Vihmalinnud

Vanarahvas, kes linde palju paremini tundis kui tänapäeva inimene, teadis vihmalinde palju rohkem. Vihma ettekuulutaja on meie kõige tavalisem haudelind metsvint, nii et igal pool on vihma tulekut ette kuulda – tema iseloomulik „kräu“ pinkimise või „siit-metsast-ei-tohi-võtta-mitte-üks-piirutikk“ vahele toob kindlalt vihmasagara maha, küll see linnuke juba teab. Vint on olnudki vanasti sama populaarne vihmalind kui peoleo. Minu sünnipaigas Saardes öeldi metsvindi kohta „Ürt kuulutab kurja ilma ette. Kui ilm kurjale läheb sis ta tiib „ürt-ürt“.

Vanad hiidlased aga tõttasid loogu kokku korjama, kui halli pea ja musta silmatriibuga linnuke vihmapriks ehk kivitäks priksutama hakkas. Koguni suveks siia pesitsema jäänud punase kõhuga leevikese ehk vihmapläu laul ennustavat vihma. Vihmalinnu nime kannab ka pisike roheline väike-lehelind, kelle silk-solk just vihma tulekut tähendavat.

Vares on vana endelind, ka tema vaakuvat ilmamuutust. Varesed ja hakid on ka need, kes vihmaga tulevat tuult täiega naudivad ning tõusvas tormis tuulel liugu lasevad. Ja ronkade kohta oli Pilistveres ütlus „Must-Hans karjub, vihma tuleb“, ronkade kisendamise peale tõttas talurahvas jooksuga heinamaale. Meie kõige võimsamate, taeva valitsejate – merikotkaste lendki ennustavat ilmamuutust. Ka kõige tuntum kull – hiireviu on vihmatooja „“Vihmakull õikab vihma. Kui madalal lendab ja vingub, siis tuleb vihma. Kui kõrgel õikab, siis ei piä vihma tulema.” Ka öökullid pidavat öösel enne vihma kisendama, nii arvati Peipsi ääres.

Pikemalt loe 17. juuni Maalehest