Taliteed, suveteed, väljavaheteed

 Päris huvitav on see Valdo Prausti väide, miks taliteesid nii vähe on vanematele kaartidele kantud. Et meie kliimas käisid kartograafid väljas pigem suvel, sest talvisel ajal oli päev nii lühike, et selle jooksul poleks jõudnud midagi ära teha. Seetõttu jäid paljud suvepoolaastal peaaegi nähtamatud taliteed neile nägemata, iseasi kui mõni kohalik nad sellele juhatas. Aga taliteed olevat olnud ülimalt sirged ja sigiajamiseks tehti suur tuli kohas kuhu taheti otse minna, tulekuma või toss ujärgi märgiti siht maha, nii nagu paregugi olevat linnade tulekuma näha 100 km kaugusele. 

Suveteed aga läksid loogetega, kust soosild jõuti ehitada. Veera Saar oma raamatus "Kraakuvi mägi" räägib metsa teesihu ajamisest Alutagusel, seal aeti seda hääle järgi. Üks läks sihis niikaugele kui häält oli kuulda ja teine märkis. Suveteed polevat oma kuju eriti palju viimasete aastasadade jooksul muutnud, mõnevõrra siis kui autosid hakati kasutama. 

Külavaheteede ehituse kohta sada aastat tagasi kirjutab oma raamatus "Noorpõlvemälestused", 2018  mu vanaisa Gustav Vilbaste: 

"Kuid karjaseamet oli ikka päevakorras, olgu siis sigadega kesal või lammastega kangrutel, hanedega kõrres. Kuid karjas on ju aega küll, eriti sigade ja lammaste karjas. Ja siin püüti karjaseid rakendada kasulikule tööle. Tõnu ja Mäe maade vahel rajal käis tee, mida mööda pääses põllule, aga ka Rummu mõisa poole. See oli väljavahetee ega kuulunud avalikule korrastamisele. Kuid ta oli aukline, ja ega pole meeldiv vedada sõnnikut või vilja sellisel auklisel teel. Mingi tava kohaselt kuulus Tõnu-poolne roobas meie korrastada, Mäe-poolne roobas Mäe talu sillutamisele. Sagedasti olime põldudel karjas naabri Juhkuga ühel ajal, tema omal maal, mina omal. Kord hakkasime meie põllult lahtisi kive kandma rattaroobastesse, nii-öelda, teed sillutama. See leidis koduste poolt heakskiitu. Ja meie Juhkuga tassisime, osalt isegi võidu kive teele. Suuremad kivid tagusime haamriga katki ning nii tasandasime teed igal aastal sellel kohal, kus oli kesa ja kus olime karjas, sest Tõnu ja Mäe põllutõstandused olid kohakuti kahel pool teed.

Mul on sellest teeparandamisest mälestusigi, otse tegelikke mälestusi. Kord oli mul Kangrukivi lähedal põllul kaasas võrdlemisi suur ja raske haamer kivide purustamiseks. Tavalisi paekivitükke oli sellega hea purustada. Kuid rattaroopa ääres jalgteel oli peaaegu maaga tasa üks suurem raudkivi. Ma lõin kord sellele kivile võrdlemisi suure jõuga. Ei olnud ju veel elukogemusi ja… haamer põrkas löögist tagasi ja pinnig mulle otsaette. Tekkis õige suur haav ning veri jooksis. Siis nutuga koju, nägu kõik verd täis. Kodus seoti haav kuidagi kinni. Haav paranes, aga otsaees peaaegu pahema silma kohal on arm ning tilluke kõrgem nibu praegugi alles. See on mälestus sellest ajast, kus oli eluks nii vähe kogemusi, ja kus ei teatud, et raske ja kõva raudhaamer põrkab munakivile lüües üles. Ja väikese mehe otsaesine oli siis haamrile õige lähedal… Aga Tõnu-Mäe põlluvahelisel teel on üks roobas pikalt minu parandatud, sel ajal kui püüti teha jõukohast kasulikku tööd. Ent seda parandatud teed ei kasutanud ma kuigi kaua, sest minu teed läksid kaugele kodusest põllust ja väljavahelisest teest…"

---

* pinn – haamri õhem ots

Kuidas vesi valepidi voolama hakkab

Kuulasin hommikul Ööülikoolist Kalevi Kulli 2014. aasta loengut maastike kujunemisest Eestis. Ta ütleb, et kõige suurem viimase asja muutus, mis on jätnud märke ka meie keelde ja kultuuri toimus umbes 6000 aastat tagasi, kui maa oli kerkinud juba praegusele tasemele, aga Eestist voolas läbi erakordselt suur jõgi - Peipsi järvest Pärnusse. Rahvas kahelpool seda jõge kõneleski erinevat keelt, nagu me seda praegugi kuuleme. Ka maastikul on sellest silmnähtavad jäljed. Olen palju kordi kirjutanud sellest, et ühel hetkel hakkas Emajõgi teistpidi voolama, aga pole kunagi mõelnud miks see nii sündis. Vahel ei suuda asjadest edasi mõelda, küllap maateaduses mulle seda õpetati, aga ma olin sel hetkel koolist ära. Igatahes on mul sajandid ja tuhanded natuke sassis. Aga arvatakse, et see voolumuutus juhtuski siis, kui Peipsi vesi leidis äkki väljapääsu Soome lahte. Põnev oleks olnud muidugi näha mõlemat, kuidas Kesk-Eestis vabanesid hiigelsuured alad ja kuidas Narva all kanjon tekkis. Midagi sellist on väiksemas ulatuses näha olnud Maardu järve läbimurdel Muuga lahte, millest me Mikuga ka Maalehes mu vanaisa raamatu jälgedes käies kirjutasime.

"Maardu järve lugu on üks põnevamaid meie järvede ajaloos ning tahes tahtmata tekib mõte, et Tallinna Ülemiste vanakese muistend siit ainet on saanud. Jääb vaid ette kujutada, kuidas Ülemiste järv võiks ühe rumala teo tagajärjel koos linnaga kohisedes Tallinna lahte voolata...

GV: Aastat 30 tagasi tahtis lähedal oleva Mardu mõisa omanik järvepinda vähendada, et madalatest kallastest saada luht-heinamaid, niisama ka kuivatada lähedal kasvavat hiiemetsa (sanglepa ja teiste puude salka), kus maapind oli nii tüma, et võimatu liikuda. Veepinna kõrguse vähendamiseks kaevati sügav kraav otsekohe merde, mis umbes 6 km kaugusel seisab. Maantee käis kõrgel Liivakandi kärkal ja selle alt õõnistati tunnel läbi. Järvepinna korraldamiseks ehitati kividega sees vooderdatud kraavile vesiväravad ette, mis asusid küünitaolises hoones. Et ei juhtuks õnnetust, pandi vesiväravatele vaht juure, sest alguses kavatseti osa järve alal hoida. Kuivaks jooksmise kartus oli täiesti loomulik, sest järvepind oli üle 30 m merepinnast kõrgemal ja Liivakandi kärkast mere pool ainult liivane maapind.

Esialgu jõuti järvega talitada oma tahtmise järele. Kuid 1894. sügise poole on vesiväravad avatud, - räägitakse lähedase küla poiste vallatusest - , järve vesi tungis suurel määral kraavi, seda sügavamaks uuristades. Ei suudetud enam järve veele tõket teha: hirmsa jõuga tormas ta laiemas kraavis alla, hävitas vesiväravad täiesti, viis kaasa sillavahi maja, õnnistas maantee alla laia tunneli ja uhtis allapoole liivalagendikku määratuma kanali, 15 – 20 m sügava, 80 – 90 m laia, täis sakke ja soppe, tuletades meele Ameerika kanjoone. Kaasauhetud liiv täitis Uudeküla lähedal madala merelõuka, tekitades uut randa üle 32 tiinu, sünnitades kaugemal meres leetselgu ja uhetjoomi.

Maardu järve loo on Gustav Vilbaste kirja pannud kohaliku kooliõpetaja Alide Prosaallika kirja põhjal. Kuid ka teised kirjandusallikad kinnitavad järve suurejoonelist lahkumist Muuga lahte. Kroodioru liivakanjoni piirjooned on tasase Põhja-Eesti jaoks tavatud. Maardu linna poole minnes saab neid seinu päris mitmes kohas näha."

Kasvata sibulaid!

Hoolimata õuepakasest ajavad jaanuari teisel poolel kartulid keldris äkki idud välja, sibulakastis on esimestel kuldkeradel rohelised tutid peas. Rohetutid võiks panna aknalauale otsapidi vette kasvama. Selline roheline sibulavõrse on tunduvalt lõhnavam ja maitsvam kui poest ostetu. 

Šamaani tee algkursus 21.- 22. mail Ilmamäel, Võrumaal

Kursuse sisuks on meelerännakud trummi saatel alumisse, keskmisesse ja ülemisse ilma ning käigud loodusesse siin ilmas. Kursus põhineb Mikk Sarve õpetusel, mille abil ta aitas inimesi aastakümneid šamaaniteele, võttes aluseks tuumšamanismi algtõed ja meie enda Eesti pärimuse. Õpitakse kogema maailma nõia kombel, so oma sõnastatud eesmärki kindlalt meeles hoides ning samal ajal kõigel juhtuda lastes, tähele pannes ning meelde jättes.

Kursus algab laupäeval, 21. mail kell 11. Kursuse viib läbi Kristel Vilbaste. Lõpetamine on 22. mail kell 15. Kursusele ei saa hilineda, samuti ei tarvitata alkoholi kogu kursuse vältel. Algkursuse läbimine on eelduseks juulis toimuval öisel visiooniotsingul osalemiseks.

Šamanism on inimkonna vanim vaimne viis tervendamiseks ja probleemide lahendamiseks. See on viis, kuidas hoida alal tasakaalu iseendas ning enda ja muu loodu vahel. Algkursuse käigus õpivad osalejad keskseid põhimõtteid ja viise, mida šamaanid kogu maailmas on kasutanud tuhandeid aastaid. Šamanism ei piirdu vaid põlisameeriklaste või teiste eksootiliste kultuuridega. Ka Põhja-Euroopas on olemas oma šamaanipärimus ning me kõik oleme inimolenditena võimelised toimima šamaani kombel. Kursuse põhirõhk on šamaanirännakul vaimude ilma. Osalejad õpivad, kuidas kasutada trummilöömist meeleseisundi teisendamiseks, kuidas kohtuda oma vaimabilistega ning kuidas toimida vaimuilmas. Teisenenud tegelikkusest on võimalik leida väge ja teadmisi enda ja teiste jaoks ning kokku puutuda looduse vaimse poolega. Õpitakse algset šamaanitervendamist. Me käsitleme üksikasjalikult šamaanitöö kõlbelisust ning vaatleme, kuidas šamanism saab tõhustada meie igapäevast elamist. 

Kaasa tuleb võtta kirjutustarbed, kõristi, magamis- või joogamatt istumiseks ja lamamiseks ning midagi põnevat oma koduköögist, külmkapist, aiast või keldrist enda ja oma maitse esitlemiseks teistele. Õhtul käime tervendavas suitsusaunas, saunalina võta kaasa. Ööbimine on võimalik põrandal oma magamisvarustusega või oma telgis.
Kursus toimub Ilmamäe talus, Tohkri külas, Võru vallas Võrumaal, Võrust 15 km Vastseliina suunas, koordinaadid GPS-ga tulijaile on 57.793318, 27.169093. 

Kursusetasu on 80 eurot, varem algkursusel osalenule 50 eurot, see tuleb kanda hiljemalt 1. maiks arvele Swedbank EE142200221060376867, saaja on Avatud Ruumi Instituut MTÜ, selgituseks „kursusetasu“. Kohtade arv on piiratud. Kursusele registreerimine ja info: Kristel Vilbaste, 5286357, kristel.vilbaste@gmail.com.

Taliteed

Suur osa minu lapsepõlvest on möödunud soodes ja turbaväljadel. Paikades, kus vanemad üritasid ammendatud freesturbaväljadel panna kasvama jõhvikaid. Taastades kümnekonna aastaga jõhvikasoo, panid selle käigus kasvama ka ülejäänud loomuliku sootaimestiku. Enamus neist soodest on praegu tavalise soo nägu. Sestap paneb mind imestama praegune soode taastamise kampaania, kus põhikatsealadeks on meie looduskaunid matkaradadega paigad Nigula rabas, Rongu rabas ja Viru rabas. Esimeses kahes on mütanud mu esivanemad kümmekond inimpõlve ja loonud koosluse, mis meile arusaadav, kus rabade ümber ilusad suured soometsad ja raba keskel uhkete mütsakutena peaksid. Kardan, et veel minu silmad näevad seda, kuidas võimas Salupeaksi turritab kuivanud puudega nagu Lagundpeaksi kunagi. On asju, mille tagasipööramine pole eriti arukas. Ja ma arvan kõigist teadusuuringutest hoolimata, et alustama peaks just jääksoode taastamisest, mitte paikadest, mille rekreatsiooniline väärtus on inimese jaoks juba pool sajandit oluline. Mis on põhjuseks praeguste sootaastamispaikade valikul, pole keegi suutnud mulle seletada. Naljamehed nähvavad, et ju oli projektitajatel kiire ja neisse paikadesse pääses kiiresti ligi. Samas muudetakse neis paikades oluliselt tingimusi ja katkestatakse loomuliku rabakoosluse poole sajandi pikkused uuringuteread taaskord inimese jõhkra sekkumisega.

Aga veebruari alguses soode päeval Tartus hämmastas mind Marika Kose poolt peetud ettekanne - soode tallamisest. Ehk siis juurdepääsuteed nendesamadele soodele, neid juurdepääse on uskumatult väheks jäänud.

Taliteed on need paigad, kust vanasti talvel külmunud pinnasega otseteed kaupu veeti. Suvel olid need teed läbimatud. Marika ütles, et need teed on veel praegu turbalasundis näha, turvas on seal sadade aastate jooksul tihedaks kihiks kokku pressitud. Ja neid teid on näha ka aerofotodelt.

Mäletan, kuidas esimest korda enda jaoks talitee teadvustasin. Sõbrad näitasid mulle tudengina kord juunis üle Laeva raba kulgevat taliteed. See jooksis kõrgemaid peenraid pidi, aga üle lageda välja minnes oli selle kohal just sel ajal valge villpeatuttidest vöö. Nii selgesti ülejäänust eristuv, et imekspandav. Hiljem mäletan, et talvel läks seda sihti pidi alati hundirada. Ja metsast väljajooksmise kohad on siiani metsasakkides näha. Sageli on sellised otsesihid üsna vesised, sest lagedam, vesine paik tekitas talvel siledama tee. Villpeade tutid on sinna kasvanud nüüd, kui seda teed enam nii võrd ei kasutata.

Taliteedest enamik ei ole isegi suvel tavalise teekäia jaoks kasutatavad. Mu vanaisa kirjeldas sada aastat tagasi ühte matka Laaksaarest-Järvselga, üle Emajõe Suursoo, taliteed pidi. Õhufotolt on see praegugi hästi jälgitav, aga tookord tuli kahel rännumehel soos sumbates kohati isegi tolmumantel maha laotada, et edasi roomata.

Taliteid on kõikjal meie maastikus, neid teavad nüüdseks vaid vanad metsavahid. Mäletan, kuidas kord Puhatu soos vana Aksel meid üht sellist pidi südasuvel viis, saksa sõjavägi oli oma moonavooride jaoks selle tugevdanud palkteena. Rabapinnal polnud midagi näha ja roheliste nokkheinaväljade järgi ma poleks julgenud sinna peale minnagi, aga vana metsavaht viis meid ilmeksimatult mööda sooteed kõige lühemat rada pidi.

Taolisi tugevdatud teid võib näha kõikjal, hiljem sündisid neist maanteed, siis kui oli juba jaksu neile tugev muldvall luua. Midagi sellist võime näha ka uue “Tõe ja õiguse” filmi algkaadrites. Aga ka Laeva rabas on väike palkrada Rahesaarest Sellini, kui sealt peale jõhvikakorjamist 26-kiloste seljakottidega tulime, siis pidi mõõduka sammuga astuma, et tabada sammukaugusele asetatud ja turbasse mattunud käsivarre jämedust palki.

Aga Marika Kose rääkis ka sellest, et inimeste huvi soomatkade vastu on tohutult kasvanud ja kohati jäävad räätsamatkajate käikudest kaitsealustesse soodesse rängad poriread, mis ei taastu ilmselt veel 100 aasta jooksul.

Mis oleks, kui turismifirmad kaardistaks vanad taliteed, otsiks üles nende looduskaunid objektid ja kaitsealadest väljas, pakuks RMK matkaradade sarnaselt, võimalust ka neil siis räätsadega matkata. Ja oleks ka ju mõeldav, et kui taliteedelt ettevaatlikult vahepeal sinna kasvanud puid eemalda, saaks neil teha talvel ka saanisõitu nii hobustel kui ka mootorsaaniga.   

 

Minu Saamimaa. Nõiaretk Lujavri kultuurimajas

Kojakonverentsini on veel paar päeva. Püstkoja päevad on jätnud riietele püsiva suitsulõhna, aga ka lakkamatu külmatunde kontidesse. Septembrikuine rõskus on hiilinud iga viimasessegi toanurka siin kahekordeses paneelelamus. Imelik, et siin oleks justkui aeg seisma jäänud, 20 aastat tagasi oli meil Eestis ju samamoodi, sügisene kütteperiood ei alga ja ei alga.

Lesin oma magamiskotis, mis nähtud ette -40 kraadises pakases magamiseks ja ikka ei saa sooja. Ootamatult kargab ülejäänud kamp püsti ja närviliselt kella vaadates lõpetab exceli tabelites rublade ja inimressursside kokkulöömise.

“Kui tahad, siis tule kaasa,” ütleb mulle Mikk. “Ega siingi midagi targemat teha ole.” Näen isegi, et ei ole. 

“Kuhu lähete? Mis selga peab panema?” on mu ainsad küsimused, haaran fotokoti ja oma jope.

“Ei fotokat pole vaja, pildistada seal ei saa! Aga võta kaasa avatud meel ja lase asjadel juhtuda.”

Õues on juba pime. Tähtedevöö jookseb üle taeva, siinseal sähvib mõni valge virmalise võbelus. Siiski on neid isegi siin hõredalt valgustatud linnas näha. Näha on ka Rahvakultuuri keskuse püstkoja sammaste kujuline katusehari, see on tähevalguses palju kõrgem ja uhkem kui päeval. Justkui pealiku koda.

Kääksuv esiuks langeb prantsuga minu taga kinni ja pimedate koridoride rägastikus pea käsikaudu liikudes hakkab kostma monotoonset kopsimist.

Kui viimaks Mikk saali ukse avab ja me neljakesi sealt sisse läheme, võtab pilt mind hingetuks.

Keset suurt saali on ringis maas valged põhjapõdranahad, sekka mõni tumepruun karunahk. Kümmekond küünalt ringi keskel ja tosin aknaorvades valgustab keskele laotud omapärast altarit. Seal on karukihvu, mingeid kummalisi kive, paar luust valmistatud ja salamärkidega kirjatud tuppedes saami pussi, mingid nahast kotikesed ja kummalised alused suitsuküünaldega, mis on saali tekitanud kummalise uimastava lõhna.

Ja ringis nende nahkade kohal lööb trummi... kolm šamaani! Tunnen ära Lena, kel nüüd sinised saami rahvariided seljas ja tema venna Jakovi, kelle männipahast punast trummi olin päeval tema teiste käsitööesemete hulgas pildistanud ja mille kohta ta oli rääkinud puu sisse nikerdatud ülemisest, alumisest ja keskmisest ilmast ja trummi seljas rändamisest. Olin selle venekeelse jutu lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja. Meelde jäi ainult see, et nõukogude ajal kõik nõiad tapeti.

Kolmas naine on veel trummi löömas, tal on suur hele trumm ja ta joigab trummile kaasa, silmad kinni ja justkui ära siitilmast.

Hetke pärast trummimine vaibub ja mehed vahetavad oma tavapärased kättpidi tervitused. Naistele, nagu ikka, kätt ei anta.

Mikk kraamib kaenlast ruudulise villaserätiku seest välja oma trummi. Samuti heleda raamtrummi, dinosaurusenahkse, nagu ta mulle hiljem seletab. Plastist nahaga. Sellist olevat hea kasutada paikades, kus lõkketuld pole ja trumminahka pingutada ei saa.

Sikutan Toomast varukast ja küsin, et kas mina kui pagan peaksin nüüd kusagil nurgas ootama.

“Castanedat oled lugenud?”

“Olen. Aga ega ma suurt aru saanud.”

“Võta tikutoos ja löö lihtsalt trummidele rütmi kaasa. Pane silmad kinni ja vaata, mis juhtuma hakkab.”

Trummid hakkavad taas lööma. See on kohati nii vali, et kõrvad tahavad justkui lõhkeda. Mulle pole kunagi meeldinud rockmuusika justsellesama kõhu viimastessegi õõnsustesse tungiva tampimise pärast.

Silmi ma kinni panna ei julge. Aga, et ülejäänute hulka sulanduda, siis jälgin mängu poolvidakil silmil.

Millegipärast tunnen kogu aeg, et keegi seisab mu selja taga, keegi suur ja salapärane. Selline tunne on, et kohe haarab ta mul selja tagant kinni ja ma ei tea, mis siis saab. Hirm on kohati nii suur, et tunnen, et pean siit kohe plehku panema. Veel hullem on see, et trummilööjad joonistavad oma küünlatulede varjudega seintele kummalisi loomi, nägusid ja märke. Mitu korda selle 15 minuti jooksul, mis tunduvad nii pikad, tunnen, et kohe hakkavad mu jalad iseenesest jooksma, jooksma ukse poole. 

Aga mõistus taob seda kindlamalt. “Aga kuhu Sa siis lähed? Tagasi sinna kõlekülma paneelmajja.” Otsustan, et jään siia, mis ka ei juhtuks. Kuigi peas keerleb just Castaneda võitlus videvikus nende hirmuäratavate varjuloomadega.

Korraga lendavad Toomase kõristina kasutatud tikutoosist tikud saluudina üle keskmise altari. Hiljem saan teada, et tähenduslugu seegi.

Aga peatselt löövad trummid neli korda neli lööki ja siis tantsivad trummilööjad ringiratast ümber enda ülikiirete löökide ajal ning siis veel neli korda neli lööki.

Seejärel vajuvad kõik tardumusse, aegamööda, väga aegamööda tuleb neile elu uuesti sisse.

Seejärel räägitakse pikalt ja põhjalikult mingeid imelikke lugusid. Vene keelse jutu sees kõlavad sõnad “põhjapõder lendas”, “rebane sõi mind ära”, “Putin”, “kiri kubernerile”, “musta šamaani kalju”, “lendav kivi”. Palju sellist, millest ma alles nüüd aru saan.

Kui tagasi oma elupaiga poole kõmbime, siis räägib Mikk mulle loo:...

Šamaani tee algkursus 26.- 27. märtsil Ilmamäel, Võrumaal

 Kursuse sisuks on meelerännakud trummi saatel alumisse, keskmisesse ja ülemisse ilma ning käigud loodusesse siin ilmas. Kursus põhineb Mikk Sarve õpetusel, mille abil ta aitas inimesi aastakümneid šamaaniteele, võttes aluseks tuumšamanismi algtõed ja meie enda Eesti pärimuse. Õpitakse kogema maailma nõia kombel, so oma sõnastatud eesmärki kindlalt meeles hoides ning samal ajal kõigel juhtuda lastes, tähele pannes ning meelde jättes.

Kursus algab laupäeval, 26. märtsil kell 11. Kursuse viib läbi Kristel Vilbaste. Lõpetamine on 27. märtsil kell 15. Kursusele ei saa hilineda, samuti ei tarvitata alkoholi kogu kursuse vältel. Algkursuse läbimine on eelduseks juulis toimuval öisel visiooniotsingul osalemiseks.

Šamanism on inimkonna vanim vaimne viis tervendamiseks ja probleemide lahendamiseks. See on viis, kuidas hoida alal tasakaalu iseendas ning enda ja muu loodu vahel. Algkursuse käigus õpivad osalejad keskseid põhimõtteid ja viise, mida šamaanid kogu maailmas on kasutanud tuhandeid aastaid. Šamanism ei piirdu vaid põlisameeriklaste või teiste eksootiliste kultuuridega. Ka Põhja-Euroopas on olemas oma šamaanipärimus ning me kõik oleme inimolenditena võimelised toimima šamaani kombel. Kursuse põhirõhk on šamaanirännakul vaimude ilma. Osalejad õpivad, kuidas kasutada trummilöömist meeleseisundi teisendamiseks, kuidas kohtuda oma vaimabilistega ning kuidas toimida vaimuilmas. Teisenenud tegelikkusest on võimalik leida väge ja teadmisi enda ja teiste jaoks ning kokku puutuda looduse vaimse poolega. Õpitakse algset šamaanitervendamist. Me käsitleme üksikasjalikult šamaanitöö kõlbelisust ning vaatleme, kuidas šamanism saab tõhustada meie igapäevast elamist. 

Kaasa tuleb võtta kirjutustarbed, kõristi, magamis- või joogamatt istumiseks ja lamamiseks ning midagi põnevat oma koduköögist, külmkapist, aiast või keldrist enda ja oma maitse esitlemiseks teistele. Õhtul käime tervendavas suitsusaunas, saunalina võta kaasa. Ööbimine on võimalik põrandal oma magamisvarustusega või oma telgis.
Kursus toimub Ilmamäe talus, Tohkri külas, Võru vallas Võrumaal, Võrust 15 km Vastseliina suunas, koordinaadid GPS-ga tulijaile on 57.793318, 27.169093. 

Kursusetasu on 80 eurot, see tuleb kanda hiljemalt 1. märtsiks arvele Swedbank EE142200221060376867, saaja on Avatud Ruumi Instituut MTÜ, selgituseks „kursusetasu“. Kohtade arv on piiratud. Kursusele registreerimine ja info: Kristel Vilbaste, 5286357, kristel.vilbaste@gmail.com.