Thursday, May 26, 2016

Laevapõhjad keset metsa


Kui Lahemaa Oandu looduskeskuse juht Tiina Neljandik mind kevadtalvel Oandule matkapäevale allikatest kõnelema kutsus, siis tegime omavahel kokkuleppe, et mina räägin Eesti allikatest ja tema näitab mulle ja ka teistele huvilistele Lahemaa põnevamaid allikaid.
Käik Lahemaale sai teoks kevade kõige ilusamal ja mõnusamal ajal – pole veel sääski, aga ümberringi rõkkav linnulaul ja puhkenud õied.
Tõsi, minu loengu ajal ei tulnud taevast tilkagi vihma, aga kogu retke aja sadas kevadist allikarammu. Üsna tihedat. Aga seda ei saanud ilmale sugugi pahaks panna, sest vett maa ihales. Ja eks allikad toituvadki vihmaveest.
Ja kuigi ma olen ülikoolipõlves pidanud läbi lonkima palju Lahemaa teid, pole seal palju neid allikaid, mille juurde olen sattunud. Olen joonud karastavat vett Nõmmeveski allikalt, otsinud Käsmu kaptenimaja allikat, näinud metsiseperet Oandu metsarajal otse allika kõrval. Tean, et nii Palmse, Sagadi kui ka Vihula mõisad on rajatud otse allikatele.

Lähte allikas
Tiina Neljandik oli retke jaoks välja valinud neli allikat. Kõik üsna eriilmelised. Ja kõik neist head joogiveeallikad.
Esimene allikas üllatas mind kõige rohkem. Pole vist palju eestlasi, kes mingil põhjusel ei oleks sattunud Altjale. Ma olen seal käinud nii koolipõlves kui ka ajakirjandusseminaridel, lihtsalt mereranda pildistamas. Aga mul polnud õrna aimugi, et rannakülas asub üsna võimas ja hea veega allikas.
Allikas asub Lähte talus ja nagu nimigi ütleb, on siin tegemist soome sõprusega – küllap on nimi tulnud üle vee. Selline nimi on talul olnud juba üle saja aasta, mil talu vabaks osteti.
Allikas asub praegu betoonrõnga sees ja on pealt kaetud plekk-kaanega, vesi on külm ja leeliselisem kui meie paljud teised allikad, käega katsudes on vesi veidi libegi. Küllap võib selline vesi olla hea kõhurohi.
Kahjuks ei ole selle allika kohta üleskirjutisi muuseumide kogudes. Aga põneva loo oskab pajatada Anne Kurepalu – kuidas nõukogude ajal sattus allikas piiritsooni ja allika ette veeti riisutud piirirada, mida punasõdurid kontrollimas käisid. Küla lehmad aga ei pidanud piiri. Nad lihtsalt läksid sinna jooma ja sellest tuli aina pahandusi. Siis sai aga ühel põuasel suvel kordonis vesi otsa ja piirivalvuritel soovitati vett käia toomas Lähte allikalt. Pärast seda katkes Nõukogude Liidu piir – riisutud rannarada läks allikani, katkes allika kohal ja läks pärast seda edasi.

Viinaallikas
Teine retkeallikas oli Viinaallikas. Kui senini olen ikka rääkinud kahest Eesti viinaallikast – Turje keldrist ja Allikukivi allikast, siis nüüd saan loetelusse lisada ka kolmanda. Kui esimeste puhul on lood pigem põrguliste ja jaaniöise salajase viinajooksmisega, siis see Lahemaa Viinaallikas on seotud konkreetselt viinajamisega.
Tiina Neljandiku sõnul aeti metsas allika juures viina nii, et igal talul oli oma aeg. Allikasaladust hoiti nii kiivalt, et sellest ei teadnud ükski võõras hing. Seepärast on ka praegu päris raske allikat üles leida. Tuleb teada õiget metsasihti, seda mööda minnes keerata järgmisele sihile ja sealt metsarada pidi vanale merenõlvale.
Aga allikas on kõigest oma pahelistest tegevustest hoolimata lummav. Kõrgest liivaluite põuest voolab välja kolm allikaharu, mis kokku saades sulinal mere poole kihutavad. Kaldal on sõnajalad sirgumas, nii et suveks ei pruugi allikat enam nähagi olla.

Koljaku mäe allikas
Kolmas allikas on paljudele Võsul suvitajatele tuttav – asub ta teeristil Koljaku mäel. Allika turismitalu juurest viib teeserva suurte puude vahelt väike rada allamäge ja kohe on ka näha veekannude kollektsioon. Nii palju erinevaid veekanne ei ole vist kusagil Eestis, isegi Kuremäe allikas jääb alla.
Vesi on siin tõesti maitsev ja kannude järgi otsustades ka kvaliteetne. Nii et ma ei näe mingit põhjust, miks suvitajad peaksid joogivett poest ostma.

Laevapõhja allikas
Neljas ja viimane oli allikas, mille kuulsus temast ees jookseb. Laevapõhja allikast olen palju lugenud ja mõelnud. Asub üsna lähedal eelmisele allikale, veidi Oandu poole ja on taas vanast mereluitest väljavoolav allikas. Olin küll kujutanud seda allikat kusagil lagedal kadakate vahel asuma, aga asub ta sügaval metsa sees nagu Viinaallikaski.
Laevapõhja allika nimele teeb see allikas tõesti au. Allikaorg on tõesti viikingilaeva kujuga. Ilmselt on selle sügava sälkoru uuristanud allikas ise, aga rahvajuttudeks on siin alust küll ja küll.
1939. aastal on Juljane Eru rääkinud Laevapõhja allikast Palmse algkooli õpilasele sellise loo: “Vanasti ulatanud meri Koljuka mäe alla (3 km Võsult). Rootsi kuninga laev jäänud sinna randa peatuma ja kuningas ise põgenenud maale vaenlast eest. Joostes läbi allika soone, kaotas ta oma raudtaldadega saapad ära, mis eestlased pärast üles leidnud. Ja kuningas leidis varju Ligedema reieahjus haokubude taga.
Selle tänutäheks kinkinud ta Ligedema peremehele talu. Nüüd aga on meri taganenud üle kolme kilomeetri. Rootsi kuninga Karl XII laeva põhi on veel praegult näha, mille põhjas voolab allikas, mida nimetatakse Laevapõhja allikaks.”
Kuninga raudsaapaid ja laeva osi siit enam ei leia, küll leian allika kaldalt lauajuppe ja ka... punase palli. Tiina Neljandik räägibki, et nõukogude ajal kasutati seda paika prügimäena. Mõne aasta eest tegid nad allika ümbruses Teeme ära talgupäeva ja pühastasid allika.
Allikas on nüüd rõõmsam küll, vett on kevadest hoolimata siiski vähevõitu, aga mõnes oja sügavamas kohas saaks pudeli täita küll. Allikas on teistest allikatest veidi rauamaitselisem, aga sama külm. Võibolla on rootsi kuninga saapajälg oma jälje jätnud.
Läbi vihmasaju me Oandu matkarajale enam ei jõudnud, aga lahendasime üheskoos matkarajale jäävatest neljast nimetust allikast kõige suurema allika nime puudumise probleemi – see võikski edaspidi kanda nime – Oandu Rajaallikas.