Kojakonverentsini on veel paar päeva. Püstkoja päevad on jätnud riietele püsiva suitsulõhna, aga ka lakkamatu külmatunde kontidesse. Septembrikuine rõskus on hiilinud iga viimasessegi toanurka siin kahekordeses paneelelamus. Imelik, et siin oleks justkui aeg seisma jäänud, 20 aastat tagasi oli meil Eestis ju samamoodi, sügisene kütteperiood ei alga ja ei alga.
Lesin oma magamiskotis, mis nähtud ette -40 kraadises pakases magamiseks ja ikka ei saa sooja. Ootamatult kargab ülejäänud kamp püsti ja närviliselt kella vaadates lõpetab exceli tabelites rublade ja inimressursside kokkulöömise.
“Kui tahad, siis tule kaasa,” ütleb mulle Mikk. “Ega siingi midagi targemat teha ole.” Näen isegi, et ei ole.
“Kuhu lähete? Mis selga peab panema?” on mu ainsad küsimused, haaran fotokoti ja oma jope.
“Ei fotokat pole vaja, pildistada seal ei saa! Aga võta kaasa avatud meel ja lase asjadel juhtuda.”
Õues on juba pime. Tähtedevöö jookseb üle taeva, siinseal sähvib mõni valge virmalise võbelus. Siiski on neid isegi siin hõredalt valgustatud linnas näha. Näha on ka Rahvakultuuri keskuse püstkoja sammaste kujuline katusehari, see on tähevalguses palju kõrgem ja uhkem kui päeval. Justkui pealiku koda.
Kääksuv esiuks langeb prantsuga minu taga kinni ja pimedate koridoride rägastikus pea käsikaudu liikudes hakkab kostma monotoonset kopsimist.
Kui viimaks Mikk saali ukse avab ja me neljakesi sealt sisse läheme, võtab pilt mind hingetuks.
Keset suurt saali on ringis maas valged põhjapõdranahad, sekka mõni tumepruun karunahk. Kümmekond küünalt ringi keskel ja tosin aknaorvades valgustab keskele laotud omapärast altarit. Seal on karukihvu, mingeid kummalisi kive, paar luust valmistatud ja salamärkidega kirjatud tuppedes saami pussi, mingid nahast kotikesed ja kummalised alused suitsuküünaldega, mis on saali tekitanud kummalise uimastava lõhna.
Ja ringis nende nahkade kohal lööb trummi... kolm šamaani! Tunnen ära Lena, kel nüüd sinised saami rahvariided seljas ja tema venna Jakovi, kelle männipahast punast trummi olin päeval tema teiste käsitööesemete hulgas pildistanud ja mille kohta ta oli rääkinud puu sisse nikerdatud ülemisest, alumisest ja keskmisest ilmast ja trummi seljas rändamisest. Olin selle venekeelse jutu lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja. Meelde jäi ainult see, et nõukogude ajal kõik nõiad tapeti.
Kolmas naine on veel trummi löömas, tal on suur hele trumm ja ta joigab trummile kaasa, silmad kinni ja justkui ära siitilmast.
Hetke pärast trummimine vaibub ja mehed vahetavad oma tavapärased kättpidi tervitused. Naistele, nagu ikka, kätt ei anta.
Mikk kraamib kaenlast ruudulise villaserätiku seest välja oma trummi. Samuti heleda raamtrummi, dinosaurusenahkse, nagu ta mulle hiljem seletab. Plastist nahaga. Sellist olevat hea kasutada paikades, kus lõkketuld pole ja trumminahka pingutada ei saa.
Sikutan Toomast varukast ja küsin, et kas mina kui pagan peaksin nüüd kusagil nurgas ootama.
“Castanedat oled lugenud?”
“Olen. Aga ega ma suurt aru saanud.”
“Võta tikutoos ja löö lihtsalt trummidele rütmi kaasa. Pane silmad kinni ja vaata, mis juhtuma hakkab.”
Trummid hakkavad taas lööma. See on kohati nii vali, et kõrvad tahavad justkui lõhkeda. Mulle pole kunagi meeldinud rockmuusika justsellesama kõhu viimastessegi õõnsustesse tungiva tampimise pärast.
Silmi ma kinni panna ei julge. Aga, et ülejäänute hulka sulanduda, siis jälgin mängu poolvidakil silmil.
Millegipärast tunnen kogu aeg, et keegi seisab mu selja taga, keegi suur ja salapärane. Selline tunne on, et kohe haarab ta mul selja tagant kinni ja ma ei tea, mis siis saab. Hirm on kohati nii suur, et tunnen, et pean siit kohe plehku panema. Veel hullem on see, et trummilööjad joonistavad oma küünlatulede varjudega seintele kummalisi loomi, nägusid ja märke. Mitu korda selle 15 minuti jooksul, mis tunduvad nii pikad, tunnen, et kohe hakkavad mu jalad iseenesest jooksma, jooksma ukse poole.
Aga mõistus taob seda kindlamalt. “Aga kuhu Sa siis lähed? Tagasi sinna kõlekülma paneelmajja.” Otsustan, et jään siia, mis ka ei juhtuks. Kuigi peas keerleb just Castaneda võitlus videvikus nende hirmuäratavate varjuloomadega.
Korraga lendavad Toomase kõristina kasutatud tikutoosist tikud saluudina üle keskmise altari. Hiljem saan teada, et tähenduslugu seegi.
Aga peatselt löövad trummid neli korda neli lööki ja siis tantsivad trummilööjad ringiratast ümber enda ülikiirete löökide ajal ning siis veel neli korda neli lööki.
Seejärel vajuvad kõik tardumusse, aegamööda, väga aegamööda tuleb neile elu uuesti sisse.
Seejärel räägitakse pikalt ja põhjalikult mingeid imelikke lugusid. Vene keelse jutu sees kõlavad sõnad “põhjapõder lendas”, “rebane sõi mind ära”, “Putin”, “kiri kubernerile”, “musta šamaani kalju”, “lendav kivi”. Palju sellist, millest ma alles nüüd aru saan.
Kui tagasi oma elupaiga poole kõmbime, siis räägib Mikk mulle loo:...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar