Loodan, et olete juba kõik sääskedega harjuda saanud. On ju vana tõde, et tuleb end kohe suve alguses ühel korral korralikult sääskedel “ära süüa” lasta, siis nädalakese kratsida ja pärast seda ei märkagi te enam sääski. Keha saab juba ise hakkama.
Miks ma seekord sääskedest räägin? Ikka selleks, et on üks lill, keda korjates tuleb alati sääsepõrgusse sukelduda. See on piibeleht ehk maikelluke.
Maikuu taimena on tema teaduslik nimi maikelluke. Esimesed õied puhkevad sel kenal lillel enamasti 15. mai paiku, aga praegu on metsaalune tema hurmavat lõhna täis. Ja just metsaalune, kus ka palju sääski. Lagedal see lill kasvada ei taha. Aga piibelehtede korjamine on rituaal. Seda peab tegema igal kevadel.
Minu lapsepõlves viis isa meid kevadel ikka mootoratta külgkorvis piibelehele Allikukivi koopa lähedale. Seal oli üks metsatukk, mis veidi tuultele avatum ja sealt me neid suure pihutäie siis ka korjasime.
Tema lõhn on nii eriline, et selle tunned ära kõikide teiste lõhnade seast. Eriti tugevalt lõhnavad piibelehed peale vihma, ööbikulaulu saatel.
Aga magamistuppa ei tasu piibelehti tuua, sest see lummav lõhn on inimesele üksjagu mürgine ja paneb pea valutama. Aga elutoas võiks tal olla vähemalt päevaks oma troon.
Piibelehe mürgisus on saanud müüdiks tänu karulauguhullusele. Aga igaüks, kes korra eluski käinud piibelehti korjamas ei aja neid kunagi segi. Piibelehe viigipükste triibulise mustriga tumerohelised lehed jäävad meelde.
Ja lihtsalt katsumine pole küll ohtlik, vanasti olid piibelehe laiad ja tugevad lehed pillimeeste muusikavahendid, karjapoistest peiarid oskasid lehepillil mängida vapustavaid lugusid. Piibari või peiari pilli järgi on taim endale rahvapärase nimegi saanud.
Ja kui lähete piibelehti korjama, siis proovige ära lugeda, mitu kellukjat õit on varrel. Selleks, et oma armuõnne ennustada. Ikka nii, nagu karikakralgi – armastab-ei armasta-armastab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar