoodu, kaseoksad, mis tormiga maha rebiti on lumel laiali kui salgud juuksuri põrandal peale ägedat lõikust. Ja need oksad sulasid nädala lõpul lumes üha sügavamale. Kasevõrad ise on võtnud rõõmsa punaka tooni. Ka pajuoksad on kohati kergelt kollakad. Veel töntsakad lepaurvad muudavad puud kuidagi kevadiseks. Detsembri soojaga suureks paisunud magesõstra pungad on kaitsvate soomuste all, aga seest juba täiesti rohelised. Taimeriigist ilmselt rohkem veel niipea uudiseid ei tule. Küll suleliste rindelt, nii vilistavad ägedalt puukoristajad. Sinitihane laseb oma hernevilet ja rasvatihased suisa rõkkavad. Tagasi soojematelt aladelt on ka siristavad siidisabad. Rähnid käivad juba justkui trummiproove tegemas, esialgu vist küll veel käbide kallal. Aga kõige häälekamad on rongad, ja ikka paarikaupa käib see kronksumine. Talvikegi teeb juba rõõmsamat häält.
Orava lehvikjäljed
Rõõmusõnumeid ei tule praegu vaid karvaste seast. Sest isegi põdrale on lumi kõhuni, teedeületamisel kraavides koguni turjani. Rebast peaks lumi kandma, kohati püsib teevallil isegi metskits ja tundub, et teede ääres need õnnetukesed praegu ongi – vaid korra olen viimasel ajal näinud kahte kitse korraga. Ainsad loomajäljed, mida me rannamännikus näha on kuuluvad oravatele. Kaja Kübar rääkis ka, et oli näinud oravat mõnuga vahtra otsas pea alaspidi seemneid korjamas ja seejärel neid rõõmsalt oksal näkitsemas. Kui midagi praegu õues askeldamas palju on, siis on need kalamehed järvel – aga jah, needki hoiduvad pidevas udus justkui kalda ja kodu lähedale – ja et tuul on pidevalt järvelt, siis on põnev kuulata kilomeetri kauguselt nende rõõmuhüüatusi ja seletamist.
Lükkame ära!
Nii maal kui linnas peaksid sel aastal talgud toimuma varem ja just nüüd – sest viimane aeg on hakata end sellest lumest lahti kaevama – aidata naabril katust puhastada, hekke vabastada, kanda kõnniteede äärest hanged madalamaks...
LASTELE
Ilmamäng: Miss lumenäitsik 2010.
Selle aasta lumememmed on kõik plusskraadide põua tõttu tegemata, aga nüüd kui päike lund paitab saab kokku veeretada lumekaunitaride iludusvõistluse. Milline on laste arvates kauneim lumememm. Kindlasti on tal lai naeratus, kena sirge porgandnina ja vestlusvoorus räägib oma missioonist kliima soojenemise vastu võitlemisel. Või on ka lumememmed juba barbilikud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar