Kirjutasin Maa Elule esmaspäeval loo sellest, kuidas käisime otsimas püha Uduallikat ja leidsime hoopis selles inimtühjas külas värsked hundijäljed.
Hakkasin nüüd mõtlema, et imelik, et hunt ikka end näha ei andnud, kuigi sai ohtralt seal teda nimepidi kõnetatud, küll omavahel vaieldes, kas see on ikka hunt või koer ja isegi Kajale määramisabiks helistades valjult telefoni öeldud. Kuigi väike hirm oli meil ju hundi ees olemas, ei tulnud kordagi mõttesse teda võsavillemi, kriimsilma või hallivatimehena kõnetada.
Aga see pani arutlema, et millal siis vanarahvas hunti hundina üldse kõnetas, kuidas lapsed selle sõna teada said? Või on see nii, nagu taimedegi puhul, et mingil hetkel valiti üks kõige levinum nimi kirjakeelde ja hakati seda kasutama, nii et kõik ühtemoodi aru saaks. Oluline oli hunti nimetada ja seda erinevates paikades oma nimega, aga mitte üheski paigas ka oma nimega tegevustes, kus hunti kardeti "karja tulema"...
Sama on ju tõesti taimenimedega, meil on palju nimesid taimede kohta maa erinevatest kohtadest. Õigupoolest igaüks kõnetas neid sellise nimega, mis tema jaoks oluline oli. Ainult, et taimed ei ole meie jaoks nii ohtlikud, nad ei tee meile "kurja", vaid pigem annavad väe. Ja mida rohekm nimesid ühe taime kohta, seda vägevam ja ülemaalise kastutusega on taim olnud. Vaid need uuemad, mis tulnud hiljem, neil on nimesid vähem.
Ma kasutan taimenimetuste asemel seetõttu pigem terminit "taimenimi". Ja kuigi
öeldakse, et nimi on konkreetsel isendil, mitte liigil, liigil on nimetus, siis nii ongi. Rahvapärased nimed taimedele on üles kirjutatud ühest kindlast paigast konkreetesete taimede kohta, neid võib seal olla küll palju, aga nad on ühe ema lapsed.
"Uduallika hunt
Ühest vanast ülestähendusest olen lugenud, et Pilistvere Uduallikas purskab suurvee ajal samasuguse veekuplina nagu Tuhala Nõiakaev. Nii olen ma aastaid seda pilti näha tahtnud ja seepärast nädalavahetusel sõpradega tee Kesk-Eestisse ette võtsimegi. Aga vahel veab kohaliku looduse mittetundmine alt. Ja kuna enne olen seal metsseaparadiisiks muutunud pühal allikal käinud vaid ajal, kui mööda allikaoja sai kuiva jalaga kõndida, siis pühapäeval pulbitsevat otsekui mägioja nähes selgus, et sinna ojapõhja ei saagi üle vööni kerkinud jõe. Igale poole praegu enam Eestimaal ei pääsegi.
Üks kolmest eriti pühast ristikäiguallikast
See kunagi väga tiheda eluoluga kant, kus juba 1600. aastasajal ristikäigud Pilistvere kirikust allikale käisid, on praegu maani mahavajunud majade, kivihunnikute ja hiigelsuurte raiesmikega maastik. Mitte kunagine viljakate põldude ja luhaheinamaadega paik, kust üks uhke külm allikas kogu aeg udu välja kees. Ja kui maa-ameti kaardi järgi lähimal teel silda lootsime, siis leidsime, sealt vaid katkenud külaelust minemapühitud silla ja silmini mutta vajutatud metsamasinate roopas tee. Kuid sel teel oli noore kasevõsa vahel peaaegu pidav jääkaas ja veidi värsket lund.
Ürghirm rahvuslooma ees
Üleujutus oli ajanud sellele lumele igasugust hiirerahvast, nende jälgi oli kõik raiesmik täis. Korra oli sellesse hiiretipsude tralli sekkunud rebane, aga siis märkasime ka tegelast, kes ilmselt samal hommikul oli siin eineks käinud hiireisandaid suhu lõmpsimas. Hunt. Ei mingit kahtlust, tema jäljerida jooksis siia-sinna. Mingit ürghirmu tunned sel hetkel, kuigi tead, et ohtu pole, mõtled, et äkki ikka koer, kuigi saad aru, et mis see koer siin inimtühjas taludest kaugel metsas tegema peakski. Samas olen õnnelik, et loodus pakkus meile vähemalt allika asemel rahvuslooma jäljerea. Üksikute huntide kondamisest teatavad ka teised loodusinimesed, isegi suisa koduhoovides."
