Päris huvitav on see Valdo Prausti väide, miks taliteesid nii vähe on vanematele kaartidele kantud. Et meie kliimas käisid kartograafid väljas pigem suvel, sest talvisel ajal oli päev nii lühike, et selle jooksul poleks jõudnud midagi ära teha. Seetõttu jäid paljud suvepoolaastal peaaegi nähtamatud taliteed neile nägemata, iseasi kui mõni kohalik nad sellele juhatas. Aga taliteed olevat olnud ülimalt sirged ja sigiajamiseks tehti suur tuli kohas kuhu taheti otse minna, tulekuma või toss ujärgi märgiti siht maha, nii nagu paregugi olevat linnade tulekuma näha 100 km kaugusele.
Suveteed aga läksid loogetega, kust soosild jõuti ehitada. Veera Saar oma raamatus "Kraakuvi mägi" räägib metsa teesihu ajamisest Alutagusel, seal aeti seda hääle järgi. Üks läks sihis niikaugele kui häält oli kuulda ja teine märkis. Suveteed polevat oma kuju eriti palju viimasete aastasadade jooksul muutnud, mõnevõrra siis kui autosid hakati kasutama.
Külavaheteede ehituse kohta sada aastat tagasi kirjutab oma raamatus "Noorpõlvemälestused", 2018 mu vanaisa Gustav Vilbaste:
"Kuid karjaseamet oli ikka päevakorras, olgu siis sigadega kesal või lammastega kangrutel, hanedega kõrres. Kuid karjas on ju aega küll, eriti sigade ja lammaste karjas. Ja siin püüti karjaseid rakendada kasulikule tööle. Tõnu ja Mäe maade vahel rajal käis tee, mida mööda pääses põllule, aga ka Rummu mõisa poole. See oli väljavahetee ega kuulunud avalikule korrastamisele. Kuid ta oli aukline, ja ega pole meeldiv vedada sõnnikut või vilja sellisel auklisel teel. Mingi tava kohaselt kuulus Tõnu-poolne roobas meie korrastada, Mäe-poolne roobas Mäe talu sillutamisele. Sagedasti olime põldudel karjas naabri Juhkuga ühel ajal, tema omal maal, mina omal. Kord hakkasime meie põllult lahtisi kive kandma rattaroobastesse, nii-öelda, teed sillutama. See leidis koduste poolt heakskiitu. Ja meie Juhkuga tassisime, osalt isegi võidu kive teele. Suuremad kivid tagusime haamriga katki ning nii tasandasime teed igal aastal sellel kohal, kus oli kesa ja kus olime karjas, sest Tõnu ja Mäe põllutõstandused olid kohakuti kahel pool teed.
Mul on sellest teeparandamisest mälestusigi, otse tegelikke mälestusi. Kord oli mul Kangrukivi lähedal põllul kaasas võrdlemisi suur ja raske haamer kivide purustamiseks. Tavalisi paekivitükke oli sellega hea purustada. Kuid rattaroopa ääres jalgteel oli peaaegu maaga tasa üks suurem raudkivi. Ma lõin kord sellele kivile võrdlemisi suure jõuga. Ei olnud ju veel elukogemusi ja… haamer põrkas löögist tagasi ja pinnig mulle otsaette. Tekkis õige suur haav ning veri jooksis. Siis nutuga koju, nägu kõik verd täis. Kodus seoti haav kuidagi kinni. Haav paranes, aga otsaees peaaegu pahema silma kohal on arm ning tilluke kõrgem nibu praegugi alles. See on mälestus sellest ajast, kus oli eluks nii vähe kogemusi, ja kus ei teatud, et raske ja kõva raudhaamer põrkab munakivile lüües üles. Ja väikese mehe otsaesine oli siis haamrile õige lähedal… Aga Tõnu-Mäe põlluvahelisel teel on üks roobas pikalt minu parandatud, sel ajal kui püüti teha jõukohast kasulikku tööd. Ent seda parandatud teed ei kasutanud ma kuigi kaua, sest minu teed läksid kaugele kodusest põllust ja väljavahelisest teest…"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar