Kuulasin hommikul Ööülikoolist Kalevi Kulli 2014. aasta loengut maastike kujunemisest Eestis. Ta ütleb, et kõige suurem viimase asja muutus, mis on jätnud märke ka meie keelde ja kultuuri toimus umbes 6000 aastat tagasi, kui maa oli kerkinud juba praegusele tasemele, aga Eestist voolas läbi erakordselt suur jõgi - Peipsi järvest Pärnusse. Rahvas kahelpool seda jõge kõneleski erinevat keelt, nagu me seda praegugi kuuleme. Ka maastikul on sellest silmnähtavad jäljed. Olen palju kordi kirjutanud sellest, et ühel hetkel hakkas Emajõgi teistpidi voolama, aga pole kunagi mõelnud miks see nii sündis. Vahel ei suuda asjadest edasi mõelda, küllap maateaduses mulle seda õpetati, aga ma olin sel hetkel koolist ära. Igatahes on mul sajandid ja tuhanded natuke sassis. Aga arvatakse, et see voolumuutus juhtuski siis, kui Peipsi vesi leidis äkki väljapääsu Soome lahte. Põnev oleks olnud muidugi näha mõlemat, kuidas Kesk-Eestis vabanesid hiigelsuured alad ja kuidas Narva all kanjon tekkis. Midagi sellist on väiksemas ulatuses näha olnud Maardu järve läbimurdel Muuga lahte, millest me Mikuga ka Maalehes mu vanaisa raamatu jälgedes käies kirjutasime.
"Maardu järve lugu on üks põnevamaid meie järvede ajaloos ning tahes tahtmata tekib mõte, et Tallinna Ülemiste vanakese muistend siit ainet on saanud. Jääb vaid ette kujutada, kuidas Ülemiste järv võiks ühe rumala teo tagajärjel koos linnaga kohisedes Tallinna lahte voolata...
GV: Aastat 30 tagasi tahtis lähedal oleva Mardu mõisa omanik järvepinda vähendada, et madalatest kallastest saada luht-heinamaid, niisama ka kuivatada lähedal kasvavat hiiemetsa (sanglepa ja teiste puude salka), kus maapind oli nii tüma, et võimatu liikuda. Veepinna kõrguse vähendamiseks kaevati sügav kraav otsekohe merde, mis umbes 6 km kaugusel seisab. Maantee käis kõrgel Liivakandi kärkal ja selle alt õõnistati tunnel läbi. Järvepinna korraldamiseks ehitati kividega sees vooderdatud kraavile vesiväravad ette, mis asusid küünitaolises hoones. Et ei juhtuks õnnetust, pandi vesiväravatele vaht juure, sest alguses kavatseti osa järve alal hoida. Kuivaks jooksmise kartus oli täiesti loomulik, sest järvepind oli üle 30 m merepinnast kõrgemal ja Liivakandi kärkast mere pool ainult liivane maapind.
Esialgu jõuti järvega talitada oma tahtmise järele. Kuid 1894. sügise poole on vesiväravad avatud, - räägitakse lähedase küla poiste vallatusest - , järve vesi tungis suurel määral kraavi, seda sügavamaks uuristades. Ei suudetud enam järve veele tõket teha: hirmsa jõuga tormas ta laiemas kraavis alla, hävitas vesiväravad täiesti, viis kaasa sillavahi maja, õnnistas maantee alla laia tunneli ja uhtis allapoole liivalagendikku määratuma kanali, 15 – 20 m sügava, 80 – 90 m laia, täis sakke ja soppe, tuletades meele Ameerika kanjoone. Kaasauhetud liiv täitis Uudeküla lähedal madala merelõuka, tekitades uut randa üle 32 tiinu, sünnitades kaugemal meres leetselgu ja uhetjoomi.
Maardu järve loo on Gustav Vilbaste kirja pannud kohaliku kooliõpetaja Alide Prosaallika kirja põhjal. Kuid ka teised kirjandusallikad kinnitavad järve suurejoonelist lahkumist Muuga lahte. Kroodioru liivakanjoni piirjooned on tasase Põhja-Eesti jaoks tavatud. Maardu linna poole minnes saab neid seinu päris mitmes kohas näha."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar