Tšudskoi Potok

2009. a. detsembri kolmas nädal

Näpistab! Pakane näpistab ninast ja kõrvast. Nädala lõpul hüppasime rõõmust, kui termomeetri sammas 20 miinuskraadist kümme pügalat kõrgemale kerkis. Aga talv algab alles esmaspäeval kell 19.46.

Peipsi vete võitlus pakasega jooksis põhjalikult... jäässe. Möödunud nädala esimese poole ilmad loksutasid kaldale valged kivistunud lained, need tulid järvest välja koos mahanülitud pillirooharjasega, mille otsast turritasid jääpurikad kui pikad haugihambad. Kohe oli aga järv ka saja meetri ulatuseni korralikus rüsijääs – tõeline väikeste jäätükikeste kivistunud supp. Kahekümnepügalane külm neetis lõpuks järve sileda silmipimestava jääväljaga silmapiirini. Aga oh üllatust! Seda säravat klaasjääd mööda jookseb Vilusist Venemaa poole lai pruunjas kõrgendik – justkui torujuhe. Külarahvas viskab nalja, et Vene keskkonnaamet on loa andnud ka Tšudskoi Potoki valmimiseks – ainult selles mini-NordStreamis, ei liigu gaas, vaid sulaselge salaviin. Njah, küllap äkilise külma tehtud jäälaam murdus järsku „raksaki“ katki ja ida-lääne suunalisest praost pulbitses vulkaanina välja ohtralt kollakat vetikapurust järvevett, mis lohemaoks külmus.

„Punane“ piiririkkuja
Jää ise oli algul vett „paksult“ täis ja me pere selle talve esimesed tiigil tehtud uisukaared joonistusid sügavale pehmesse jäässe. Nädala lõpus tärkasid pakase ajal igast uisuvaost õrnad jäälilled ja -suled, just nii nagu tekib härmatis. Tiigijää ise muutus tasapisi läbipaistvaks nagu klaas. Ka järvejää hakkas nädalalõpul rohekalt helkima, nagu põhjamaine külm jää ikka. Reede hommikul kui piirivalve oli andnud karmi käsu jääle mitte minna üllatas mind üks täpike sellel lõputul jääväljal. Tasapisi tuli see korrarikkuja lähemale – ja ma pole veel ilusamat pilti näinud – erkoranž rebasenooruk kalpsati-kalpsati piki suhkrutükilist rüsijää serva smaragdrohelisel peegeldaval jääl põhja poole jooksmas. Nina vastu maad otsis ta vaeseke rüsijääservale loksutatud kalu.

Kühmude külmavangistus
Aga ka ülejäänud loomariik tegeleb hetkel sooja ja toidupoolise otsimisega. Nigula metsloomade turvakodu perenaine Kaja Kübar ütleb, et aina tuleb teateid kanalisatsioonikaanele või prügikasti alla pugenud siilidest. Ja kühmnokad kipuvad jäässe jääma – eelkõige muidugi need, kel miskit viga. Võrumaalt tuli luik, kel jala ümber tamiil, mis veresooned kinni sooninud... Tubadesse satuvad nahkhiired, tavaliselt hiigelsuurte puusülemitega, mida majadesse tassitakse. Metsamehed on mures, et paljud suured koerad on metsades vabalt ringi lippamas – andke kitsedele veidigi jõulurahu!

Vaid vares...
Linnurahvas rabistab kõhtu täita toidumajades ja marjapõõsastel. Meie söögimajasse ilmus lõpuks ka sinitihane. Rähn on aga sepikoja alla kuhjanud kilode kaupa käbisid, paistab, et tal kodukaunistamisest ega jäätmemajandusest küll miskit aimu pole. Ja pakasega tundub, et ainsad, kes lennutuure üles võtavad on varesed ja merikotkad... üks noor kotkas on meil siin igapäevane külaline. Looduskalender.ee hülgekaamerale mängis külm vingerpussi, aga kotkakaamerat tasub nüüd juba silmata. Veel väärib mainimist, et Looduse omnibuss teeb pühapäeval oma 1000 reisi ja selle eestvedajal Jaan Riisil jätkub indu veel ja veel. Ühtlasi kutsub ta inimesi Linnahalli loodusõhtule aasta viimasel pühapäeval kell 14.

Käi päikesepesas külas!
Talvise pööripäeva ajal läheb vanarahva teadmist mööda päike oma talvepesasse ja puhkab seal neli päeva, enne kui taas suve poole teele asub, teab jutustada Mikk Sarv. Sel aastal on ka linnarahval võimalus nendele päevadele kaasa elada Tallinna Vabaduse väljakule püstitatud kodades ja jurtas päevaajal põnevaid käsitöid tehes ning õhtuti juttu vestes ja lauldes. „Põhjala jõulud“ 20-27.detsembrini!

LASTELE: Pakutrükk
Kõige vahvama mustrilise jõululiniku vanaemale või emale saab ise trükkida. Tekstiilikunstnik Tuuli Reinsoo õpetab: „Kõige tähtsam on, et leiate hästi tasapindse puutüki. Trükipaku alla kinnitatud kujutis võib olla paku sisse uuristatud, justnagu kartulitrüki puhul; ent see võib olla välja lõigatud ka kummisäärikust või plastikust. Värviks sobib nii kliistrivärv kui poest ostetud tekstiilivärv. Värvi kantakse šabloonile värvirulliga ning see ei tohiks olla liiga vedel.“ Kuidas asi täpselt käib, saab õppida päikesepesas.