Hõbedased külmaööd

2010. a. jaanuari esimene nädal

„Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!“– inimeste lõputu vaidlusvada kajas looduses vastu täiskuuvalgel hõbedase vaikusena, millel kuld südames. Kuidas leida üles igatsuste kuldrannake?

Rekordite aeg on käes. Nii paksu lund ei mäleta mina küll oma elu jooksul – kui ehk millalgi päris kuuekümnendate lõpus, aga siis olid ka mõõdupuud teised – mäletan, et jäin siis kelgumäelt tulles põlvini hanges sumades väsimusest külmaga hange puhkama ja vaid venna veenvus tiris mind sealt koju. Aga praegu on meil siin Peipsi ääres hanged aknani, nii et kerge Aotäht saab hangeharjal kõndides akna ülemisest ruudust sisse vaadata ja uusaasta päeval pidi tema aitama päikseloojangul sinimustvalget lipuhoidjast maha upitada. Praegu on ka tunda maalelamise täielik mõnu, ei pea me siin maal kurtma läbimatute tänavate üle ja tapma lund soolaga. Labidas aina välgub ja lastele saavad mõnusad kelgumäed ja lumekoopad. Tiheli elades pole aga neid hangi ju tänavatel kuhugi panna. Ilmajaam on aga mõõtnud aasta esimestel päevadel ligi poolemeetrist lumikatet just meie suurimate linnade ümbruses – Tallinnas ja Narvas. Tartu peab esialgu leppima „vaid“ 24 sentimeetriga J.

Rõõmsad rongad
Puhvis tihased kütavad ühtvalu toidumaja ja härmas kase vahet. Kohe kui jätad toidupalli panemata on nad mesipuu kallal – kop-kop meelitatakse uimane valvur tarusuule ja näpsti! kõhus ta ongi. Paar tihast on õppinud ka sihvkasid meie plekkkupliga rõdulambil taguma, nii et söögiaja algusest saab teada kõva plärina järgi. Pasknäär istub kõrgel kaseoksal, sulekasukas pahaselt turris ja peab aru, kuidas sealt paksu hange alt oma tammetõru kätte saada. Vaid rongad... jah, nemad tulevad ikka metsast oma rõõmsa kronksatuse saatel ja teevad kahekesi taevalaotuses tireleid.

Põder näksis männikasvu...
Põdrad on otsekui naelutatud männinoorendikesse ja ampsavad aastavahetuse roaks mõnusalt lõhnavaid männivõrseid. Inimsegaja ilmumisel tõstetakse vaid korraks suured kõrvad lokaatoritena üles ja seejärel krõmpsutatakse rahulikult edasi. Kitsede kahlamisteed on kõhujälgedega, rebane eelistab liikuda lahtiaetud autoteedel. Praeguse pakasega saab selgeks loomade eelis inimeste ees ja see, miks loomanahksed kasukad head on – noh, naftast toodetud plastjopedes on ju külm. Aotähel õnnestus ses kerges pakaseilmas vaid kümne minuti jooksul rannas väike külmalaik põsele saada, vaid Taali mesila kuusevaigukreem päästis halvema eest.

Õgija-aasta
Eesti Ornitoloogiaühing valis 2010. aasta linnuks õgijad. Praegu võib elektritraatidel näha konksnokalisi hallõgijaid, kes enamasti suvel põhja poole kolivad. Aga suvel on meil siin palju punaselg-õgijaid ja mis seal salata, nende kombed on üsna õõvastavad – nimelt armastavad need linnukesed oma saaki näiteks hernekeppide otsa kuivama panna... aga tegelikult on meil neilt masu ajal palju õppida, varude soetamine külluseajal on ju muistne tava. Mikk Sarv tuletab meelde, et vanarahva tava järgi peaks meil kõvasti üle poole aastavarudest veel alles olema – keldris, sahvris, puukuuris... Kas on ka alles või loodame poola kartulikasvatajatele ja hispaania kurgipõldudele?

Lumelinnad!
Sel talvel on mõnusalt vaheldunud lumesajuga sulailmad ja krõbekülm. Korjake oma majade juurest enne soolapuisturit kõnniteedelt kokku lumi ja kinkige see lastele – lumelinnadena, kelgumägedena... Lumelabidas on ka parim jõulukilode põletaja.

LASTELE Ilmamäng: Lumekoll
Jõuluajal kaevasid meelerändajad meie rannalumme vahva lumelabürindi – üle pooletuhande sammu keskele ja tagasi. Aga lumelabidaga võib ajada ka sinka-sonka radasid, mis üksteisega põimuvad ja ristuvad. Ja siis üks on lumekoll, kes teisi neis käikudes taga ajab. Lumme astuda ei tohi, kes kätte jääb on uus koll.